Polaaröö

neljapäev 23. jaanuar 2014

Kuna selle talve alguses lund just liiga palju polnud, otsustasin ise põhja poole valget maad vaatama sõita. Teele asusin esimesel jaanuaril koos sõbra Paavoga. 

Laevale minnes näitas termomeeter kahte soojakraadi. Helsingisse jõudsime üheksa paiku õhtul ja otsustasime enne ööbimist nii kaua sõita, kuni lume piirini jõuame. Paraku püsis auto termomeeter jonnakalt kahe soojakraadi juures ja langes alles kell kolm öösel miinuspoolele.

Järgmisel päeval jõudsime Kuusamo lähedale Riisitundurile. Tavaliselt saab praegusel aastaajal seal lumme mattunud puid imetleda. Pikalt püsinud sulailm oli paraku sealgi oma töö teinud. Väiksema lumekihiga puud sain ikkagi pildile.

Edasi põhja suundudes muutusid teed samuti põhjamaisteks - see tähendab jäist ja üsna konarlikku sõidurada, millele puistatakse liiva vaid suurematel tõusudel ja ristmikel. Eesti teedel sõitmine on selle kõrval puhas lust. Kohalikud on niisuguse teega harjunud ja kihutavad naelte klõbinal sajaga mööda.

Norra piiri lähistel juhtusime kokku saamidega, kes meid külla kutsusid. Sõitmisele vahelduseks kulus selline kultuuriprogramm ära. Tõstsime koos klaase ja rääkisime maailma asjadest. Üks saamidest istus põrandal ja joigus aeg-ajalt vestluse vahele. Võib-olla oli see üks paremaid hetki reisi jooksul - ehtne ja spontaanne joigumine on päris eriline.

Meie võõrustaja osutus põdrakasvatajaks, kes õhtu edenedes teatas, et tegelikult on just tema Finnmargi maakonna kõige suurem põdrakasvataja. Teistel võib ju rohkem põtru olla, kuid teist nii pikka ja rasket meest polevat ühtegi. Põdrakasvataja tüdruksõber tegeles muusika ja kunstiga. Lahkudes saime tema plaadi kaasa.

Järgmisel päeval jäi päike horisondi taha. Lumised väljad pakkusid oma kontrastidega huvitavaid vaateid. Pika jääraja sõidu järel jõudsime maailma põhjapoolsemasse linna Hammerfesti ja veetsime seal mõned päevad. Virmalistega nii hästi ei vedanud, kui minu sügisese reisi ajal. Parimat pildistamismõnu pakkus linna panoraam. Seda võtet on tuhanded piltnikud enne mind teinud, kuid mõned kohad on lihtsalt nii erilised, et neid tuleb pildistada.

Hammerfest on golfi hoovuse tõttu talvel ka kõige soojem linn Norras. Tagasitee alguses oli mere ääres sula, kuid juba 50 kilomeetri järel Sennalandi platool valitses 18 kraadine külm ja paks udu, mis silmapiiri ära kaotas. Pidasime ühel mäeharjal kinni ja nautisime müstilist valget pimedust.

1600 kilomeetrine tagasitee möödus tavapärases igavuses. Soome on tõeliselt pirakas maa ja suurema osa ajast paistab autoaknast ainult võsa :)


Loe veel:

Polaaröö Foto: Olev MihkelmaaPolaaröö Foto: Olev MihkelmaaPolaaröö Foto: Olev MihkelmaaPolaaröö Foto: Olev MihkelmaaPolaaröö Foto: Olev MihkelmaaPolaaröö Foto: Olev MihkelmaaPolaaröö Foto: Olev MihkelmaaPolaaröö Foto: Olev MihkelmaaPolaaröö Foto: Olev MihkelmaaPolaaröö Foto: Olev MihkelmaaPolaaröö Foto: Olev MihkelmaaPolaaröö Foto: Olev MihkelmaaPolaaröö Foto: Olev Mihkelmaa
 

Norra sügisvärvid

teisipäev 29. oktoober 2013

Suvel, jaanipäeva aegu, käisin vaatamas, kuidas mulle põhjas meeldib ja kas sinna tasub fotoretki ette võtta. Veendusin, et tasub küll.

Septembri alguses olid minu sügisesed reisiplaanid veel lahtised. Siis avanes võimalus koos sõbra Allaniga uuesti Põhja-Norrasse sõita. Septembri lõpus on seal parasjagu sügisvärvide aeg ja head võimalused värvilisi pilte saada.

Reisi alguses autoga Soomet läbides veendusin taas, et põhja jõudmiseks tuleb vähemalt ööpäeva jagu igava võsa vahel sõita. Alles peale Torniot läheb pilt veidi huvitavamaks ja fotokaamera tasub igaks juhuks välja otsida. Kui Tallinnast õhtuse laevaga üle lahe loksuda ja suurem osa ööst sõita, võib hommikuks Oulu lähedale jõudu ja järgmise öö kusagil Muonio kandis veeta. 

Muonio lähistel leidub palju korralikke matkaonne, milles võib ööbida. Valisimegi ühe neist välja ja matkasime selleni jõudmiseks umbes 6 km läbi tundra. Ühel hetkel hakkas mõnusat lund sadama ja hommikuks oli maa valge. Mäe seljal asuvast onnist tagasi matkates selgus, et sellise ilmaga püsib lumi vaid tundurite tippudel ja oru põhjas pole sellest jälgegi.

Sõitsime edasi mööda Soome "käsivart" Kilpisjärvini. Taevas püsis pilves ja kraadiklaas näitas veidi üle nulli. Olime plaaninud seal matkata, kuid ilma paranemist polnud loota ja üle mägede Norra poole minnes võis palju paremat ilma nautida. Mäeületuse järel hakkaski temperatuur kiiresti tõusma ja Soome piiril raagus olnud puud polnud Norra poolel veel lehti kaotanud. Golfi hoovus on ikka võimas asi.



Õhtuhämaruses saabusime Tromsösse ja jäime sinna ööbima. Järgmine päev kulus Tromsös Allani matkabussi transpordi ettevalmistamisele ja kalapüügile.
Õhtul võtsin meie senise transpordivahendi juhtimise üle, kuna Allan istus 1967. aastal valmistatud Volvo bussi rooli. Mõnesaja kilomeetri järel lõpetas vanake koostöö ja vajas järgmisel hommikul traktori abi, et jälle liikuma saada ning õhtuks 550. kilomeetri järel üle mägede Hammerfesti jõuda.

Bussi transportimise päev sobis pildistamiseks kõige paremini. Sain enda tahtmist mööda peatusi teha ja mõnusat maastiku jäädvustada. Järgmistel päevadel samaväärset ilma enam polnud. Põhjas ongi hea pildistamisilm paras vedamine. Iga kell võib midagi muutuda ja hea valgus läheb kaduma. Päikeselist ilma võib vahel nädalaid oodata.

Hammerfestis polnud ilusast sügisest suurt midagi alles. Ainult mustikavarred andsid hallile talveootusele värvi. Järgmistel päevadel matkasin mägedes ja veetsin öö ühes hütis. Esialgu ei paistnud selges õhtutaevas midagi vaatamisväärset, kuid 11 paiku hakkas virmaliste tulemöll hoogu koguma.

