Päris virmalised

neljapäev 23. veebruar 2017

Jälgin kerge kipitusega hinges, kuidas teised Eesti fotograafid põhjarannikul või mujalgi, öösiti virmalisi passimas käivad. Tahaksin hea meelega nende asemel olla ja kusagil tuulisel pankrannikul tundide kaupa külmetada. Paraku on nii, et mul jääb sellisteks ettevõtmisteks aega napiks, sest öösel tuleks ju magada ja kui otsustan mitte magada, jääb järgmine päev tugevalt ühte jalga lonkama. Mis tootepilte sa ikka enam teed, kui oled ööde kaupa virmalisi oodanud ja vahel isegi vaadanud. Aga mingi lahendus peab minu murele ju leiduma ja see asub umbes 1600 km põhja pool.

Nii saigi see tee taaskord ette võetud ja sõber Allanile Nordkappi lähistele külla sõidetud. Planeerisin sõidu just sügisesele koolivaheajale, et saaksin ka vanima poja kaasa võtta.

Esimene päev ja öö ning teinegi päev sinna otsa kulub suuremalt osalt sõidule, mis muutub ühel hetkel mingiks deliiriumi sarnaseks kogemuseks. Ikka nii, et õhtul istud laevale, siis sõidad kuni varaste hommikutundideni. Kusagil peale Oulut keerad võsa vahele ja magad natuke. Hommikul peatud Tornios ja kosutad ennast. Hakkad aga jälle sõitma.

Alguses näitab GPS 750 kilomeetrit sihtkohani ja siis hakkavad need sajad kilomeetrid vähehaaval sulama. Kui jääb veel umbes 150 km, siis tundub, et oled sama hästi, kui kohal. Õnneks pole see viimane osa enam sirgel teel kulgemine ja ärkvel püsimine polegi teab, mis raske.  No ja siis jõuadki kohale - kas õhtu hakul või natuke hiljem.

Meil läks seekord natuke rohkem aega, sest terve päeva pilvisena püsinud taevas hakkas enne Altat vähehaaval rebenema ja Sennalandetile jõudes kadusid pilved sootuks. Veidike virmalisi oli juba varem näha olnud, aga just kõige kõrgema mäenuki peal läks selline tulevärk lahti, mida ma seni veel näinud ei olnud. Kogu taevas lõi äkki roheliselt leegitsema ja pilkane pimedus asendus maheda valgusega.

Sellistel hetkedel võib juhtuda, et pildistamine läheb sootuks meelest, või kui meelest ei lähe, siis untsu läheb ikka. Küll jääb akuplokk autosse ja õiged seaded on suure ähmiga meelest läinud ning teravusega on igavene jama. No siis ikka lõpuks saad paar hädist pilti, mis teistele võivad ehk päris efektsed tunduda, aga ei suuda kuidagi kirjeldada, mida sa tegelikult enda ümber näed. Sellistel hetkedel pole muud teha, kui kaamera rahule jätta ja lihtsalt enda ümber vaadata ning vaimustusest karjuda.

Järgmisel päeval kolasime Honningsvagis ja selle lähistel mägedes ning pidasime plaani, kuhu õhtul virmaliste jahile minna. Saigi valitud välja üks kaluriküla päris avatud ookeani rannikul. Kui juba veidi pimenema hakkas, seadsime ennast kaameratega mäeseljakule ootele.

Ilmal polnud viga, aga tuul tahtis kõik asjad lendu viia, mis ketiga maa külge kinnitatud polnud. Jälle tuli tõdeda, et parem vaata silmaga ja salvesta mälulindile. Suurepärane päikeseloojang jäi küll videole, aga tuul väristas kaamerat ja pilt hüppas üsna märgatavalt. Hiljem pagesime rannikult mägede varju, kus tuul nii palju ei kimbutanud. Taevas läks tulemöll aina võimsamaks ja värvide valik ulatus rohelisest heleroosani, mida ma Eesti virmaliste puhul veel näinud pole.

Samas said veel paar asja selgeks. Esiteks, mees vii oma objektiivid Overalli ja lase läätsede paigutus üle reguleerida. Keskmistel avadel võib küll pilt kenasti terav olla, aga täisava puhul muutuvad servad juba nii palju uduseks, et tulemus ei kannata kriitikat. Eks see ole paljude 16-35 2,8 L torude sünnipärane nõrkus, aga praegune seis läheb selle piirest juba liiga palju välja.

Teiseks arvesta, et kui sul on kaasas üks seitsmeaastane tegelane, kes peab küll kogu reisi vintsutused kenasti vastu, saabub tema jaoks ühel hetkel piir. Siis pole muud teha, kui sellega leppida, et noorhärra enam ei jaksa oodata. Kui ta muidu veel vastu peaks, siis sellega ta leppida ei taha, kui isa ikka pildistab ja ei tule mõnusasse sooja onni limonaadi jooma hoolimata korduvatest lubadustest seda teha.

