Fotograafi palk

"Fotograafi palk" on teema, mida otsitakse otsingumootorite kaudu. Vähemalt minu kodulehele on liiklus selle fraasi kaudu üsna tihe. Mõtlesin, et kirjutan siis natuke lähemalt sellest teemast.

Kui olin palgatöötaja, laekus mulle palk igakuiselt lepingus määratud kindlas summas. Olles ise väikeettevõtja, tuleb ka palk mul endal igakuiselt välja maksta. Nüüd vaatan aga palgakuupäeva saabumisele natuke teise pilgu läbi.

Oletame, et ettevõte soovib välja maksta ainult miinimumpalka, mis on 2013. aastal 320€ brutopalgana kuus (VV määrus nr. 6. § 1). Töötajale kannab ta sellest pangakontole 272,93€, Maksu- ja Tolliameti kontole aga 155,87€:

Kokku on palgakulu ettevõttele 428,80€. Et viimast summat ettevõtte pangakontolt välja maksta, tuleb ettevõtte kontole teenida 514,56€ kuus, kuna käibemaksukohuslasena tuleb ettevõttel tasuda ka käibemaks 20% - 85,76€.

Ettevõttel on lisaks palgakulule ka teisi kulusid. Kaupo Kikkas on need kenasti enda essees "Mis maksab saiapäts..." välja toonud. Kindlasti ei tasu unustada ka ettearvamatuid kulusid, näiteks tehnika remont, mis juhtuvad tulema just siis, kui sa neid kõige vähem ootad. NPPA (National Press Photographers Association) on isegi välja töötanud kalkulaatori fotograafi aastaeelarve arvestamiseks.

Nii tulevad mängu juba kuu eelarved, aasta eelarved, aasta aruanded, turundusplaan, äriplaan ja ettevõtte peamine eesmärk - kasumi teenimine.
Palgafondiks jääb alati mingi protsent kogukäibest, võib-olla on see suurim ettevõtte kuluartikkel, aga üle poole kogusummast küll palgafond moodustada ei tohiks.

Sain täna huvitava kirja enda facebooki postkasti. Algaja fotograaf pöördus minu poole küsimusega, kas ma saan teda aidata fotoalase töö leidmisega. Vabakutselise fotograafina, kellel on palju töökogemusi, praegu ei olevat tal siin absoluutselt tööd. Selline olukord pole väga üllatav.

Fotograafi töökohti on Eestis üsna piiratud hulk. Neile lisaks leidub käputäis fotograafe, kes endale ettevõtjana palka maksavad. Suurema grupi moodustavad erineval tasemel vabakutselised, kellest mõni endale ka palka maksab, kuid põhipalga annab mõni teine tegevus.

Fotograafina palga teenimisest unistades tuleb väga paljude nüanssidega arvestada. Kindlasti ei jõua teenitud eurod otsesuunas sinu taskusse puhta palgarahana. Tegelikult pole ka kolmel suvekuu igal nädalavahetusel pulmi pildistades reaalne teenitud summast ülejäänud aasta kulusid katta.

Näiteks 2012 aasta IV kvartali keskmise brutopalga 916€ maksmise jaoks peab ettevõtte igakuine palgafond olema 1227,44€. Lihtne arvutus näitab, et aastane palgafond on seejuures ettevõtjale 14729,28€. Seega tuleb ettevõttel, olles käibemaksukohuslane, teenida 17675,14€. Töötaja kontole jõuab sellest igakuiselt 724,93€.

Jah, teenitud tulu saab ettevõte maksta välja ka dividendidena. Kuid sotsiaalmaks tagab töötajale sotsiaalsed hüvitised nagu haigusrahad, pension, vanemahüvitis jne. Ja tegelikult peab ju dividendide maksmiseks ettevõte kasumis olema :)

Fotograafi palgasumma sõltub otseselt nõudlusest ja reaalsest rahast, mida ta enda tööga teenib. Professionaalsusest tulenevalt võivad tasud sarnase töö eest erineda ka nullide hulga poolest.

 

Kuidas ma hambaarsti juures käisin

Tegelikult ma kardan hirmsasti hambaarsti. Siiski õnnestus mul hiljuti üht tõeliselt vahvat hambakliinikut külastada ja see polnud sugugi valus. Mind kutsus hoopis hea püsiklient Krista enda Hansa Hambakliinikut pildistama.

