Kutsu mind pildistama!

kolmapäev 22. mai 2019
Teema: Fototurg

Ma olen viimased kümme aastat töötanud vabakutselise fotograafina.

Pakun fototeenust ettevõtetele, kes vajavad pilte toodetest, teenustest, töötajatest, hoonetest, tootmisest, sündmustest.

Minu peamisteks tööülesanneteks on kliendi vajaduste ja persoona mõistmine, pildistamine, töötlemine ja piltide tähtajaks üleandmine.

Kui sa tead kedagi, kes võiks olla huvitatud minu fototeenustest, palun jaga temaga minu kontakti.

Kutsu mind pildistama

- - -> Helista +372 5341 4678
- - -> Kirjuta info@olev.ee

 

Suvine rännak läbi Eesti. 5 peatus Sindi Muuseum

Kas sina elad asulas, mis on tekkinud tänu tööstusele? Vaevalt Sindi rahvaski sellele iga päev mõtleb. 1200 töölisega kalevivabriku alal asuvad nüüd teised ettevõtted. Tänaseks pole enam kuulsat Sindi paisugi. Õnneks jõudsin ta veel enne lammutamist üles pildistada. Kunagise tehase territoorium on külastajatele suletud. Varem olnust annab hea ülevaate Sindi Muuseum.

Sinti jõudsin plaanitust veidi varem ja sain ukse taga natuke oodata. Varsti saabusidki modellidest perekond ja muuseumi perenaine. Esiotsa jäin päris nõutuks, mida perega peale hakata. Kaalusin seda ja teist, panin lapsed maja trepile istuma. Lõpuks ei jäänudki muud üle, kui kaaluma hakata.

Hiljem vaatasin näituseseruumides ringi. Uskumatu, kui kitsastes oludes töölised pidid sajand tagasi hakkama saama. Kogu elamine mahtus mõne ruutmeetrisesse tuppa, kus peale pliidi ja voodi muule kraamile ruumi ei jätkunudki. Hea veel, kui eraldi tubagi leidus. Poissmehed pidid kasarmulaadsete tingimustega leppima.

Muuseum paikneb ühes seni säilinud töölismajadest. Kunagisest asulast on säilinud 7-8 majast koosnev tänavalõik ja teisi eraldiseisvaid hooneid. Kõige uhkem on neist 1937. aastal valminud raekoda.

1900 paiku asutatud tööstusettevõtted moodustasid kui väikese omaette maailma. Tehas, kirik, elumajad, poed, klubi, söökla. Kõik vajalik pidi tehase juures asuma. Puhkealadelegi pöörati suurt tähelepanu, Sindi vanalt kaardilt on see väga hästi näha. Tööstusasulatest kuula lisaks Oliver Orro saadet.

Sindiga lõppeski esimene ring. Paari päeva pärast asun uuesti teele.

 

Kui soovid edaspidi kursis olla blogipostitustega, liitu uudiskirjaga!

Kutsu mind pildistama, kirjuta info@olev.ee!

Loe veel:

Sindi Muuseum Foto: Olev MihkelmaaSindi Muuseum Foto: Olev MihkelmaaSindi Muuseum Foto: Olev MihkelmaaSindi Muuseum Foto: Olev MihkelmaaSindi Muuseum Foto: Olev MihkelmaaSindi Muuseum Foto: Olev MihkelmaaSindi Muuseum Foto: Olev MihkelmaaSindi Muuseum Foto: Olev MihkelmaaSindi Muuseum Foto: Olev MihkelmaaSindi Muuseum Foto: Olev MihkelmaaSindi pais Foto: Olev MihkelmaaSindi pais Foto: Olev Mihkelmaa
 

Fotograafi kinkekaart

Fotograafi kinkekaart on väga hea kingiidee mitmete sündmuste puhul. Näiteks siis, kui perega on juba ammu pildistamisest räägitud, kuid kogu aeg on see ettevõtmine erinevatel põhjustel edasi lükkunud. Siis on hea idee poetada kinkekaart jõulukotti või sünnipäeva ümbrikusse.

Fotograafi kinkekaart sobib ideaalselt ka vanavanemate pildistama meelitamiseks. Kui muul juhul võib neilt ühise pildistamise suhtes vastuväited kuulda, siis kinkekaardi eest on juba raskem peitu pugeda. Olen tähele pannud, et seda nippi kasutatakse päris sageli.