Virmalised said lõpuks vaadatud, vähemalt selleks korraks. Meist jäid nad veel vehklema, kui Allani majja tagasi jõudsime. Järgmisel päeval kolasime pojaga veel mägedes ja käisime Nordkappi uudistamas. Sealt tagasiteel läks ilm aina paremaks ja pilvede alt piiluv päike tekitas ainult sellele kandile omaseid kargetoonilisi valgusmänge. Õhtuks läks taevas pilve ja maa magnetväli rahunes, seega polnud mõtet rohkem kondama minna.

Uuel hommikul istusime varakult autosse ja keerasime otsa Rovaniemi poole. Mägedes võis isegi natuke lund näha, kuid talv polnud sinna täielikult kohale jõudnud. Peale paari peatust Inari järve ääres ja Ivalos, jõudsime õhtuks rongile ja järgmiseks hommikus juba Helsingisse. Seal oled juba samahästi kui kodus. Ainult sutsti üle mere ja veel natuke maad autoga.

Nii vingeid virmalisi pole ma veel näinud, kui sel reisil. Päris üleval põhjas on nende nägemise tõenäosus muidugi oluliselt suurem, kui Eestis, aga tegelikult meil ikka vedas. Olgem ausad, mis on meie virmalised selles vastu? No hästi, leidub erandeid nagu need, mida ükskord Lihulaski näha võis, aga põhjamaised taevatuled pakuvad ikka hoopis midagi muud.

Reis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev Mihkelmaa
 

"Uku ja Vanemuine" Lihula linnusemäel

esmaspäev 08. august 2016
Teema: Fotopank

Mõnes paigas korraldatakse simmaneid või laulupäevi, aga meil Lihulas on täna õhtul etendumas täiemahuline ooper "Uku ja Vanemuine"!

Käisin eile peaproovi pildistamas ja pean tõesti ütlema, et oli, mida vaadata ja kuulata. Ja kõige tähtsam, et see on päris meie enda asi ja kohalike inimeste ettevõtmine. Lisaks on õnnestunud kõik talendid selleks korraks koju tuua ja osalema panna.

Tahaksin küll veel suuri sõnu teha, aga kõige õigem oleks kõigil täna õhtul kell 22:30 Lihula linnusemäele tulla ja sellest suursündmusest ise osa saada. Kes koju jääb, see hiljem kahetseb!