Hansa Hambakliinik on üks ütlemata tore koht ja vastab täpselt minu ettekujutusele ühest korralikust kliinikust. Kõik on muidugi laitmatus korras, kuid see pole mitte kõige tähtsam. Mind võlus kõige enam viimse detailini läbimõeldud sisekujundus. Kui hambaarsti tool on kappidega sama värvi pole selles ehk midagi erilist. Aga hambaarsti tooliga sama tooni kaustikud, salvrätikud, töövahendid ja kätepesuharjad moodustavad koos suurepärase terviku. Sisekujundus on tehtud Palazzo Sisustussalongi poolt.

Kliiniku meditsiinitehnika on muidugi viimase peal. Toolil lamades võib monitorilt enda hambaauke vaadata ja samas seisab ka digitaalne röntgeniaparaat, mille pildid samale ekraanile jõuavad. Teises ruumis asub ilus valge aparaat, millega saab hammastest panoraampilte teha.

Kui keegi mõnest hambast ilma jääb, tuleb appi Ivo, kes meisterdab oma laboris uue hamba. Ta on juba 5 000 hammast valmis ehitanud ja saab sellega suurepäraselt hakkama. Kogu kliiniku personal on väga sõbralik, isegi kalad, kes akvaariumis ringi ujuvad.

Panin endale samal päeval Krista juurde aja kirja ja lasen tal enda hambad üle vaadata. Kui tahad ka ise sama paika külastada, leiad Hansa Hambakliiniku Pärnu kesklinnast Port Arturi ja bussijaama juurest Pikk tänav 11 teiselt korruselt.

Hansa Hambakliinik Foto: Olev MihkelmaaHansa Hambakliinik Foto: Olev MihkelmaaHansa Hambakliinik Foto: Olev MihkelmaaHansa Hambakliinik Foto: Olev MihkelmaaHansa Hambakliinik Foto: Olev MihkelmaaHansa Hambakliinik Foto: Olev MihkelmaaHansa Hambakliinik Foto: Olev MihkelmaaHansa Hambakliinik Foto: Olev MihkelmaaHansa Hambakliinik Foto: Olev MihkelmaaHansa Hambakliinik Foto: Olev MihkelmaaHansa Hambakliinik Foto: Olev MihkelmaaHansa Hambakliinik Foto: Olev MihkelmaaHansa Hambakliinik Foto: Olev MihkelmaaHansa Hambakliinik Foto: Olev MihkelmaaHansa Hambakliinik Foto: Olev MihkelmaaHansa Hambakliinik Foto: Olev MihkelmaaHansa Hambakliinik Foto: Olev MihkelmaaHansa Hambakliinik Foto: Olev MihkelmaaHansa Hambakliinik Foto: Olev MihkelmaaHansa Hambakliinik Foto: Olev MihkelmaaHansa Hambakliinik Foto: Olev Mihkelmaa
 

Parim hea soodne

Kodulehe märksõnade analüüsist tuleb välja üks väga huvitav kombinatsioon otsingusõnu. Kokkuvõtvalt võiks otsisõnu kokku võtta fraasiga "parim hea soodne".

Otsitakse head või parimat fotograafi, olgu siis pulmafotograafi, lastefotograafi, perefotograafi, stuudiofotograafi, portreefotograafi, loodusfotograafi, tootefotograafi; ja ka head või parimat fotostuudiot, fotosessiooni. Samuti otsitakse soodsat fotograafi, fotostuudiot, fotosessiooni. 

Kõige parema soovituse fotograafi kohta võid arvatavasti saada enda tuttavatelt, kui keegi on kasutanud mõne fotograafi teenust. Samuti jagatakse nõuandeid erinevates foorumites. Enda silm on aga kuningas - uurides erinevate fotograafide tehtud töid kodulehel, fotoblogis või facebookis, leiad kindlasti endale sobiva käekirjaga fotograafi.

Kõige huvitavamad otsingusõnade kombinatsioonid on siiski "hea ja soodne", "hea ja odav", "parim ja odavaim". Mul on tunne, et püüdes kahte äärmust kokku viia, saad tulemuseks mittemidagiütleva keskmise. Pigem võiksid keskenduda kas fotograafi tehtud töödele või siis ainult hinnale. Seades aga hinnakriteeriumi otsingu aluseks, püüa mitte eeldada kõige paremat ja kvaliteetsemat fototööd. 

Sama paralleeli saan tuua minu postkasti laekuvate päringute kohta. Ühest küljest on näiteks tootmisettevõttel häid tootefotosid vaja, et kaupa edukalt turustada. Teisalt napib vahendeid fotode tellimiseks.