Enamasti tellitakse fotograafi kinkekaart siiski sünnipäeva kingiks sõbrannale, sõbrapäeva kingituseks kallimale, katsikute kingiks, pulmakingiks või jõulukingiks. Aeg-ajalt ka võistluse auhindadeks ja töötajate motivatsiooniks.

Minu jaoks on kõige vahvam oodata, millal kingisaaja endast märku annab. Enamasti saan kinkekaardi omanikult juba järgmisel päeval rõõmsa meili ja pildistamisaeg saab kiiresti kokku lepitud.

Fotograafi kinkekaart


Valikus on fotosessiooni ja individuaalkoolituse kinkekaardid:

  • Fotosessioon väljas (1h) kinkekaart
  • Fotosessioon väljas (1,5h) kinkekaart

  • Fotosessioon stuudios (1h) kinkekaart

  • Individuaalkoolituse (1h) kinkekaart
  • Individuaalkoolituse (1,5h) kinkekaart
  • Individuaalkoolituse (2h) kinkekaart
  • Individuaalkoolituse (3h) kinkekaart

✔️ Telli kinkekaart - kirjuta info@olev.ee!

 

Näilisus versus tegelikkus

laupäev 18. mai 2019
Teema: Fototurg

Istun seda teksti kirjutades lennukis, olen teel Brüsselisse pildistama. Paremat päeva ei saa ollagi - tegelen oma lemmiktööga ja saan samal ajal veidi reisida.

Sel nädalal olin koolitamas Paides, järgmisel nädalal käin korraks Riias ja Valgas, lisaks tuleb ette veel muid tegemisi. Mul on palju toredaid ja usaldavaid kliente, mõnedega töötan juba aastaid.

Inimestega vesteldes kumab mõnikord läbi arvamus, et elan lõbusat ja glamuurset elu. Lihtsalt sõidan ringi ja pildistan natuke siin ja seal. See justkui polekski päris õige töö, aga saan selle eest head tasu.

Sõbrad, teil on õigus, aga selle taga on tohutu suur hulk tööd. Suures osas sellist tööd, mis väljast vaadates kätte ei paista. Võib-olla ainult siis, kui sõidate minu kontorist öösel mööda ja mõtlete, miks Olev on tule põlema jätnud.

Samamoodi paistab, et mu abikaasa istub kodus ja ei tee midagi asjalikku. Lihtsalt naudib fotograafi abikaasa mugavat elu.

Tegelikkuses on lood pigem vastupidi. Vabakutselise fotograafina püsima jäämine eeldab pidevat turundustööd, uute suundadega kursis olemist, tegevuste analüüsi, oskuste arendamist ja teenuste müüki.

Niiviisi täie pühendumisega töötades ongi võimalik vabakutselise elu nautida ja lubada endale täpselt samasugust äraelamist, kui igal teisel palgatöötajal.

 

Kui soovid edaspidi kursis olla blogipostitustega, liitu uudiskirjaga!

Kutsu mind pildistama, kirjuta info@olev.ee!

 

Suvine rännak läbi Eesti. 4 peatus Eesti Turbamuuseum Tootsis

Tootsi viib pikk sirge teelõik, tehasetorn ja korsten paistavad sel teel otse ees võimsate maamärkidena. Õieti ongi see üks ja ainus suurem tee, mis seda tööstusalevit muu maailmaga ühendab. Tootsi on kui saar keset merd. Õieti polegi Eestis teist nii terviklikku tööstusasulat, kus kogu elu käis ainult ühe tootmisettevõtte ümber.

Järgmine mulle teada olev paik asub Põhja-Lätis. Seda nimeline linnake oli samuti suur turbatöötlemiskeskus, täna võib seal näha väga terviklikku stalinistlikku arhitektuuriansamblit.

Mõnda paika olen aastaid huviga vaadelnud ja mõelnud, et millal ma sinna sisse pääsen? Tootsi turbatööstuse hiigelhoone on nende seas vist esimene. Minu onu elas Tootsis ja töötas briketivabrikus mehaanikuna või oli rohkem inseneri moodi mees. Külastasime teda tihti, kuid tehasesse ta mind kaasa ei võtnud. Ootasin, mis ma ootasin, aga jõudsin ära oodata. Nüüd seisingi tehasehoone ukse taga, mis paraku jälle ei avanenud.