Ooper "Uku ja Vanemuine" Lihulas Foto: Olev MihkelmaaOoper "Uku ja Vanemuine" Lihulas Foto: Olev MihkelmaaOoper "Uku ja Vanemuine" Lihulas Foto: Olev MihkelmaaOoper "Uku ja Vanemuine" Lihulas Foto: Olev MihkelmaaOoper "Uku ja Vanemuine" Lihulas Foto: Olev MihkelmaaOoper "Uku ja Vanemuine" Lihulas Foto: Olev MihkelmaaOoper "Uku ja Vanemuine" Lihulas Foto: Olev MihkelmaaOoper "Uku ja Vanemuine" Lihulas Foto: Olev MihkelmaaOoper "Uku ja Vanemuine" Lihulas Foto: Olev MihkelmaaOoper "Uku ja Vanemuine" Lihulas Foto: Olev MihkelmaaOoper "Uku ja Vanemuine" Lihulas Foto: Olev MihkelmaaOoper "Uku ja Vanemuine" Lihulas Foto: Olev MihkelmaaOoper "Uku ja Vanemuine" Lihulas Foto: Olev MihkelmaaOoper "Uku ja Vanemuine" Lihulas Foto: Olev MihkelmaaOoper "Uku ja Vanemuine" Lihulas Foto: Olev MihkelmaaOoper "Uku ja Vanemuine" Lihulas Foto: Olev MihkelmaaOoper "Uku ja Vanemuine" Lihulas Foto: Olev MihkelmaaOoper "Uku ja Vanemuine" Lihulas Foto: Olev MihkelmaaOoper "Uku ja Vanemuine" Lihulas Foto: Olev MihkelmaaOoper "Uku ja Vanemuine" Lihulas Foto: Olev MihkelmaaOoper "Uku ja Vanemuine" Lihulas Foto: Olev MihkelmaaOoper "Uku ja Vanemuine" Lihulas Foto: Olev MihkelmaaOoper "Uku ja Vanemuine" Lihulas Foto: Olev MihkelmaaOoper "Uku ja Vanemuine" Lihulas Foto: Olev MihkelmaaOoper "Uku ja Vanemuine" Lihulas Foto: Olev MihkelmaaOoper "Uku ja Vanemuine" Lihulas Foto: Olev MihkelmaaOoper "Uku ja Vanemuine" Lihulas Foto: Olev MihkelmaaOoper "Uku ja Vanemuine" Lihulas Foto: Olev MihkelmaaOoper "Uku ja Vanemuine" Lihulas Foto: Olev MihkelmaaOoper "Uku ja Vanemuine" Lihulas Foto: Olev MihkelmaaOoper "Uku ja Vanemuine" Lihulas Foto: Olev MihkelmaaOoper "Uku ja Vanemuine" Lihulas Foto: Olev MihkelmaaOoper "Uku ja Vanemuine" Lihulas Foto: Olev MihkelmaaOoper "Uku ja Vanemuine" Lihulas Foto: Olev MihkelmaaOoper "Uku ja Vanemuine" Lihulas Foto: Olev MihkelmaaOoper "Uku ja Vanemuine" Lihulas Foto: Olev MihkelmaaOoper "Uku ja Vanemuine" Lihulas Foto: Olev MihkelmaaOoper "Uku ja Vanemuine" Lihulas Foto: Olev MihkelmaaOoper "Uku ja Vanemuine" Lihulas Foto: Olev MihkelmaaOoper "Uku ja Vanemuine" Lihulas Foto: Olev MihkelmaaOoper "Uku ja Vanemuine" Lihulas Foto: Olev MihkelmaaOoper "Uku ja Vanemuine" Lihulas Foto: Olev MihkelmaaOoper "Uku ja Vanemuine" Lihulas Foto: Olev MihkelmaaOoper "Uku ja Vanemuine" Lihulas Foto: Olev MihkelmaaOoper "Uku ja Vanemuine" Lihulas Foto: Olev MihkelmaaOoper "Uku ja Vanemuine" Lihulas Foto: Olev MihkelmaaOoper "Uku ja Vanemuine" Lihulas Foto: Olev MihkelmaaOoper "Uku ja Vanemuine" Lihulas Foto: Olev MihkelmaaOoper "Uku ja Vanemuine" Lihulas Foto: Olev MihkelmaaOoper "Uku ja Vanemuine" Lihulas Foto: Olev MihkelmaaOoper "Uku ja Vanemuine" Lihulas Foto: Olev Mihkelmaa
 

Marimetsa raba fotod

teisipäev 12. juuli 2016
Teema: Fotopank

Eesti rabad ei jäta vist kedagi ükskõikseks, vähemalt mind mitte. Kui soovin omadega rappa minna, võin kõndida kilomeetri kaugusele Lihula rappa. See pole siiski teab mis huvitav, sest suuri laukaid ja rabajärvi seal pole. Teiseks on mul valida Nätsi raba oma suurepäraste laugastike ja rabasaartega, kus kedagi teist vaevalt samal ajal kohata võib. Kolmandaks jääb poole tunni kaugusele Marimetsa raba.

Tegelikult pean kohe täpsustama, et parkla jääb poole tunni kaugusele, sest Marimetsa raba endani jõudmiseks tuleb veel pool tundi kiiremat sorti kõnnakut teha. Marimetsa matkarada kulgeb alguses paepealses metsas, siis läheb üle heinamaade ja läbi rabasaare männiku ning salumetsa laadse kõrgendiku. Ja kui oled juba kord laudteele jõudnud, siis pole muud kui otse edasi 1,8km.

Lõpuks jooksu pealt riided seljast ja otse laukasse karsumm. Vesi on soe ja mõnusalt hapukas. Kui meie suveilmadega üldse kusagilt sooja vett leida võib, siis on selleks kohaks rabalaugas või järveke. Enne riiete seljast heitmist tasub muidugi ümbrust silmas pidada, sest Marimetsa on päris populaarne koht ja läheduses võib ka teisi matkajaid viibida. Mõnega neist on vahva juttu vesta ja õlut rüübata. Teiste saabumisel paistab jällegi, et vahel võiks kusagil läheduses ka mõni vaiksem koht olla.

Hea on aga see, et kõik nad kobivad varem või hiljem koju koti peale hiljemalt peale päikseloojangut. Kui ilm vähegi lubab, ei tasu telgi ülespanemisega vaeva näha. Pakid aga magamisaluse ja -koti platvormile lahti ja viskad lageda taeva alla pikali. Ootamatu vihma eest pole sa kaitstud, aga väike risk tasub ennast kuhjaga ära, sest telgis olles ei näe ju mitte midagi peale kangast seinte.