Soodsama hinna pakkumine tähendab, et midagi tuleb teha vähem. Näiteks pildistada kiiremini või teha järeltöötlus vaid pealiskaudselt. Töö hinna saab nii küll soodsamaks, kuid paraku jääb ka tulemus lahjemaks. Nii saavutab ettevõte küll väikese kokkuhoiu, kuid kehvemate fotode tõttu jääb toodete müük sh eksport oodatust väiksemaks ja esialgne kokkuhoid hakkab hoopis kahjumit tootma.

 

Millal ilmub Haapsalu Valge Daam?

Haapsalu Valge Daami legendi teavad paljud. Aga millal Valge Daam siiski täpselt ilmub, seda pole kusagil selgelt kirjas. Võib-olla soovivad haapsalased täpset aega saladuses hoida, kuid nii võib ju Valge Daam nägemata jääda ja kaugelt tulnud külalised jäävad pika ninaga.

Lisaks tundub mulle, et paljud kohalikudki ei tea Valge Daami ilmumisajast suurt midagi. Olen ka ise koos muu rahvaga akna all Valge Daami ilmumist oodanud ja mitte näha saanud, kuigi täiskuu on taevas. Ümberringi on kõik kangesti targad, jooksevad ühe akna juurest teiseni, teevad suuri sõnu ja ootavad asjatult. Niisiis võiks olla vähemalt üks koht, kust teada saaks, millal täpselt tuleb Haapsallu sõita.

Peamiselt räägitakse Haapsalu piiskopilinnuse toomkiriku ristimiskabeli aknale ilmuvas Valgest Daamist augusti täiskuuöödel. Tegelikult saab teda näha ka talvel, kui kuu enda ringkäiguga samasse paika jõuab. Midagi on näha juba jaanuaris ja veebruaris, kuid parim talvine aeg on märtsi täiskuu. Talvel on aga puud raagus ja kuu tõusmise ajal on päike juba ammu loojunud, seetõttu soovitan ikkagi augustile panustada.

Valge Daam ilmub Haapsalu piiskopilinnuse toomkiriku ristimiskabeli keskmisele aknale augustikuise täiskuu ajal. Kõige parem on teda vaadelda väikeselt künkalt, mis asub vallile viiva jalgraja kõrval. Kohale tasub minna enne, kui kell üheteistkümnendat tundi lööb. Kuigi kuu on juba ammu tõusnud, on varem veel liiga valge ja Valget Daami pole näha.

Kõige müstilisem hetk ongi just siis, kui päevavalgus kustub ja Valge Daam ennast vähehaaval ilmutama hakkab. Algul sa muudkui vaatad aknale, aga ei näe midagi. Siis aga märkad ähmast kuju, mis vähehaaval tugevneb. Lõpuks on ta juba päris selgesti näha ja hõljub tasahiljukesi edasi, kuni kaob vaateväljast.

Tegelikult on see ju ainult kuuvalgus, mis paistab kabeli läänepoolsest aknast seinale. Keskmist akent vaadates on aknaraamidest moodustunud inimkuju näha. Siiski on selles midagi väga erilist ja külmaks see vaatepilt jätta ei saa.

Järgnevalt panengi kirja kuupäevad, mil järgnevatel aastatel Valget Daami näha saab. Tasub tähele panna, et kõige parem hetk vaatluseks on päev pärast kalendrijärgset täiskuud, siis tõuseb kuu veidi hiljem ja kujutis on ilmumise hetkel terviklikumalt näha. 

Niisiis tasub kuulsat Haapsalu Valget Daami külastada järgnevatel kuupäevadel

  • 2013  22-24 august
  • 2014  09-11 august
  • 2015  31 juuli - 2 august
  • 2016  17-19 august
  • 2017  07-10 august
  • 2018  26-28 august
  • 2019  15-17 august
  • 2020  02-05 august
  • 2021  22-24 august
  • 2022  12-14 august

Loomulikult on Valge Daami kohtamiseks vaja selget ilma. Kui soovid ka  vabaõhuetendust näha, tuleb kaks päeva varuda. Etendus toimub just sel ajal, kui Valge Daam ennast ilmutab ja peale etenduse lõppu on ta aknalt juba kadumas. Õnneks on Haapsalus ka palju muud teha, näiteks õhtusel rannapromenaadil jalutada.