Panin fotokaamera statiivile ja hakkasin erinevaid seadeid katsetama. Lõpuks pidin tõdema, et virmaliste jaoks võiks parema tundlikkusega pildimasinat kasutada. Lühema säriajaga jääb tulede vilkumine paremini pildile, kuid selleks peab ISO üsna kõrgele tõstma ja pildi kvaliteet jätab siis soovida.

Üle kogu taeva vehklevad virmalised jätsid fotodest palju võimsama mälupildi, pildistamiseks tuleb mul tagasi minna. Võib-olla teen seda juba jaanuari alguses. Seekord lendasin lihtsalt heade elamustega koju tagasi.

Norra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev Mihkelmaa
 

Harjumaa mõisad

Suve alguses sain tellimuse Harjumaa mõisate pildistamiseks. Nüüdseks on töö valmis. Projekti mahtus viis omanäolist mõisa, mida sügisesel mardilaadal Helsingis esitletakse. Huvitava tingimusena soovis tellija ruutformaadis pilte. Kuigi see seadis pildistamisel mõningaid piiranguid, veendusin, et seda formaati võiks märksa rohkem kasutada.

Padise mõis on just värskelt remondist tulnud. Ühes osas tööd isegi veel käivad. Eriti hea mulje jätab mõisa suur saal, teisedki ruumid on muljetavaldavad. Seal tegutseval hotellil ja restoranil leidub isegi viisakas veinikelder, mida ma teistes mõisates näinud pole.

Laitse loss kuulub kindlasti Eesti suurejoonelisemate losside hulka. Tema praeguses olekus sulavad kokku ajastu hõng, luksuslik kergemeelsus ja stiilne korratus. See paistab olevat Harjumaa üks eriilmelisemaid vanu maju, mille nautimiseks on vajalik tavapärasest erinev stiilitunnetus.

Kõue mõis pole antud valikust suurim, kuid kindlasti peidab ta endas kõige suuremat hulka asju ning asjakesi erinevatest maailmanurkadest. Iga sopike majas pakub väikese üllatuse. Kõikjal valitseb mingi salapära ja nihestatus. Samas jätab nurgas seisev lõvitopis väga koduse mulje nagu paljud teisedki imeasjad, mis mõisa praeguse omaniku reisidelt pärinevad.

Saku mõis on üks neist, mille maad kunagi praeguse Tallinna piiride lähistele küündisid. Pildistatud mõisate seast on seal kahtlemata kõige suurem ballisaal ja väikseim numbritubade hulk. Mõis kuulub omavalitsusele ja seal saab pulmi ning muid tähtpäevi väärikalt tähistada.

Vihterpalu mõis sobib hästi suuremate sündmuste tähistamiseks. Enne restaureerimist polnud ta heas seisus, nii et vaid üks puittrepp on algsest sisekujundusest säilinud. Mõisa külastamine tuleks varem kokku leppida, kuna juhukülastaja leiab ennast suletud värava eest.

Padise mõis Foto: Olev MihkelmaaPadise mõis Foto: Olev MihkelmaaPadise mõis Foto: Olev MihkelmaaPadise mõis Foto: Olev MihkelmaaPadise mõis Foto: Olev MihkelmaaLaitse loss Foto: Olev MihkelmaaLaitse loss Foto: Olev MihkelmaaLaitse loss Foto: Olev MihkelmaaLaitse loss Foto: Olev MihkelmaaLaitse loss Foto: Olev MihkelmaaKõue mõis Foto: Olev MihkelmaaKõue mõis Foto: Olev MihkelmaaKõue mõis Foto: Olev MihkelmaaKõue mõis Foto: Olev MihkelmaaSaku mõs Foto: Olev MihkelmaaSaku mõs Foto: Olev MihkelmaaSaku mõs Foto: Olev MihkelmaaVihterpalu mõis Foto: Olev MihkelmaaVihterpalu mõis Foto: Olev MihkelmaaVihterpalu mõis Foto: Olev Mihkelmaa
 

Põhja-Norra ja Lapimaa fotoreis

kolmapäev 31. juuli 2013

Kuna suvine töögraafik on mul väga tihe, otsustasin jaanipäeva aegu natukeseks aja maha võtta ja akusid laadida. Võtsin suuna maailma lõppu, Nordkappi. Soovisin reisi tulemusena aru saada, kas oleks mõtet mingi osa oma energiast just põhjaalade pildistamisele pühendada.

Põhja-Norra loodus jättis mulle sügava mulje ja pakkus palju pildistamisvõimalusi. Fotograafia kõige olulisem reegel - võta aega - sai minu jaoks täiesti uue tähenduse. Põhja-Norra ilmastik pole kaugeltki sama stabiilne, kui meil. Igal ajahetkel võib kõik täielikult muutuda.

Sain aru, et peaaegu igale kaadrile tuleks vähemalt paar päeva planeerida oodates õiget ilma ja kellaaega. Postkaartidelt nähtud imelise päikesekaare pildistamiseks peab olema vähemalt 12 tundi stabiilset pilvitut ilma. Võib-olla tuleb sellist hetke mitu aastat oodata. Unistasin keskööpäikese teekonna pildistamisest, kuid sel korral jäid kõik ööd üsna pilviseks. Öist päikest sain jälgida hoopis Lapimaa taevas.

Nordkappi jõudes ootas ees imeline vaade koleda katkise võrkaia taga. :) Peagi muutus ilm sombuseks ja vaade kadus. Maailma lõpus seisis tõepoolest kohvik (nagu Vennaskond laulab), kus võisid ennast premeerida hõrgutiste ja vahuveiniga. :)

Polaarpäev andis võimaluse hiljem kämpingust tagasi uut kaadrit püüdma minna, kui ilm selgines. Suundusingi "öösel" maailma lõppu viivale matkarajale. Hetkeks piiluva päikese sain pildile, kuid siis hakkas vähehaaval sadama. Soe vihm muutus aina tugevamaks ja libedatel kividel turnimist polnud mõtet kauem katsetada. Pöörasin tagasi ja avastasin huvitava nähtuse - äsja vihma käes olnud külg kuivas tugeva tuule käes üsna kiiresti ära. Nii juhtus iga käänaku järel. Lõpuks pidin paduvihmale siiski alla vanduma ja autosse jõudsin läbimärjana.

Hammerfesti nimeline mõnus väikelinn kujunes minu järgmiseks peatuseks. Peale maagaasi terminali tulelontide ja klassikaliselt kaunite vaadete hakkas palju tõmmunahalisi linlasi silma. Polnud just lihtne mõista, millist mõnu nad võiks tunda seal maailma põhjapoolsemas linnas elamisest. Kas raha on tõesti nii suur motivaator?

Tagasiteel peatusin pikemalt Lapimaal, kuid kurjad lapi sääsed kiusasid mind tublisti. Rahu leidmiseks pidin paadiga järvele sõitma. Seal puhuv tuuleke ajas tüütud putukad eemale. Magamiseks ettenähtud aja veetsin hoopis järvel ahvenaid püüdes ja päikese teekonda imetledes. Vaadata oli ilus, kuid pildistada polnud suurt midagi. Pildistades saab vaid mingi fragmendi fotole jäädvustada, kuid vahel jääb sellest väheseks.

Põhja-Norrasse ja Lapimaale tasub sõita küll pildistama, kuid aega tuleks planeerida nii, et jääks võimalus pikemateks peatusteks, paigal olemiseks ja süvenemiseks. Sel korral käisin tutvumas, eks tulevikus paistab, millal tõsiselt pildistama jõuan.