Lageda taeva all magades saad alati silma lahti teha ja piiluda, kas juba tõuseb laugastelt udu või on märke päikesetõusu lähenemisest. Kas taevas on selge või kisub pilve. Kes olid need linnud, kelle häält sa läbi une kuulsid ja nii edasi, kuni on paras aeg magamiskotist välja pugeda, kas siis pildistamiseks või lihtsalt parema ülevaate saamiseks, mis ümberringi toimub. Mõne aja pärast võid jälle magamiskotti tagasi ronida ja edasi magada. Ööl ja hommikul on üsna mitu nägu, mida tasub silmas pidada.

Kui juba suur valge käes ja õhk soojemaks muutub, oled loodusele palju lähemale jõudnud. Näed juba palju selgemalt iga valguse muutust ja tunnetad paremini väikest tuuleiili või veevirvendust järvepinnal. Loodusega üheks saamine on selle kohta ehk liiga suurejooneline väljend. Ütlen siis parem, et muutud loodusega lähedaseks. Selline tunne on väärt mitusada kilomeetrit matkamist, kuigi meil piisab juba mõnest kilomeetrist ja oledki looduse keskel.

Marimetsa raba Foto: Olev MihkelmaaMarimetsa raba Foto: Olev MihkelmaaMarimetsa raba Foto: Olev MihkelmaaMarimetsa raba Foto: Olev MihkelmaaMarimetsa raba Foto: Olev MihkelmaaMarimetsa raba Foto: Olev MihkelmaaMarimetsa raba Foto: Olev MihkelmaaMarimetsa raba Foto: Olev MihkelmaaMarimetsa raba Foto: Olev MihkelmaaMarimetsa raba Foto: Olev MihkelmaaMarimetsa raba Foto: Olev MihkelmaaMarimetsa raba Foto: Olev Mihkelmaa
 

Helsingi Time-lapse

teisipäev 27. jaanuar 2015

Käisin Helsingis Kekkilä pressiüritust pildistamas. Muuhulgas jäi aega linnas ringi vaadata ja selle käigus sündis üks time-lapse.

Helsingi raudteejaam on üks minu lemmikkohtadest. Selles paigas toimuv pidev liikumine lummab mind, rääkimata jaama stiilsest sisearhitektuurist - mõnusalt põhjamaine ja väljapeetult pealinlik. Sadamas jäi silma kohalik laevaliiklus, mis toimub Kauppatori - Suomenlinna liinil.

Kui päris aus olla, polegi ma time-lapse teemaga põhjalikult tegelenud. Eelmise aasta lõpus uuendasin aga enda tehnikaparki ja sellega koos tekkisid paremad võimalused aja voolamist jäädvustada.

Tänud ka Toomas Ilile, kelle koostatud Time-lapse fotograafia kursus aitas vältida mitmeid möödalaskmisi. Enne materjaliga tutvumist teadsin üldjoontes, kuidas neid filme tehakse, kvaliteetset tulemust poleks ma iseenda tarkusest siiski saanud.

 

Korras nagu Norras!

esmaspäev 29. september 2014

Sügisene pildistamise reis sai üle-eelmisel nädalal tehtud. Miks jälle Norra? Küllap sellepärast, et praegune aeg sobib just põhja pool matkamiseks kõige
paremini. Sääski enam pole ja öökülma enamasti veel ei ole. Järgmisel aastal
mõtlen midagi uut välja, kuid eelmistest käikudest jäi üht-teist kripeldama.

Laupäeva õhtul läksin pulmast otse laevale ja järgmise päeva lõunaks jõudsime Altasse, sõiduaega kulus selleks umbes 15 tundi. Tahtsime Alta kanjonit vaatama minna, kuid viimane osa teest polnud liikluseks avatud, matkata oleks tulnud 15 km, kuid õhtuseks jalutuskäiguks oli seda natuke palju. Edasisel teel Hammerfesti proovisime kala püüda, kuid tormise ilmaga polnud kaladel söögiisu, sihtpunkti jõudsime hämaras.

Järgmise päeva vaatasin Hammerfestis ringi, viisin ühe varasema foto galeriisse müüki, kõõlusin mägedes, püüdsin kala. Ülejärgmisel päeval jätsin Allani ja tema sõbra Hammerfesti maha ja sõitsin Tromso poole.

Kõigepealt jäi teele Sennalandet - platoo mägede vahel, kus põhjapõdrad talvituvad. Suurem osa neist on praegu sinna juba kokku aetud. Porosid pildistada on üsna lihtne, kui meie metsloomadega võrrelda. Inimest nad paaniliselt ei karda, kuid viiekümnest meetrist palju lähemale ei lase, siis näitavad juba tagumikke. Väikese passimise ja hiilimisega peaks neile väga lähedale saama.

Järgmise kohana tasub mainida Landfiordi. Mind köidab seal peamiselt üks tore vaade pikki fjordi sisemaa poole. Edasi kulges tee üle paari 300-400 meetri kõrguse kuru ja jälle fjordide servi mööda.