Peale minu liikusid hoone ümber mees ja naine samuti midagi oodates. Selgus, et nad ootavad mind ja soovivad pildile jääda. Õige pea ilmus nurga tagant majaperemees, asi hakkas jällegi laabuma.

Turbamuuseum loodi alles hiljuti, asjaga pole veel väga kaugele jõutud. Teisest küljest saab just praegu näha väga autentset korrastamata keskkonda. Osa tehase sisseseadest demonteeriti peale tootmise lõppu.

Küllalt palju seadmeid seisab õnneks omal kohal. Elektrijaama osa jätab väga uhke mulje, samuti tohutu kõrge katlaruum ning briketipresside saalid. Ainsa alles jäänud stantsi juurest sain ühe briketitüki endalegi pihku ja hoian seda enda töölaua sahtlis.

Võimas tehas tootis suurel hulgal jääksoojust. Kohalikud kütsid sellega isegi garaaže. Osa soojusest juhiti jahutustiikidesse, kus kõvemad mehed talviti ujumas käisid. Briketitootmine lõppes 2011. aastal.

Tehase territooriumil on alles kitsarööpmelise turbaraudtee vaguneid, vedureid ja teisi seadmeid. Endisesse kontorihoonesse valmib ekspositsioon, juba praegu leidub seal palju põnevaid esemeid. Lisaks briketile valmistas AS Tootsi kõikvõimalikku muud kraami, ka surilinu.

Siingi oleks veel kauaks uurimist. Sel korral siiski mitte, sõidan edasi Sinti.

Kui soovid edaspidi kursis olla blogipostitustega, liitu uudiskirjaga!

Kutsu mind pildistama, kirjuta info@olev.ee!

Loe veel:

Eesti Turbamuuseum Tootsis Foto: Olev MihkelmaaEesti Turbamuuseum Tootsis Foto: Olev MihkelmaaEesti Turbamuuseum Tootsis Foto: Olev MihkelmaaEesti Turbamuuseum Tootsis Foto: Olev MihkelmaaEesti Turbamuuseum Tootsis Foto: Olev MihkelmaaEesti Turbamuuseum Tootsis Foto: Olev MihkelmaaEesti Turbamuuseum Tootsis Foto: Olev MihkelmaaEesti Turbamuuseum Tootsis Foto: Olev MihkelmaaEesti Turbamuuseum Tootsis Foto: Olev MihkelmaaEesti Turbamuuseum Tootsis Foto: Olev MihkelmaaEesti Turbamuuseum Tootsis Foto: Olev MihkelmaaEesti Turbamuuseum Tootsis Foto: Olev MihkelmaaEesti Turbamuuseum Tootsis Foto: Olev MihkelmaaEesti Turbamuuseum Tootsis Foto: Olev MihkelmaaEesti Turbamuuseum Tootsis Foto: Olev Mihkelmaa
 

Suvine rännak läbi Eesti. 3 peatus Carl Robert Jakobsoni talumuuseum Kurgjal

Kurgja paistis kui välja surnud, ei ühtegi hingelist liikumas. Taluhäärberi ukski seisis lukus. Vesiveski taga krõmpsutas maatõugu kari rohtu. Lõpuks ilmus suletud ukse tagant muuseumitöötaja, kes polnud fotodel poseerimisest huvitatud. Olukord paistis trööstitu.

Koht ise on mulle lapsest saati tuttav. Vändras isapoolseid sugulasi külastades tegime ikka tiiru Kurgjale. Uhke vesiveski ja veskitamm näeb praegu vähemalt sama hea välja nagu kõik teisedki hooned, mida viimasel ajal korrastatud. Kui soovid näha ehtsat Eesti suurtalu, tuleb just Kurgjale minna.

Härra Jakobson pidi olema väga võimekas mees, kui jõudis sellise suure koha üles ehitada. Ei tea, kuidas tal "Sakala" väljaandmise kõrvalt majapidamise jaoks aega jätkus. Või oli lugu hoopis vastupidi?