Põhja-Norra Foto: Olev MihkelmaaPõhja-Norra, Nordkapp Foto: Olev MihkelmaaPõhja-Norra, Nordkapp Foto: Olev MihkelmaaPõhja-Norra, Nordkapp Foto: Olev MihkelmaaPõhja-Norra, Nordkapp Foto: Olev MihkelmaaPõhja-Norra, Nordkapp Foto: Olev MihkelmaaPõhja-Norra, Honningsvåg Foto: Olev MihkelmaaPõhja-Norra Foto: Olev MihkelmaaPõhja-Norra Foto: Olev MihkelmaaPõhja-Norra Foto: Olev MihkelmaaPõhja-Norra Foto: Olev MihkelmaaPõhja-Norra, Hammerfest Foto: Olev MihkelmaaPõhja-Norra Foto: Olev MihkelmaaPõhja-Norra, Alta Foto: Olev MihkelmaaPõhja-Norra Foto: Olev MihkelmaaSoome, Oulu Foto: Olev MihkelmaaSoome, Oulu Foto: Olev MihkelmaaSoome, Turku Foto: Olev Mihkelmaa
 

Millal ilmub Haapsalu Valge Daam?

Haapsalu Valge Daami legendi teavad paljud. Aga millal Valge Daam siiski täpselt ilmub, seda pole kusagil selgelt kirjas. Võib-olla soovivad haapsalased täpset aega saladuses hoida, kuid nii võib ju Valge Daam nägemata jääda ja kaugelt tulnud külalised jäävad pika ninaga.

Lisaks tundub mulle, et paljud kohalikudki ei tea Valge Daami ilmumisajast suurt midagi. Olen ka ise koos muu rahvaga akna all Valge Daami ilmumist oodanud ja mitte näha saanud, kuigi täiskuu on taevas. Ümberringi on kõik kangesti targad, jooksevad ühe akna juurest teiseni, teevad suuri sõnu ja ootavad asjatult. Niisiis võiks olla vähemalt üks koht, kust teada saaks, millal täpselt tuleb Haapsallu sõita.

Peamiselt räägitakse Haapsalu piiskopilinnuse toomkiriku ristimiskabeli aknale ilmuvas Valgest Daamist augusti täiskuuöödel. Tegelikult saab teda näha ka talvel, kui kuu enda ringkäiguga samasse paika jõuab. Midagi on näha juba jaanuaris ja veebruaris, kuid parim talvine aeg on märtsi täiskuu. Talvel on aga puud raagus ja kuu tõusmise ajal on päike juba ammu loojunud, seetõttu soovitan ikkagi augustile panustada.

Valge Daam ilmub Haapsalu piiskopilinnuse toomkiriku ristimiskabeli keskmisele aknale augustikuise täiskuu ajal. Kõige parem on teda vaadelda väikeselt künkalt, mis asub vallile viiva jalgraja kõrval. Kohale tasub minna enne, kui kell üheteistkümnendat tundi lööb. Kuigi kuu on juba ammu tõusnud, on varem veel liiga valge ja Valget Daami pole näha.

Kõige müstilisem hetk ongi just siis, kui päevavalgus kustub ja Valge Daam ennast vähehaaval ilmutama hakkab. Algul sa muudkui vaatad aknale, aga ei näe midagi. Siis aga märkad ähmast kuju, mis vähehaaval tugevneb. Lõpuks on ta juba päris selgesti näha ja hõljub tasahiljukesi edasi, kuni kaob vaateväljast.

Tegelikult on see ju ainult kuuvalgus, mis paistab kabeli läänepoolsest aknast seinale. Keskmist akent vaadates on aknaraamidest moodustunud inimkuju näha. Siiski on selles midagi väga erilist ja külmaks see vaatepilt jätta ei saa.

Järgnevalt panengi kirja kuupäevad, mil järgnevatel aastatel Valget Daami näha saab. Tasub tähele panna, et kõige parem hetk vaatluseks on päev pärast kalendrijärgset täiskuud, siis tõuseb kuu veidi hiljem ja kujutis on ilmumise hetkel terviklikumalt näha. 

Niisiis tasub kuulsat Haapsalu Valget Daami külastada järgnevatel kuupäevadel

  • 2013  22-24 august
  • 2014  09-11 august
  • 2015  31 juuli - 2 august
  • 2016  17-19 august
  • 2017  07-10 august
  • 2018  26-28 august
  • 2019  15-17 august
  • 2020  02-05 august
  • 2021  22-24 august
  • 2022  12-14 august

Loomulikult on Valge Daami kohtamiseks vaja selget ilma. Kui soovid ka  vabaõhuetendust näha, tuleb kaks päeva varuda. Etendus toimub just sel ajal, kui Valge Daam ennast ilmutab ja peale etenduse lõppu on ta aknalt juba kadumas. Õnneks on Haapsalus ka palju muud teha, näiteks õhtusel rannapromenaadil jalutada.

Haapsalu Valge Daam Foto: Olev MihkelmaaHaapsalu Valge Daam Foto: Olev MihkelmaaHaapsalu Valge Daam Foto: Olev MihkelmaaHaapsalu Valge Daam Foto: Olev MihkelmaaHaapsalu õhtune rannapromenaad Foto: Olev MihkelmaaHaapsalu õhtune rannapromenaad Foto: Olev MihkelmaaHaapsalu õhtune rannapromenaad Foto: Olev Mihkelmaa
 

Gruusia fotoreis

kolmapäev 13. juuni 2012

Käisin eelmisel nädalal Gruusiat avastamas ja pildistamas. Katsun nüüd reisi kokku võtta. Kuigi olin kohapeal vaid 3 päeva, hoiatan juba ette, et sellest tuleb päris pikk jutt.

Otselend Tallinnast

Selle üle saab vaid rõõmustada, et Eesti Õhk otsustas Tbilisiga otseliini avada. Kuigi öine lend pole kuigi mõnus, saab siiski kolme tunniga kenasti kohale. Istusimegi Merlega keskööl Tallinnas lennukile ja jõudsime veidi peale nelja kohale (ajavahe on 1 tund). Öö oli tõeliselt pime, kuid üsna soe. Huvitav, et isegi täiskuu valgus oli seal kuidagi nõrk.

Juba enne lennujaamast väljumist sattusin ühe umbkeelse kohalikuga kokku, kes taksoteenust pakkus. Leppisime 25 lari peale kokku ja sõit viis lausa linnutiivul hotelli poole. Hakkas kohe silma, et kiiruspiiranguid neil peaaegu pole. Siiski jõudsime õnnelikult hotelli, mis esmapilgul paistis veidi väsinud olemisega. Viie paiku saime voodisse ja teesklesime natuke magamist.

Kahheetia ja David Gareja

Hotelli Georgian House hommikusöök koosnes omletist ja viineritest. Peale selle nautimist korjasime ennast kokku ja astusime meid juba ootavasse autosse. Kohaliku turismiettevõtte poolt oli meile palgatud asjalik teejuht, kes meie järgnevad päevad sisustada aitas. Tee viis linnast välja kuulsa veinipiirkonna Kahheetia poole. Väidetavalt on vein just sealt pärit.