Paarisaja kilomeetri järel tuli Skipotnfiord, selle kaldale jäin ööbima. Õhtul läks taevas selgeks ja virmalised vehklesid päris mitu tundi. Rohelisele lisaks avaldusid ka punased ja sinised toonid. Roheline jääb siiski valdavaks, kuigi Eestis domineerib rohkem punakas toon.

Kalastamise seisukohast peaks Skipotn olema üks parimaid paiku kaldalt püüdmiseks. Kaldast läheb kohe peaaegu püstloodis sügavaks, suurtele turskadele peaks seal väga meeldima. Millegipärast polnud neid turskasid sel ega ka järgmisel päeval kodus. Või, kui olid, siis kõhud neil tühjad polnud. Sain ainult ühe pisikese alla kilo kaaluva kalakese. Madalamast veest püüdsin paar pannitäit saidat - sellised pisikesed punnid 100 grammi kanti.

Järgmise päeva ilm polnud pildistamiseks hea - pilves ning sombune. Sõitsin edasi Narvikisse, kus lootsin tuttavaid külastada, kuid seekord ei läinud sellega õnneks.

Õhtuhämaruses sõitsin Lofootidele ning otsisin ööbimiskoha. Pimeduse saabudes kumasid virmalised läbi uduvihmase pilvekihi. Lofootide erinevus muust Norra rannikust seisneb peamiselt selles, et sihvakate mägede vahel leidub päris palju siledat maad. Umbes nagu Saaremaa, kuid aegajalt viskab mõne mäe tasandikkude vahele :) Teele jääb üle kümne tunneli, enne kui tee saarestiku teise otsa Å nimelisse paika jõuab. Ilmselgelt on maastik kena ja turistidele meeldib seal väga, kui majutuskohtade ja muu taolise järgi otsustada.

Sama käärulist teed mööda 330 kilomeetrit tagasi nühkida ma enam ei viitsinud, kuigi Norra mõistes on see "ühe silmapilgu kaugusel". Õnneks polnud vajadustki, sest samast paigast sai sõita laevaga Bodosse.  Ainult 3,5 tundi ja olingi suurel maal tagasi. Ilmateade lubas järgmise päeva pärastlõunaks vihma, samas tahtsin Svartiseni liustikule minna.

Kuna sinna oli Bodost ainult tühised 230 km, sõitsin selle vahemaa ära ja jõudsin 5 paiku hommikul liustikule lähimasse parklasse. Magasin paar tundi ja matkasin mägedesse. Turismi hooajal saab autoga paar kilomeetrit edasi sõita, sealt viib paat mööda järve veel 5 kilomeetrit edasi. Lisaks kolm kilomeetrit jalutamist ja oledki liustiku juures.

Hooaeg oli selleks aastaks juba läbi, matkamist tuli seetõttu kokku üle 20 kilomeetri. Võib-olla oligi hea, kuna peale minu polnud seal liikumas ühtegi hingelist. Paks udukiht hajus päeva peale ja tagasi sain t-särgi väel kõndida.

Sealsed kaljud sisaldavad palju rauaühendeid, kihiti muutuvad värvid kollakast punaseni, sest iga kiht "roostetab" omamoodi. Liustik ise on nagu mäest alla roomav suur valkjas-sinine elukas, kes tilgub ja soliseb ning ajab igast otsast vett välja. Sulavetest moodustuvad valkja veega järved ning jõed, mis pahinal mäest alla tormavad. Liiga lähedale ei tasu talle minna, tükid võivad iga hetk lahti murduda.

Kuue tunniga sain oma matka tehtud ja hakkasin koju tagasi sõitma. Sealsed vahemaad paistavad tüütult pikad, siitpoolt minnes on esimesed 700 km üsna ühtemoodi võsa, siis alles hakkab midagi juhtuma. Kui lõpuks kohale jõuad on see muidugi vaeva väärt.

Mulle tundub, et põhjaalad ongi kõige kättesaadavam sihtkoht, kui tekib soov mõnda põnevasse paika pildistama minna. Põhimõtteliselt on sealne hinnatase muidugi meie omast kõrgem, kuid nutikalt tegutsedes pole otsest vajadust Norra poolel peaaegu midagi kulutada kui ehk autokütus välja arvata. Päevaga saab sinna kohale ja sama kiiresti tagasi, kõik on väga lihtne.

Üks asi veel. Eestis on ikka öeldud: "Korras nagu Norras". Riik kui selline võib küll korras olla, kuid sellist laga pole ma kusagil mujal näinud, kui seal randades ja majapidamiste ümber vedeleb.  Küll leidub seal rauakolu ja plastikut ja üldse kõiksugust prahti. Paistab, et see mis käest kukub sinna samasse kohta ka vedelema jääb. Eriti hakkas niisugune hoolimatus mulle sellel korral kaugematel põhjaaladel silma. Lõunapool läheb see lugu natuke paremaks.