Päeva päästis teine kohalik proua, kes vabast päevast hoolimata, tuli oma lastelastele loomi näitama. Nii saingi modellidega pildid kätte.

Hiljem mässasin vesiveskis, püüdsin põnevatest masinatest, koludest, torudest ja ratastest neid kõige ilusamaid pildile püüda.

Päris viimasel hetkel ilmus jõekaldale seltskond kanuutajaid, meelitasin nad sillale poseerima. Ja ime küll, saingi planeeritud pildid kätte.

Ega muud, kui samas vaimus edasi minna ja auto nina Tootsi poole keerata.


Kui soovid edaspidi kursis olla blogipostitustega, liitu uudiskirjaga!

Kutsu mind pildistama, kirjuta info@olev.ee!

Loe veel:

Carl Robert Jakobsoni talumuuseum Kurgjal Foto: Olev MihkelmaaCarl Robert Jakobsoni talumuuseum Kurgjal Foto: Olev MihkelmaaCarl Robert Jakobsoni talumuuseum Kurgjal Foto: Olev MihkelmaaCarl Robert Jakobsoni talumuuseum Kurgjal Foto: Olev MihkelmaaCarl Robert Jakobsoni talumuuseum Kurgjal Foto: Olev MihkelmaaCarl Robert Jakobsoni talumuuseum Kurgjal Foto: Olev MihkelmaaCarl Robert Jakobsoni talumuuseum Kurgjal Foto: Olev MihkelmaaCarl Robert Jakobsoni talumuuseum Kurgjal Foto: Olev MihkelmaaCarl Robert Jakobsoni talumuuseum Kurgjal Foto: Olev MihkelmaaCarl Robert Jakobsoni talumuuseum Kurgjal Foto: Olev MihkelmaaCarl Robert Jakobsoni talumuuseum Kurgjal Foto: Olev MihkelmaaCarl Robert Jakobsoni talumuuseum Kurgjal Foto: Olev MihkelmaaCarl Robert Jakobsoni talumuuseum Kurgjal Foto: Olev MihkelmaaCarl Robert Jakobsoni talumuuseum Kurgjal Foto: Olev MihkelmaaCarl Robert Jakobsoni talumuuseum Kurgjal Foto: Olev MihkelmaaCarl Robert Jakobsoni talumuuseum Kurgjal Foto: Olev MihkelmaaCarl Robert Jakobsoni talumuuseum Kurgjal Foto: Olev Mihkelmaa
 

45 000 läbitud kilomeetrit aastas

laupäev 11. mai 2019
Teema: Fototurg

Huvitav, kuidas vaatenurk samadele asjadele aja jooksul muutub.

Hetkel elan Lihulas, kus möödus mu lapsepõlv. Lapsena tundus 54km kaugusele Haapsallu või 56km kaugusele Pärnusse minek suursündmusena, rääkimata 110km kaugusel asuvast Tallinnast.

Täna läbin neid vahemaid mitu korda nädalas, sealjuures pole üldse kuhugi minemise tunnet. Tallinn asub siinsamas, nagu läheks poodi piima järele.

Väikestviisi reisimise tunne algab Tartu, Valga või Rakvere sõidust. Saartele minek on ka rohkem nagu reis, sest vesi on vahel.

Täna läbin aastas umbes 45 000km. Seda pole väga palju, mul on olnud ka 60 000km aastaid. Läbitud kilomeetrid vähenevad, kuna oleme minu sõite optimeerinud ja püüame üheks tunniks Tallinna sõitmisi vältida.

Suured vahemaad pole probleemiks, ainult kaotatud ajast on kahju. Üks sõit pealinna võtab kokku 3-4h, selle ajaga jõuaksin arvuti taga hea hulga tööd ära teha.

Sõitmine meeldib mulle, see kuulub minu töö juurde. Tunnen ennast hästi, kui saan olla pidevalt liikumises ja uusi paiku avastada. Tõenäoliselt ei leidu Eestis ühtegi üle 500 elanikuga asulat, millest ma poleks viimase viie aasta jooksul läbi sõitnud.

Eriti naudin neid töid, mis viivad mind Eestist välja. Kolm-neli korda aastas satun ikka kuhugi kaugemale, seda võiks siiski veel rohkem ette tulla.