Kuigi Tbilisi asub mägede vahel, pole need mäed teab kui kõrged. Alles Udabno kõrbe poole sõites hakkasid tõelised mäed paistma. Tee ääres haljendasid viinamarjaistandused ja üksikud maisipõllud. Keerasime Kaukasuse nõlvade juurest paremale ja sõitsime üle mägise tasandiku. Laugeid mäekülgi kattis rohi ja pea igal nõlval võttis mõni lehmakari päikesevanni.

Iga natukese maa tagant paistis mõni piimafarm, kust kõik teeäärsed lehmad pärit olid. Lautadeks neid ehitisi nimetada ei kannata, pigem oli tegemist üsna õnnetute varjualustega. Lehmadel oli sellest muidugi ükskõik, nemad paistsid eluga väga rahul olevat. Etteruttavalt võin öelda, et selline lehma- ja lambapidamine on levinud pea kogu Gruusia alal, kus parasjagu põllupidamist ei toimu.

Mägede vahele jäid mõned soolajärved, mille vesi oli vaid veidi soolane. Surnumerega ei anna neid kindlasti võrrelda. Sõit jätkus ikka mäest üles ja siis jälle alla. Ühel hetkel ütles meie teejuht, et see siin ongi tegelikult kõrb. Klassikalise kõrbe moodi ta küll välja ei näinud, kuid paari kuu pärast olevat siin kogu rohi pruuniks põlenud ja temperatuur seisab 40 kraadi lähedal.

Lõpuks kulges tee pikalt mööda mäenõlva ja jõudsimegi David Gareja koobaskloostri juurde. Peab tunnistama, et selle asutajatel oli väga hea maitse, koht oli tõesti kaunis. Kogu klooster paiknes liivakivisse uuristatud koobastikes.

Mäenõlval kulges matkarada mäeaheliku harjale. Sealt avanev vaade oli tõeliselt võimas - lõunas laius piiritu tasandik, põhjas mägine kõrb. Gruusia-Aserbaidžaani piir asub sealsamas mäeharjal, seepärast kohtasin ka piirivalvureid.

Silma jäi paar rohelist ja pruuni sisalikku. Paistis, et selliseid umbes 30 cm pikkuseid tegelasi on seal küllaga. Madusid pidavat ka olema, kuid minu teele nad seekord ei sattunud.

Kuna teised jäid mind kloostri juurde ootama, tegin tempot ja jätsin lähedal asuvad koopad uurimata. Küllap jõuan seda mõni teine kord teha. Varsti olingi laskumisel ja siis juba auto juures tagasi. Tavaliselt kahe ja poole tunniga läbitava raja 40. minutiga võtmine on ilmselgelt liiga suur tempo, et kõike rahulikult vaadelda.

Signagi linn

Järgmine sihtkoht oli Signagi linnake, kus üsna mõnusalt õhtust sõime. Veidi euroopalikumaks kohendatud roogade kõrvale degusteerisime kohalikke veine. Kahtlemata olid kõik neist head, kuid väga täidlase olekuga lillakaspunane vein jättis kõige parema mulje. Kohalikud nimetavad seda "hiiglase vereks".

Signagi linn ise oli kenasti restaureeritud ja väga puhas. Kui keskusest kõrvale vaatasime, hakkas ka reaalsem elu silma. Lauamängu mängivad vanamehed olid väga ehedad. Luusisime veel natuke ringi ja keerasime autonina Tbilisi poole tagasi.

Sõites hakkas silma, et igal piirkonnal on mingi oma tegevusala ja kaup teepervel müümiseks. Näiteks kitsejuust, võrkkiiged või pähklid, mis on keedetud viinamarjamahla kastetud. Alguses arvasin, et need on vorstid, kuid tegelikult lükitakse pähklid nööri otsa ja kastetakse mahlaanumasse. Protsess on peaaegu samasugune nagu küünalde valmistamine.

Gruusia pealinn Tbilisi

Peale pikka sõitu jõudsime hotelli tagasi, värskendasime ennast ja läksime linna peale kolama. Põikasime vanalinna ja vaatasime sealseid suveniiripoode, kus leidus palju klassikalist turisminänni. Midagi väga ägedat või algupärast siiski silma ei hakanud. Tikitud ja vilditud tooted olid ehk kõige põnevamad. Tahtsin tübeteikat osta, aga Merle laitis selle mõtte maha.

Ööklubide piirkond oli üsna euroopalik ja korrastatud. Samas hakkas seal üsna ruttu igav. Tegelik linn algas siis, kui peatänavast veidi kõrvale astusime.

Enamasti olid majad üsna kulunud välimusega ja hoovid paistsid päris õnnetud välja. Samas käis elu nagu ikka, uksed olid tänavale avatud ja õhtusöögi lõhn tungis ninna. Kõik oli kuidagi väga kodune ja sõbralik. Hetkekski ei tekkinud tunnet, et seal võiks ebaturvaline olla. Tänavad olid võrdlamisi mustad, kuid see ei häirinud. Siiski pani imestama, millistes majades tegelikult inimesed elasid. Mõni neist oli sama hästi, kui kokku vajunud, kuid rõdul kuivatas keegi pesu.

Kui hotelli tagasi jõudsime, tundus see juba väga asjakohase ja konteksti sobivana. Lihtsalt ongi niisugune elu. Suur kaubandus puudus, põhiline äri oli  väikestes poodides ja turgudel. Keegi müüs tänaval sihvkasid, popkorne või midagi muud, millega on väga raske ennast elatada. Sellest rääkis ka linnaosa suure ja ilusa katedraali ümbrus. Sisuliselt oli seal agul, kuid kõik võtavad niisugust keskkonda kuidagi loomulikult.

Hoove ja tänavaid katsid viinamarjaväädid, granaadipõõsad õitsesid. Puudel rippusid noored kreekapähklid, hurmaad ning viigimarjad. Üht õitsevat puud uurides tungis ninna tugev aprikoosilõhn. Kõike, mis on meie poelettidel, võib seal lihtsalt puuotsast korjata. Mulle paistis see mingi müstikana.

Tbilisi liiklus

Esimese hooga oli päris kõhe sealset linnaliiklust jälgida. Kõik tundus kaootiline ja üsna ohtlik. Ku keegi tahtis pöörata, siis ta lihtsalt pööras ja tegi endale teed. Sõidurajad olid pigem tinglikud - kui auto läbi mahtus, siis see oligi sõidurada. Kiiruspiirangud peaaegu puudusid, sest politseil polevat kiirusmõõtjaid. Eriline oli veel see, et ringteele sisenejal oli eesõigus ja ringil olija pidi talle teed andma.

Siiski sain paari päevaga aru, et tegelikult on ka autoga liikumine üsna turvaline ja tõsiseid liiklusõnnetusi sageli ei esine. Reeglite puhul on oluline, et kõik neist ühtemoodi aru saavad ja grusiinidel on ühine arusaam, kuidas liiklus toimib. Signaalitamist oli väga palju, kuid see polnud sama tähendusega, mis meil. Väiksem piuks tähendas pigem seda, et ma olen siin ja arvesta sellega, et sa mulle otsa ei sõidaks. Pikemat pillilugu võiks tõlkida umbes nii: "Katsu nüüd eest ära hoida!".

Meie teedelt tuntud hullud möödasõidud olid seal igapäevase liikluse lahutamatu osa, kuid suhtumine neisse oli teistsugune. Kui keegi tahtis mööda sõita, hoidis ettejääja viisakalt kõrvale ja vastutulija võttis ka teeperve poole. Kui vaja, tekkis kenasti kolmas rada ja kõik osapooled said kenasti hakkama. Milleks tühjast tüli teha.