Norra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev Mihkelmaa
 

Laulu- ja tantsupidu 2014

esmaspäev 07. juuli 2014
Teema: Fotopank

Pidu oli vägev! Rohkem ma ei ütle, panen parem esimesed pildid üles, sest kirjasõna jääb emotsiooni kirjeldamisel kehvakeseks.

Hetkel tegin väikese valiku, suure galeriiga läheb veel natuke aega.

Laulu- ja tantsupidu 2014 Foto: Olev MihkelmaaLaulu- ja tantsupidu 2014 Foto: Olev MihkelmaaLaulu- ja tantsupidu 2014 Foto: Olev MihkelmaaLaulu- ja tantsupidu 2014 Foto: Olev MihkelmaaLaulu- ja tantsupidu 2014 Foto: Olev MihkelmaaLaulu- ja tantsupidu 2014 Foto: Olev MihkelmaaLaulu- ja tantsupidu 2014 Foto: Olev MihkelmaaLaulu- ja tantsupidu 2014 Foto: Olev MihkelmaaLaulu- ja tantsupidu 2014 Foto: Olev MihkelmaaLaulu- ja tantsupidu 2014 Foto: Olev MihkelmaaLaulu- ja tantsupidu 2014 Foto: Olev MihkelmaaLaulu- ja tantsupidu 2014 Foto: Olev MihkelmaaLaulu- ja tantsupidu 2014 Foto: Olev MihkelmaaLaulu- ja tantsupidu 2014 Foto: Olev MihkelmaaLaulu- ja tantsupidu 2014 Foto: Olev MihkelmaaLaulu- ja tantsupidu 2014 Foto: Olev MihkelmaaLaulu- ja tantsupidu 2014 Foto: Olev MihkelmaaLaulu- ja tantsupidu 2014 Foto: Olev MihkelmaaLaulu- ja tantsupidu 2014 Foto: Olev MihkelmaaLaulu- ja tantsupidu 2014 Foto: Olev MihkelmaaLaulu- ja tantsupidu 2014 Foto: Olev MihkelmaaLaulu- ja tantsupidu 2014 Foto: Olev MihkelmaaLaulu- ja tantsupidu 2014 Foto: Olev MihkelmaaLaulu- ja tantsupidu 2014 Foto: Olev MihkelmaaLaulu- ja tantsupidu 2014 Foto: Olev MihkelmaaLaulu- ja tantsupidu 2014 Foto: Olev MihkelmaaLaulu- ja tantsupidu 2014 Foto: Olev MihkelmaaLaulu- ja tantsupidu 2014 Foto: Olev MihkelmaaLaulu- ja tantsupidu 2014 Foto: Olev MihkelmaaLaulu- ja tantsupidu 2014 Foto: Olev MihkelmaaLaulu- ja tantsupidu 2014 Foto: Olev MihkelmaaLaulu- ja tantsupidu 2014 Foto: Olev MihkelmaaLaulu- ja tantsupidu 2014 Foto: Olev MihkelmaaLaulu- ja tantsupidu 2014 Foto: Olev MihkelmaaLaulu- ja tantsupidu 2014 Foto: Olev MihkelmaaLaulu- ja tantsupidu 2014 Foto: Olev MihkelmaaLaulu- ja tantsupidu 2014 Foto: Olev MihkelmaaLaulu- ja tantsupidu 2014 Foto: Olev MihkelmaaLaulu- ja tantsupidu 2014 Foto: Olev Mihkelmaa
 

Läänemaa pildid

Viimase paari aasta jooksul pildistasin Läänema Turismi kodulehe jaoks päisepilte. Paraku jäi projekt lõpetamata, kuna mingist faasist alates ilmnes erinevaid takistusi, mis pärssisid koostööd ja pildistamiste kulgu. Tellija hindas osa minu tööst sobimatuks ja ühel hetkel polnud enam võimalik koos edasi minna. Praegu on mul tunne, et sellesse projekti sattus juba alguses mingi koterman sisse.

Olgu kuidas on, kuid selle aja jooksul sai valmis päris hea hulk Läänemaa pilte, mida oleks rumal ainult endale hoida. Kindlasti leian nendele tulevikus rakendust.