Kui soovid edaspidi kursis olla blogipostitustega, liitu uudiskirjaga!

Kutsu mind pildistama, kirjuta info@olev.ee!

 

Suvine rännak läbi Eesti. 2 peatus Lavassaares asuv Eesti Muuseumraudtee

Munalaiu sadamast Lavassaarde jõudsin poole tunniga. See rabade vahel asuv asula jääb peaaegu kõigest kõrvale ja esindab tüüpilisi monofunktsionaalseid asulaid. Sarnaseid paiku leidub Eestis veelgi, näiteks Tootsi, Sillamäe või Meleski. Viimasest pole paraku suurt midagi järel.

Lavassaares jätkub turbatootmine tänaseni. Turba ja töötajate transportimiseks ehitati omal ajal välja suur kitsarööpmelise raudtee võrgustik, millel oli ühendus ka Tootsi turbatööstusega. Eraldi raudteeharu suundus Pärnussegi, see kuulus riiklikku raudteevõrgu hulka ja moodustas ühe osa enam kui 900. kilomeetrisest kitsarööpmelise raudtee võrgust Eestis.

Muuseum pakub mitmekülgset ülevaadet Eesti kitsarööpmelise raudtee ajaloost ja veeremist. Vedurid ja vagunid meenutavad mänguronge, justkui polekski nad mõeldud tõsist tööd tegema. Küllap on minugi silm laiarööpmeliste rongidega harjunud.

Kohale jõudsin plaanitust veidi varem. Värav paistis kinni olevat. Ootasin mõnda aega, kuid keegi ei tulnud väravat avama. Lõpuks tüdinesin ja murdsin lahtisest väravast sisse. Hoovis kohtusin härraga, kes oligi mult sissemurdmist eeldanud ja värava meelega kinni jätnud asjasse mittepuutuvate isikute eemale peletamiseks. Kui nii siis nii, hakkasin tööga peale.

Modelliks osutus härra ise. Alguses võttis mul sisseelamine aega, varsti sain end siiski käima, pildidki hakkasid tulema. Kõõlusime koos veduritel ja uurisime lähemalt sööklavagunit. Rööbastel söökla mõjub ühe uhkema eksponaadina ja näeb väga stiilitruu välja. Remondis olev auruvedur jätab ta muidugi varju. Siseekspositsioongi sai üle vaadatud. Rongisõit jäi paraku tegemata, liikuvat diiselvedurit sain siiski näha.

Pildid käes, istusin jälle rooli. Järgmine sihtpunkt on Kurgja. Loogiline oleks olnud minna otse Tootsi, aga minu elu käib päikese järgi.


Kui soovid edaspidi kursis olla blogipostitustega, liitu uudiskirjaga!

Kutsu mind pildistama, kirjuta info@olev.ee!

Loe veel:

Lavassaares asuv Eesti Muuseumraudtee Foto: Olev MihkelmaaLavassaares asuv Eesti Muuseumraudtee Foto: Olev MihkelmaaLavassaares asuv Eesti Muuseumraudtee Foto: Olev MihkelmaaLavassaares asuv Eesti Muuseumraudtee Foto: Olev MihkelmaaLavassaares asuv Eesti Muuseumraudtee Foto: Olev MihkelmaaLavassaares asuv Eesti Muuseumraudtee Foto: Olev MihkelmaaLavassaares asuv Eesti Muuseumraudtee Foto: Olev MihkelmaaLavassaares asuv Eesti Muuseumraudtee Foto: Olev MihkelmaaLavassaares asuv Eesti Muuseumraudtee Foto: Olev MihkelmaaLavassaares asuv Eesti Muuseumraudtee Foto: Olev MihkelmaaLavassaares asuv Eesti Muuseumraudtee Foto: Olev MihkelmaaLavassaares asuv Eesti Muuseumraudtee Foto: Olev MihkelmaaLavassaares asuv Eesti Muuseumraudtee Foto: Olev MihkelmaaLavassaares asuv Eesti Muuseumraudtee Foto: Olev Mihkelmaa
 

Suvine rännak läbi Eesti. 1 peatus Kihnu tuletorn

Esimeseks pildistamise paigaks valisin armsa Kihnu tuletorni. Kihnlased ise ütlevad majaka kohta puak. Eesti keeleski on kasutusel sõna tulepaak, mis tähistab sadama liitsihi meremärki või väikest tuletorni, mis päris majaka mõõtu välja ei anna. Küllap paagi sõna pärineb jällegi valgusallika kütusemahuti nimest.