Vaba suhtlus paistis tegelikult igal sammul silma. Inimesed said teineteisega igal ajahetkel vabalt rääkida. Kui oli vaja midagi küsida, siis lihtsalt küsiti ja vastus oli kiire ning adekvaatne. Võibolla on see üks parimaid asju, mida eestlastel oleks grusiinidelt õppida. Paraku oleme põhjamaarahvas, mis teha.

Lehmad ja lambad olid gruusia teede lahutamatu osa. Kui neid oli vähe, loovis autojuht karjast kiirust vähendamata mööda. Kui rohkem, siis tuli hoog maha võtta. Loomad teadsid, et kui nad ennast äkiliselt ei liiguta, on kõik hästi ja keegi ei saa haiget.

Tbilisi turg

Kui sul on raha üle ja tahad natuke laristada, siis mine turule. Usun, et väljend "laristama" peab olema Gruusiast pärit, sest sealne rahaühik on lari.

Väikesed turud olid pea iga nurga peal, kuna kogu kaubanduselu põhines väikestel poodidel ja kauplustel. Õnneks pole suured kaubanduskeskused veel võimust võtnud ja väikekaubandust ära tapnud. Nägime ainult ühte kaubatemplit kaugel linna servas.

Kindlasti soovitan külastada ühte suurematest turgudest, mis asub rahvusstaadioni kõrval. Sealne tohutu kaubanduselu pakkus kustumatuid elamusi. Müüa oli kõike, mida võis ette kujutada, hinnad polnud kõrged. Toidu ostmisel tuleb muidugi tähelepanelik olla, kuid isiklikult arvan, et muretsemiseks pole põhjust. Soojalt soovitan proovida kõikvõimalikke saiu ja saiakesi, nende valik võtab silme eest kirjuks. 

Turismireisi ajakavas peaks kloostrite ja kirikute asemel hoopis turud ja äärelinna ekskursioonid olema, siis saaksid turistid tõelise Gruusiaga tuttavaks.
Uskuge mind, see kogemus on väga lummav ja eriline.

Ka see oli tähelepanuväärne, et pildistamine polnud kusagil probleemiks. Keegi ei tõstnud kätt ette ja kõik olid sõbralikud. Nii vaba suhtumist ei osanud ma oodata. Põhimõtteliselt võis suvalisse hoovi sisse astuda ja sooja vastuvõtu peale kindel olla.

Kazbek

Üks vanamees ütles mulle: "Kui sa pole Kazbekki näinud, siis sa pole Gruusiat näinud". Nii me siis istusimegi järgmisel hommikul autosse ja asusime selle uhke mäe poole teele. Veidi eemal Tbilisist hakkas Kaukasus jälle paistma. Mida kaugemale jõudsime, seda rohkem pidi meie autojuht peatusi tegema, sest ma lihtsalt ei suutnud pildistamata olla. Aina uued mäed ja orud, ühed kaunimad kui teised.

Vana sõjatee kulges mööda jõeorgu ja tõusis lõpuks mööda serpantiine peaaegu 2400. meetri kõrgusele. Juba oli teeservades lund ja muidugi lõputuid lambakarju ning mütsimüüjaid. Vahepeal oli näha tervet kobarat mägihotelle. Ka üks suusakuurort hakkas silma.

Ilmselt oligi neil mägiteedel sõitmine reisi kõige huvitavam osa. Kazbek ise paistis vaid läbi pilvede ja ei pakkunudki nii suurt silmailu, kui vahepealsed maastikud. Selle päeva kohta võiks rahulikult väita, et teekond oli kohalejõudmisest palju olulisem. Kui mägi nähtud, läksime tuldud teed tagasi. Tegime veel mõned pildistamispeatused.

Eriti tähelepanuväärne oli otse mäeküljelt alla voolav mineraalveeoja, mille rauarikas vesi oli suure soolade lademe moodustanud. Võtsin sealt pudelisse vett ja avastasin imestusega, et vesi oli gaasiline. Midagi nii põnevat ei osanud ma oodata, et mäe küljelt alla voolav vesi saab gaseeritud olla. Nagu selgus, ei säili selline vesi eriti kaua ja muutus paari tunni järel häguseks.

Kogu mägiteedel sõitmine oli paras tivoli. Kuigi autojuht võttis asja mõistusega, olime linna tagasi jõudes üsna läbiloksutatud. Samuti kiskus ilm aina palavamaks, seega käisime söömas ja heitsime puhkama.

Borjomi vesi

Kolmanda päeva retk viis meid Borjomi lätetele. Sõitu oli sinna pea 200 kilomeetrit. Õnneks polnud see mägitee, vaid riigi esimene maantee, mis oli päris heas korras. Sõit oli siiski üheks päevaks natuke liiga pikk.

Kogu Borjomi ala on tohutu rahvuspark ja erinevates paikades asuvad mineraalveeallikad või -puurkaevud. Osa neist annavad sooja vett, teised külma. Päris ehtsa borjomi vee saamiseks tuli ületada väike sild üle jõe ja veidi kallast pidi jalutada. Siis leidsime eest jõepinnast väljaturritava toru, millest seda kuulsat vett nirises. Vesi oli tõesti suurepärane, mõnusalt soolakas ja karge.

Toru lähedal müüsid tädikesed 5. liitriseid kanistreid, millega vett kaasa võtta sai. Tegelikult pole sellisel anumal suurt mõtet, kuna paari tunni pärast on vesi juba kõlbmatu. Liitrist-paarist piisab täiesti.

Jõeäärne loodus oli Eestile üllatavalt sarnane - kuusad, lepad ning palju tuttavaid taimi. Kui mõnd eestlast peaks seal mälukaotus tabama, võiks ta arvata, et on Taevaskojas, kuigi mäed pole päris sellised. Tegelikult polegi seal peale mineraalvee esmapilgul midagi erilist vaadata. Pargi sügavustest leiab aga kindlasti palju põnevat.

Külaturg

Tagasiteel külastasime teele jäävat turgu, mis pakkus oma kaubavaliku ja heakorraga tõelise elamuse. Nagu Tbilisi turulgi, oli müüa kõike, mida võis ette kujutada. Tänavatolmus kümblevad tomatid jäid meist siiski lettidele. Samas peaksid nad peale pesemist kenasti söödavad olema. Lootsime leida vahvaid mänguasju, kuid peale Hiinast toodud sodi polnud peaaegu midagi müüa.

Hotelli jõudes olime kolmepäevasest ringiloksumisest üsna läbi, kuid kosusime varsti ja läksime turule sisseoste tegema. Võtsime pagariärist peotäie gruusia leibu ehk purisid (mis pakiti kenasti ajalehetüki sisse), hea pundi mahlapulki, kuivatatud ploome ja mahlast tehtud paberimoodi kraami. Peale õhtusööki oli paar tundi magamiseks ja jälle viis takso meid linnutiivul öisele lennule.

Gruusia köök

Sealne köök on kuulus enda külluslikkuse ja maitsvate roogade poolest. Nii hakkasime ka meie seda head kööki otsima ja lõpuks ka leidsime. Juhtus see alles kolmandal päeval.