Koela talumuuseum	Läänemaa fotopank	Foto: Olev MihkelmaaSaare mõis Noarootsis	Läänemaa fotopank	Foto: Olev MihkelmaaLaikmaa majamuuseum	Läänemaa fotopank	Foto: Olev MihkelmaaHaapsalu peatänav	Läänemaa fotopank	Foto: Olev MihkelmaaViikingi paadid Vormsil	Läänemaa fotopank	Foto: Olev MihkelmaaJaht Vormsil	Läänemaa fotopank	Foto: Olev MihkelmaaViikingi retk Vormsil	Läänemaa fotopank	Foto: Olev MihkelmaaViikingi laev Vormsil	Läänemaa fotopank	Foto: Olev MihkelmaaLagleparv Matsalus	Läänemaa fotopank	Foto: Olev MihkelmaaVormsi kirik	Läänemaa fotopank	Foto: Olev MihkelmaaKasari jõgi	Läänemaa fotopank	Foto: Olev MihkelmaaMarimetsa raba	Läänemaa fotopank	Foto: Olev MihkelmaaVormsi kirik	Läänemaa fotopank	Foto: Olev MihkelmaaMarimetsa raba	Läänemaa fotopank	Foto: Olev MihkelmaaHaapsalu kuursaal	Läänemaa fotopank	Foto: Olev MihkelmaaHaapsalu promenaad	Läänemaa fotopank	Foto: Olev MihkelmaaKasari vana sild	Läänemaa fotopank	Foto: Olev MihkelmaaVirtsu sadam	Läänemaa fotopank	Foto: Olev Mihkelmaa
 

Tööreis Vilniusesse

esmaspäev 26. mai 2014
Teema: Fotopank

Mai alguses käisin Standardi palvel Vilniuses nende toodetud hotellimööblit pildistamas. Lisaks tööle otsustasin endale natuke aega võtta ja selgeks teha, mida see linn endast kujutab. Olen Vilniuses varem korra peatunud, kuid päris aru ma sellest linnast siis ei saanud.

Esimesena tekkis mulje, et Vlinius on kirikute linn. Ilmselt ongi see tema kõige põhilisem väärtus. Kirikuid leidub tõesti igal nurgal ja enamasti on neis palju uudistajaid. Ka minu pildivalikusse sattus kõige rohkem kirikupilte.

Mis puudutab kõike muud, siis jäid saadud muljed ka sel korral kuidagi segaseks. Sealne vanalinna osa valgub laiali väga suurele alale ja pole nii monumentaalne kui Tallinna oma. Tänavatel ekseldes otsisin linna keskpunkti, kuid päris selget sotti ei saanudki. Ilmselt tuleb keskmeks pidada raekoja platsi, kuid kandidaate sellele tiitlile on veel mitu.

Tänavate ääres leidub väga palju kohvikud ja pizza kohti, viimased neist paistavad kuidagi eriliselt silma ja on rahvast täis. Kohalik köök jääb seejuures tahaplaanile, kuid poodide kaubavalikus leidub siiski iseloomulikke toite.
Minu kõige suurem kulinaarne elamus oli sel reisil leedulaste lihapirukas - mõnus kõva kooriku ja volditud servaga saiake, mille sisu maitses lausa võrratult. Olemuselt sarnanes see grusiinide hinkaaliga, kuid puljongit oli temas natuke vähem. Lisaks oleksin väga tahtnud proovida zepeliinisid, kuid millegipärast jäi leidmata sobiv söögikoht, kus neid oleks pakutud.

Kui töö asjus uuesti sinna kanti satun, siis võtan kindlasti veelkord aega ja vaatan, mida see linn veel pakub, kuid eraldi reisi sihtkohana ma Vilniust arvatavasti külastada ei võta. Kaubareisile võiks tegelikult küll minna, sest poodlemist saab seal väga edukalt harrastada.

Vilnius Foto: Olev MihkelmaaVilnius Foto: Olev MihkelmaaVilnius Foto: Olev MihkelmaaVilnius Foto: Olev MihkelmaaVilnius Foto: Olev MihkelmaaVilnius Foto: Olev MihkelmaaVilnius Foto: Olev MihkelmaaVilnius Foto: Olev MihkelmaaVilnius Foto: Olev MihkelmaaVilnius Foto: Olev MihkelmaaVilnius Foto: Olev MihkelmaaVilnius Foto: Olev MihkelmaaVilnius Foto: Olev MihkelmaaVilnius Foto: Olev MihkelmaaVilnius Foto: Olev Mihkelmaa
 

Tallinna raekoja platsi panoraam

Ühel minu klientidest tekkis soov toota Tallinna vanalinna piltidega "konservkella". Idee ja kella toorik olid tal olemas, ainult fotosid ja kujundust mitte. Panime pead tööle ja leidsime lahenduse.

Kuna Tallinna raekoja platsi pilt sobib kella peale väga hästi aga oma pikkuse tõttu sinna hästi ei mahu, panin pildi otsad kokku ja sain mõnusa pallikese. Niisugust Tallinna panoraami on hea pildistada õhtul, kui päike juba Toompea taha on kadunud.