Helistasin Ellyle, kes majakat kamandab ja lubasin ta kodust peale võtta. Modellidega paistis alguses kitsas olevat. Õnneks lahenes küsimus käigu pealt. Rabasime Elly hoovist kamba turiste kaasa, kes olid lahkesti nõus pildile tulema. Eks neil olid ka kasud sees. Iga päev ju ei lasta päikeseloojangu aegu tuletorni tippu ronida.

Kihnu majaka juures olen palju kordi käinud, piltegi leidub erinevaid. Selle käigu õnnestumiseks vajasin vaid üht kaadrit, kus rahvas loojuva päikese valguses torni platvormil vaadet naudib. Pilt saigi tehtud, mina platvormi piirdel kõõlumas ja rahvas loojangu poole vaatamas. Ülejäänud pildid leidsin arhiivist.

Töö sai tehtud, kuid laev tagasi mandrile väljus alles hommikul. Allesjäänud suveõhtut kasutasin sõprade külastamiseks. Öö veetsin Kase talu suvemajas.

Esimene laev väljus varahommikul peaaegu ilma reisijateta. Peegelsile meri läbi pilvede kumava päikse pehmes valguses lausa sundis veel midagi ette võtma. Piltidega ei õnnestunud mõnusat õhkkonda edasi anda, filmisin hoopis 43 minutilise "Slow TV" klipi aja kulgemisest.

 

Kui soovid edaspidi kursis olla blogipostitustega, liitu uudiskirjaga!

Kutsu mind pildistama, kirjuta info@olev.ee!

Loe veel:

Kihnu tuletorn Foto: Olev MihkelmaaKihnu tuletorn Foto: Olev MihkelmaaKihnu tuletorn Foto: Olev MihkelmaaKihnu tuletorn Foto: Olev MihkelmaaKihnu tuletorn Foto: Olev MihkelmaaKihnu tuletorn Foto: Olev Mihkelmaa
 

Hobist ärini

pühapäev 05. mai 2019
Teema: Fototurg

Hobi ja töö ühendamisest on ilmselt paljud unistanud.

Mul õnnestus unistus reaalsuseks muuta.

Selle sisse mahub erinevaid asju, mis tegelikult ajas muutuvad.

Päris alguses tundus mulle ainuvõimalikuna koos kaameraga maastikul ringi uidata ja vaadata, mida põnevat seal pildistamiseks leidub.

Neid hetki looduses naudin ka praegu täiega ja kasutan iga võimalust loodusfotoga tegelemiseks.

Järgmisena otsisin väljundit enda kultuurihuvile ja jõudsin Kihnu.

Kihnus töötades lisandus loodusele inimlik mõõde ja võimalus pildistades erilistest sündmustest osa saada ning uusi tutvusi luua.

Avastasin järjest uusi põnevaid teemasid.

Peresid pildistades sain lihvida enda suhtlemisoskust.

Pulmadest tuli lisaks võime suuremaid rahvahulki enda tahtmist mööda pildile sättida.

Märkamatult lisandusid loodusmaastikele linnamaastikud.

Siis tulid tööstusettevõtted, toodete pildistamine, suurüritused, meditsiiniettevõtted, religioonifoto ja palju muud.

Iga uus teema, millesse sukeldun, annab mulle midagi juurde.

Varem nautisin ilusaid maastikuvaateid ja looduses olemist.

Täna otsin rohkem erinevaid elamusi ja uusi teadmisi, mille läbi oma töös veel paremaks saada.

Iga uus avastus pakub naudingut.

Pidevas liikumises olemine ongi kõige vahvam osa minu tööst.

See on algusest peale nii olnud.

Kui soovid edaspidi kursis olla blogipostitustega, liitu uudiskirjaga!

Kutsu mind pildistama, kirjuta info@olev.ee!

 
Kuvan postitused 11 kuni 20. Kokku on postitusi 229