Esimese päeva restoranitoit Signagis oli küll maitsev, kuid mitte eriti gruusiapärane. Teisel päeval lähtusime autojuhi soovitusest ja külastasime ühte Tbilisi vanalinna söögikohta. Selgus, et pigem oli see enda olemuselt kiirsöögikoht ja kulinaarne elamus jäi oodatust tagasihoidlikumaks.

Kolmandal päeval meil siiski vedas. Silmasime teel Borjomi üht erilise välimuseta šašlõkiputkat ja otsustasime sisse astuda. Seda ei pidanud me kahetsema. Toidud olid ülimaitsvad ja tõeliselt värsked. Nagu ikka, käis toidu kõrvale värske leib. Peale rüüpasime Tarhunni.

Erilise elamuse pakkus hatšapuri, mis kujutas endast juustutäidisega valget leiba. Midagi nii head pole ma väga pikka aega saanud. Soovitan soojalt järele proovida. Kui oled Borjomi sõitmas, peatu siin jõekäärus ja sea ennast verandal sisse. Saad suurepärase maitseelamuse ja imeilusa vaate pealekauba. Kolme inimese korralikuks söögikorraks kulus meil 45 larit (23 €).

Sama päeva õhtul olime juba targemad, otsisime Tbilisi linnas kehakinnituseks võrdlemisi nurgataguse koha. Tohutu õhtusöögi hinnaks kujunes 35 larit. Eriti heaks osutus sulguni juust ja muidugi hinkalid. Hinkalid on pelmeenide vanemad vennad, mis viisid keele alla. Ettekandja küsis, kas toon 10 või 20 tükki. Otsustasin siiski kümnega piirduda ja suure vaevaga sain seitsmest jagu.

Sellist nurgatagust kohta võiks pigem viimasel päeval soovitada, sest mingi kõhuhäda külge saamine pole päris välistatud.

Tõeliselt hämmastav oli, et hommikul kell 9 polnud kusagilt normaalset kohvi saada. Hotellis pakuti miskit lahustuvat kohvi ja neis vähestes kohtades, mis hommikul lahti oli,  kuulsime vaid Nescafest. Samas oli turul väga häid kohviube müüa. Huvitav, milleks nad neid ube kasutavad? Pudru keetmiseks nad ju ei kõlba!

Kuigi veepudeliga ringi jalutamine on ikka täiega turistide värk, oli see paratamatu. Mineraalveest sai meie alaline kaaslane kogu Gruusia ajaks, kuna värske vesi oli ikkagi veidi kahtlane valik, just oma teistsuguste bakterite tõttu. Eriti armsaks sai vesi just viimase päeva õhtul, kui kell19 näitas termomeeter 36 soojakraadi (hommikul ootas meid Tallinn 7. kraadiga).

Gruusia leib

Kuna leib käib iga toidu alla, peale ja juurde, ei saa ma sellest niisama mööda minna. Ühel hommikul väljusin hotellist kuue paiku ja läksin linna avastama. Pea igal tänaval oli mõni väike pagaritöökoda erilise leivaahjuga, mis oli poolenisti maa-all. Lõpuks astusin ühte sellisesse kohta sisse, et värsket leiba osta. Ees ootas väga mõnus seltskond ja leivategu paistis olevat täies hoos. Küsisin pildistamiseks luba ja asusin omapärast protsessi pildile püüdma.

Hästi kerkinud leivataigen kaaluti parajateks tükkideks ja asetati taignaalusele. Pagar võttis aluse ja sukeldus sellega ahju sügavusse ning mätsis taigna kiire liigutusega ahju seinale. Küpsemistemperatuur oli päris kõrge, kuna leib valmis umbes kümne minutiga. Teine pagar lõi valmis leivale konksu sisse ja lükkas kuldpruuni pätsi labidakesega seina küljest lahti.

Tundus väga lihtne protsess, kuid eks ta ainult tundus, tegelikult oli see ikka päris peen kunst. Ma ei imesta sugugi, et grusiinid igal võimalusel leiba söövad, see on lihtalt nii maitsev. Kui Eestis ütleb keegi "Kas sa paned pea ka ahju, kui keegi seda teha käsib?", siis gruusia pagarid teevad seda iga päev ja lugematu arvu kordi.

Gruusia areng

Huvitav oli näha Gruusiat tema majanduse arengu alguses. Paljud asjad olid veel viletsad, kuid kõikjal käis tohutu ehitustegevus. Majanduse areng on olnud kiire, kuid minna on veel väga pikk tee. Siiski tundus, et inimesed olid seal võrdlemisi õnnelikud, kuigi paljude elujärg jättis soovida.

Potentsiaali paistis olevat meeletult - nii puuvilja, veinide kui turismi alal. Kui kõik hästi läheb, muutub ka linnapilt rõõmsamaks ja elujärg paraneb. Igaljuhul on Gruusial väga palju põnevat pakkuda.

Religioon tekitas minus aukartust. Kui oleksin Gruusiasse sündind, võtaksin sealset usku väga tõsiselt ja lööksin igal hommikul mõne kiriku poole risti ette. Eestis on tõsiusklike hulk nii väike, et see ei moodusta kriitilist massi. Grusiin aga ei saa kuidagi teisiti elada, kui lihtsalt peab uskuma. Seda enam, et neil on omad pühamehed ja religioosne pärimus. Kui buss katedraalist mööda sõitis , lõid reisijad risti ette, see juba oli midagi!

Lähme koos Gruusiat pildistama

Võiks öelda, et selle reisiga sain ainult väikese lõhna ninna sellest, mida tollel mägisel maal tegelikult pakkuda on. Tahaksin võtta rohkem aega erinevate paikade uurimiseks ja vaadata neid põhjalikult läbi kaamerasilma. Eriti hea aeg on selleks sügisel, kui kõik viljad valmivad ja vein käima pannakse. Unistan juba, kuidas saaksin kõiki soojamaavilju ise puu otsast noppida ja seda imelist aega pildile püüda. Nüüd juba tean, mida sinna otsima lähen.

Plaanisin uut reisi juba selleks sügiseks, kuid täpselt septembri teises pooles toimuvad Gruusias valimised ning Venemaa proovib kõik teha, et seal võimalikult pingelist olukorda tekitada. Usutavasti kõik laabub, kuid seis on siiski parasjagu segane. Seetõttu jääb vähemalt planeeritud ajal reis ära. Siiski pole ma plaani päris maha matnud - kui mitte sel aastal, siis vast järgmisel. Kui sul on asja vastu huvi, anna endast julgesti teada.

Gruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev Mihkelmaa
 

Uisutamine Väinamerel

esmaspäev 06. veebruar 2012
Teema: Fotopank

Kolmapäeva õhtul sõitsin koos poistega maale, et nad vanavanematele rõõmu teeksid. Ise plaanisin natuke puhata ja tööasjadega tegeleda. Poolele teel helistas Allan, hakkas Väinamere ilusast jääst ja uisutamisest rääkima, tarvis proovima minna. Ainuke häda, et uiske pole ja uisutada ka ei oska.

Mulle tulid kohe matkauisud meelde. Helistasin Berdile, kes on  360 kraadi matkajuht. Bert ütles, et tal on uiske küll ja võib laenutada, aga Matsalu kanti jõuab alles pühapäeval. Kuna mõtlesime enda uisutamise laupäeval ette võtta, ei tahtnud see hästi klappida. Kust siis uisud saada?