Ringpanoraamid õnnestuvad just enne koitu või peale loojangut kõige paremini. Kui päikest pole näha, tulevad värvid pilves ilmaga võrreldes paremini esile. Otsese päikesevalgusega pole mõistlik niisugust fotot teha, sest vastu valgust jääv pildi osa ei sobi teiste kaadritega kokku.

Tallinna raekoja platsi panoraam Foto: Olev MihkelmaaTallinna raekoja platsi panoraam Foto: Olev MihkelmaaTallinna raekoja platsi panoraam Foto: Olev Mihkelmaa
 

Foto seinale

Neid kodusid pole vist eriti palju, mille seintel ühtegi fotot poleks. Paar perepilti on ikka vaatamiseks välja pandud. Meiegi kodu seintel leidub mitmesuguseid fotosid. Mõned neist on lihtsalt paberpildid ja seisavad magneti abil seina küljes. Teised paiknevad raamides ja kolmandad lõuendil. Millist neist erinevatest lahendustest valida?

Paberfoto

Paberfoto on printimise hinnalt kõige taskukohasem variant. Samas pole raamimata paberfotoga suurt midagi teha. Mõnda aega võib ta külmkapi küljes seista, kuid suure formaadiga fotod lähevad kergesti kortsu ning võivad määrduda. Õnneks leidub palju erinevaid raamilahendusi. 

Valida võib valmis raamide seast või lasta raamikojas fotole sobiv raam valmistada. Kui seinal ruumi jätkub, peaks raam fotost suurem olema. Vahepealse tühja ala katmiseks kasutatakse erinevat värvi paspartuusid, mis aitavad pildil veel paremini mõjule pääseda.

Suurte fotode printimisel tuleb teha eeltööd ja leida töökoda, kus seda tindiprinteritega tehakse. Laserprinter pole kaugeltki nii kvaliteetne, kui uuemad fotoprinterid.

Fotokapa

Fotokapa on mõne millimeetri paksune vahtplastist plaat, mille küljed kaetakse papiga. Hiljem kleebitakse sellele paberfoto ja pilt ongi eksponeerimiseks valmis. Suuremate piltide seinale riputamiseks pole ilmselt soodsamat lahendust.

Paraku pole fotokapa eriti püsiv materjal. Ajapikku kisub plaat kõveraks ja jätab meelde pisimadki muljumised. Kukkumise puhul on pildi nurk kohe kortsus ja töö rikutud.

Tootjad üritavad pidevalt kapat paremaks muuta tehes seda paksemaks või muutes materjali koostist. Paraku pole kapale pikka iga määratud. Teda võib ka raamida, kuid seegi pole lõplik lahendus. Sama hästi saab tavalist paberfotot raamida.

Fotoalumiinium

Fotoalumiinium on alusmaterjal nagu kapagi, millele paberfoto peale kleebitakse. Alumiiniumplaat pole vintsutuste suhtes nii tundlik ja seistes kõveraks ei tõmbu.

Ilma raamita fotode eksponeerimiseks pole paremat ja kindlamat lahendust. Puuduseks on vaid hind.


Fotoakrüül

Akrüülklaas erineb eelmistest materjalidest selle poolest, et foto kleebitakse tema tagaküljele. Kuna pilt paistab läbi klaasi, on ta välismõjude eest väga hästi kaitstud ja pildilt võib julgelt tolmu pühkida.

Akrüülile vormistatud pilt näeb väga kena välja ja on ka kõige eksklusiivsema hinnaga. Kuna suur pilt kaalub päris palju, tuleb tema seinale kinnitamiseks tõsisemad lahendused leida. Ühest kipsikruvist jääb väheks.

Fotolõuend

Lõuend on minu lemmik, kuna muudab foto maalile sarnaseks ja olemuselt pehmemaks. Lõuend pingutatakse puidust raamile. Pildi servad kaarduvad lõuendi alusraami taha. Lõuend pole väga tugev, kuid talub väntsutamist kapast paremini.

Kui foto on veidike ebaterav, tasub ta just lõuendile printida. Siis pole väikest ebateravust nii hästi näha.

Fototapeet

Tapeet sobib hästi kujunduselemendiks. Terve seinapinna katmiseks võib kasutada mitmesuguseid loodusvaateid või mustreid. Ühe suure perepildi seina suuruseks tegemine võib hiljem häirima hakata. Terava pildi saamiseks tuleb kasutada suure resolutsiooniga fotofaili. Väikese faili puhul jääb pilt ebaterav.

Kui otsid pilti seinale, siis valiku leiad minu fotopangast.

 
Kuvan postitused 11 kuni 20. Kokku on postitusi 41