Sellepärast ma linna sõita ka ei tahtnud, kuigi Pärnu Matkaspordist oleks matkauisud kenasti kätte saanud. Lihula kaubandusvõrgus võib 46 number uiskudest ainult und näha. Siiski on olemas üks väga vinge kaltsukas, kus igasugust kola leidub. Nii läksingi "Lootuse" poodi luuret tegema. Üllataval kombel ei paistnud poetädidele minu jutt müstikana ja samal päeval pidi just kaupa tulema.

Järgmisel hommikul läksingi uuesti vaatama ja väljusin poest päris korraliku hokiuiskude paariga. Kuna ka Allan oli uisuotsingutega hätta jäänud, leidsin samast kohast tallegi sobivad tritsud. Ühte kokku läks sel päeval poes kaubaks pea 20 paari uiske, millest kaks paari minu autos laupäeva ootama jäid.

Allan istuski laupäeva varahommikul Tartust bussile ja oli enne lõunat kohal. Peale külmas kangeks jäänud autoga maadlemist võtsin Allani Lihulast peale.

Koos tegime kiire otsa Noarootsi, kus Teeristi Külalistemaja pildistasin. Tagasiteel ületasime Noarootsi-Haapsalu jäätee ja jõudsime lõpuks 15:30 paiku Virtsu lähedale Kukeranda. Määrisime näod vaseliiniga sisse, sikutasime uisud jalga ja ronisime autost välja 20 kraadise pakase kätte.

Mulle oli see umbes kolmas kord uiskudel olla ja Allanile samuti. Varsti koperdasimegi kaldavallist alla jääle. Suuri kukkumisi siiski ette ei tulnud ja tegime esimesed sammud kaldast kaugemale. Terve meri oli ühtlase ja sileda kaane all, lund polnud peaaegu üldse, ainult puhas terasjää kuni Saaremaani välja. Nii kaugele me siiski ei mõelnud, ainult Kesselaid paistis ahvatlevalt lähedal. Hakkasimegi tema poole uisutama. Paar asja said siiski üsna varsti selgeks.

Kui jalad pole uiskudega harjunud, siis on natuke raske püsti püsida. Treenimata pöiad ei püsi hästi tasakaalus ja koivad hakkavad all laperdama. Kui väsimus juba tunda annab, kaob talvemõnu võrdlemisi ruttu. Ilmselt on uisud ka veidi nürid ja ei püsi hästi rajal. Lõpuks polnud see küll enam kellegi uisutamine, pigem jää peal koperdamine. Sellest ma siiski aru ei saa, kuidas uisutamine tegelikult käib. Kas tõesti on heal uisutajal niisugune tasakaal, et pöiad püsivad pidevalt õiges asendis?

Oli selle uisutamistehnikaga kuidas oli, aga vähemalt 3. kilomeetrise ringi me siiski tegime. Päike loojus just siis, kui tagasi kalda äärde jõudsime. Kesselaid jäi seekord liiga kaugele. Pikkade ja madalate matkauiskude ning suusakeppide abil oleksime kindlasti Kesse panga all käidud saanud.

Jääolud olid tõesti väga head, kes neid veel nautida tahab, peab kiirustama. Kui lumi jääle sajab, pole enam nii head libisemist.

Uisutamine Väinamerel Foto: Olev MihkelmaaUisutamine Väinamerel Foto: Olev MihkelmaaUisutamine Väinamerel Foto: Olev MihkelmaaUisutamine Väinamerel Foto: Olev MihkelmaaUisutamine Väinamerel Foto: Olev MihkelmaaUisutamine Väinamerel Foto: Olev Mihkelmaa
 

Kuidas pildistada päikeseloojangut

Kes meist poleks pildistanud päikeseloojangut? Profifotograafide seas on loojangupildid väikeseks naljateemaks. Sellest hoolimata on ka nemad fototee alguses loojuvaid päikesekettaid pildile püüdnud ning värviküllastest piltidest vaimustunud. Võibolla on just päikeseloojangud maailma kõige popim pildistamisteema.

Kuidas loojuvat päikest jäädvustada nii, et see poleks ainult järjekordne pilt tuhandete seast?

  • Kasuta statiivi. Kui soovid kvaliteetset pilti, millel on peale päikese veel midagi näha, vajad pikemat säriaega. Käest pildistades võivad fotod udused tulla.
  • Jäta kaadrisse veel midagi peale horisondi taha vajuva päikeseketta ja värviliste pilvede.
  • Katseta erinevate kadreeringutega. Vaata, mis annab parema tulemuse, kas tervet taevast hõlmav pilt või võimalikult suur suurendus.
  • Otsi peegeldusi. Eriti lihtne on seda teha rannas, kui päike merre laskub ja temast tekib merepinnale pikk peegeldus.
  • Vali huvitav pildistamiskoht, Eriti hästi sobivad kõrghoonete katused ja kõikvõimalikud kõrgemad kohad, kust paistab põnev maastik.
  • Vali hoolikalt ilma. Kaugeltki iga päikeseloojang pole meeliülendavalt kaunis. Vaid vähestel õhtutel saad näha tõelist värvidemöllu.
  • Arvesta, et pildile jääb vaid väike osa sellest, mida silmaga näed. Inimsilma nägemisulatus on kordades parem võrreldes sellega, mis kaamera sensor jäädvustada suudab.
  • Kasuta piltidel inimesi. Pane nad rannaliivale istuma või jäta kaadrisse mõnes vaatetornis. See annab fotole hoopis uue mõõtme.
  • Pildista vähem taevast ja rohkem maapinda. Eriti hea idee on see rannas, kus kohisevad lained pildil tähelepanu püüavad.
  • Oota ja ja jälgi taevast ka peale päikese kadumist. Vahel toimub seal kõige põnevam etendus alles siis, kui peategelane on lavalt lahkunud.
  • Jäta pildile ka teisi valgusallikaid, näiteks tänavavalgustust või kortermajade valgustatud aknaid.

Otsi alati midagi uut ja lisa piltidele põnevat lisaväärtust. Jutusta oma fotodega lugusid. Nii muutuvad fotod kõigile nauditavaks. 

Päikeseloojangu pildistamine Foto: Olev MihkelmaaPäikeseloojangu pildistamine Foto: Olev MihkelmaaPäikeseloojangu pildistamine Foto: Olev Mihkelmaa
 

Pärnu üleujutus

reede 29. juuli 2011
Teema: Fotopank

Eile käisin Pärnus Ammende Villas pildistamas. Saime õues pildid kenasti tehtud ja läksime terrassile. Siis jõudis eemal kõmistanud äike kohale. Tal oli paduvihm ka kaasaas.

Ootasin pikalt saju vähenemist ja läksin peale seda kesklinna tagasi. Mitmed tänavad olid kenasti vett täis ja kuiva jalaga neist üle ei saanud. Kõige uhkem vaatepilt avanes bussijaamas, kus ootas jalakäijaid põlvini ulatuv vesi. Bussid lükkasid enda ees veevalli. Mõned uljad autojuhid olid veemõnusid nautides hoogu läinud ja mootorid ära uputanud. Selliseid õnnetuid masinaid seisis teepervel mitmeid.

Pärnu üleujutus Foto: Olev MihkelmaaPärnu üleujutus Foto: Olev MihkelmaaPärnu üleujutus Foto: Olev MihkelmaaPärnu üleujutus Foto: Olev MihkelmaaPärnu üleujutus Foto: Olev MihkelmaaPärnu üleujutus Foto: Olev Mihkelmaa
 

Ida-Virumaa fotoretk

reede 15. juuli 2011
Teema: Fotopank

Fund Ehituse palvel veetsin sel nädalal kaks päeva Jõhvis ja Sillamäel Fundi valminud objektidest referentspilte pildistades. Arhitektuurifotode pildistamine sõltub ilmast ja kellaajast. Et fotod õnnestuksid, tuleb selleks rohkem aega planeerida. Pildistamistest vabal ajal oli vahva ümbruskonnaga tutvuda ja põnevaid paiku fotopanka jäädvustada.

Reisi alustasin esmaspäeva õhtul ja jõudsin paari sõidutunni järel Purtse lossini, mis õhtuses valguses mõnules. Käisin ka Purtse hiiemäel, kuid otsustasin siiski edasi sõita ja paremat ööbimiskohta otsida. Peale väikest ekslemist leidsin Saka lähedal mõnusa paiga telkimiseks ühe vana paekarjääri kaldal. Häid ööbimiskohti leidub ka Ontika paekalda veerel, kuid minu koera ohutus oli tähtsam, kui hea vaade.

Öö möödus kenasti, mina magasin telgis, koer auto tagaistmel. Oleksin ta telkigi võtnud aga ujumisest märg ja sopane koer pole suurem asi telgikaaslane. Hommikul enne kuute hakkas kostma kõuemürinat ja üle Kohtla-Järve tuhamägede lähenesid prisked äikesepilved.

Vihm jõudiski kohale ja alustas sadamist, mis kestis lõunani. Sajuga koos jõudsin Jõhvi ja pildistasin uue Jõhvi kohtumaja sisevaateid. Välispildid jäid paremat ilma ootama.

Et kehakinnitust leida, sõitsin bussiterminali juurde. Parkisin auto väikesesse järve, mis parkimisplatsil laiutas ja tundsin rõõmu matkasaabastest, mille sääred just parajalt pikad olid, et kuiva jalaga kaldale sain. Linlastel oli uute järvedega omajagu muret. Kõige kehvemas seisus olid bussijuhid, kes järves seisvaid busse ahastusega vaatasid. Õnneks sadu vähenes ja järv hakkas kanalisatisooni kaudu linnast lahkuma.

Tühjale kõhule pakkus rõõmu turu väravas asuv mõnusa olemisega valgevene köök, kus üsna suupärast guljašši pakuti. Hiljem nimetas üks kohalik taksojuht seda paika sööklaks aga tühja temaga. Kõhu sain täis. Käisin ka turul, kuid selle märg ja veidi räpane olek mind ostma ei kutsunud.

Ilm paranes ja asusin uuesti pildistama. Jõhvi kohtumajaga valmis saanud, astusin üle tee Kersti Võlu koolituskeskusesse ja talletasin ka selle futuristliku hoone mälukaardile. Selleks päevaks sai töö tehtud.

Kuna kell asus alles lõunas, astusin läbi Kohtla-Nõmme kaevandusmuuseumist ja kolasin selle territooriumil ringi. Maa all olin juba varem käinud ja ei hakanud sinna uuesti ronima, kuigi üks osa minust oleks seda väga tahtnud. Pildistamiseks sobib siiski paremini, kui pole vaja teiste külastajatega sammu pidada.

Järgmiseks võtsin ette jalutuskäigu Ontika paekalda all. Saka asula lähistel pääseb üsna mõistlikku teed pidi rannale. Autoga ma viimast lõiku läbida ei soovita, kuigi leidus ka selliseid uljaspäid, kes selle tee tavaliste autodega ette olid võtnud. 

Klindialune mets ja rannariba on vahvad, kohati jääb mulje nagu polekski tegemist koduse idaregiooniga vaid mõne troopilise saare kaljuse rannikuga. Kallast pidi võib matkata Toilani või veel kaugemale. Kindlasti saaks sellest väärt fotomatk. Liikumist segavad vaid kallasrajale langenud puud, millest üleronimine on tülikas. Seetõttu jäi ka minu matk plaanitust veidi lühemaks.

Liikusime koos koeraga paar kilomeetrit mööda kitsast rannariba, kuhu suured lained randusid. Vahel õnnestus laineid üle kavaldada ja mõnest märjast kohast kuiva jalaga läbi lipsata. Jõudsime varingu kohani, kus suur tükk pangaserva oli lahti murdunud. Sellest paigast ootab suurem panoraampilt kõvakettal kokku monteerimist. Kuna ööbimisvarustus oli autosse jäänud, keerasime seal otsa ümber ja tulime tagasi.

Alustasin sõitu ida poole, et Sillamäe lähedal mõni hea ööbimiskoht leida. Panga servapidi Toilasse kulgev tee pakub mõnusaid vaateid ja ka natuke närvikõdi. Panga serv algab paiguti otse tee äärast, asfaldi servalt.

Toilas heitsin pilgu kaardile ja pidasin mõistlikuks Sinimägedes telkida. Kohale jõudsin peale loojangut ja leidsin eest tõelise õigeusukalmistu. Ööbida otsustasin siiski veidi eemal. Põrguaugumäe jalamil on mõnus puhkekoht, kus saab lõket teha ja telkida. Panin seal oma väikese telgi püsti, keetsin suppi ja keerasin magama. Koer tegi ennast tiigis mudaseks ja pidi jälle autos magama. Auto tagaistmele see muidugi hästi ei mõjunud, kuigi iste oli kattega kaetud.

Magasin ennast kenasti välja, keetsin Tai kastmega kiirnuudleid ja läksin Sillamäe kutsekooli pildistama. Töö sai tehtud ja järgmise pildistamiseni oli 6 tundi aega, kuni päike ennast õigeks keerab. Läksin Sillamäed avastama ja vaimustusin jällegi sealsest puhtast stalinistlikust arhitektuurist. Teist nii kena linnasüdant on Eestist raske leida. Kui see kõik veel korras oleks...

Suundusin edasi Toilase ja veetsin pärastlõuna Oru pargis jalutades. Sealgi on palju pildistamisväärset. Pühajõgi, Hõbeallikas, park, tiigid ja palju muud. Sügisel on seal kirjeldamatult ilus sügisvärvide karneval.

Viimasena pildistasin Jõhvi uut lasteaeda, millel väidetavalt ühtegi nurka pole, kuigi tegelikult ikkagi on :) Vastu õhtut seadsin suuna tagasi Tallinna poole, tegin väikse peatuse tuuleveskite juures viljapõllul ja saigi tore reis otsa.

Kindlasti tuleb mõni osa sellest fotoretkest põhjalikumalt kordamisele, võibolla juba sel sügisel. Kas tahad kaasa tulla?

Ida-Virumaa Foto: Olev MihkelmaaIda-Virumaa Foto: Olev MihkelmaaIda-Virumaa Foto: Olev MihkelmaaIda-Virumaa Foto: Olev MihkelmaaIda-Virumaa Foto: Olev MihkelmaaIda-Virumaa Foto: Olev MihkelmaaIda-Virumaa Foto: Olev MihkelmaaIda-Virumaa Foto: Olev MihkelmaaIda-Virumaa Foto: Olev MihkelmaaIda-Virumaa Foto: Olev MihkelmaaIda-Virumaa Foto: Olev MihkelmaaIda-Virumaa Foto: Olev Mihkelmaa
 
Kuvan postitused 21 kuni 30. Kokku on postitusi 41