Haapsalu Valge Daam Foto: Olev MihkelmaaHaapsalu Valge Daam Foto: Olev MihkelmaaHaapsalu Valge Daam Foto: Olev MihkelmaaHaapsalu Valge Daam Foto: Olev MihkelmaaHaapsalu õhtune rannapromenaad Foto: Olev MihkelmaaHaapsalu õhtune rannapromenaad Foto: Olev MihkelmaaHaapsalu õhtune rannapromenaad Foto: Olev Mihkelmaa
 

Fototuru olukord sügis 2012

Eelmisel aastal kirjutasin olukorrast eesti fototurul nagu ta mulle paistis. Sain üsna aktiivseid vastukajasid ja kommentaare postitusele. Aasta on möödas ja heal meelel jagaksin enda mõtteid ka sellel aastal.

Kodulehed, blogid, facebook

Olen märganud, et nii mõnigi fotograaf on selle aasta sees oma kodulehte või blogi uuendanud. Üldine pilt blogimaailmas  (RSS kaudu vaadatuna) on endine - postitustesse jõuavad tehtud tööd. Tihedama töögraafikuga fotograafide jaoks pole blogimine number üks turundustegevus, kuid turul tugevamalt kanda kinnitada soovijate blogid jooksevad üsna aktiivselt. Nende hulgas, kellel niigi tööd palju, võib märgata blogi aktiivsuse vähenemsit, sest neil lihtsalt pole selleks aega.

Kui me kevadel 2011 hakkasime loetlema eesti fotograafe facebookis, siis tänaseks on nimekirjast paljud kustunud ja samas on palju tegijaid juurde lisandunud. Võiks öelda, et kadunud nimede arv on sama suur kui juurde tekkinute arv. Tänagi leidsin taas ühe nime:) Facebook on kõige lihtsam viis tekitada enda töid tutvustav lehekülg netis.

Üldine olukord aga otsingumootorite optimeerimises on üsna kesine -  kodulehti, blogisid ega facebooki lehti ei leia googeldades üles. Uued nimed facebookis jõuavad minuni facebooki kontaktide kaudu ja enamalt jaolt kampaaniate jagamise kaudu.

Tasuta kampaaniad, sooduskampaaniad

Kui eelmisel sügisel tuli facebookis tasuta fotosessioonide jagamisi uksest ja aknast, siis hetkel on seis tagasihoidlikum. Võib-olla on tegijate teadvusesse jõudnud teadmine, et tasuta loosimiste korral tuleb jälgida ka tulumaksuseaduse nõudeid (tasuta kampaaniatelt tuleb maksta ettevõtjal endal tulumaksu)?

Vähempakkumiste portaalide sooduskampaaniaid ma ikka näen, kuid tundub, et selliste portaalide kasutamise kõrghetk fotograafide seas jäi aega, kui tegemist oli uudse turunduskanaliga. Enda kogemuse põhjal võin öelda, et lühikeses perspektiivis tõi kampaania tõesti rohkem tähelepanu, kuid pikas perspektiivis pole sellisel turundustegevusel erilist mõtet. 

Pigem annab vähempakkumise portaalis kampaaniate tegemine algajale fotograafile head pildistamiskogemust ja praktikat klientidega suhtlemisel. Portfoolio täieneb tublisti ja sellest tulenevalt on edaspidi lihtsam.

Pikemas perspektiivis pole sooduskampaaniatel mõtet, sest õige klient ei vaata kõigepealt hinda. Ja vähempakkumiste portaali klient jääb ikka vähempakkumiste portaali kliendiks, st tõenäoliselt ta pöördub tagasi teenusevahendaja mitte teenusepakkuja poole.

Konkurents fototurul

Nii nagu facebookis fotolehtede tulemine ja minemine näitab, on fototurule tulijaid palju, kuid sealt lahkunuid on sama palju kui mitte isegi rohkem. Tundub, et uued tulijad üritavad turule siseneda põhitöö kõrvalt. Tegelikkuses, et konkurentsis püsida, on vaja täielikku pühendumust ja loobuda nö päevatööst.

Fototurul kehtivad samad reeglid nagu äris ikka. Selleks, et sinu äri õitsema hakkaks, on vaja 2-5 aastat kõvasti vaeva näha ja ka pärast turule sisenemise perioodi ei saa passiivseks jääda. Aktiivne tegutsemine ja turundus viivad loodetud sihile.

Samuti tuleb endale leida selge nišš, missuguses valdkonnas töötada. See võib olla perefotograafia, loodusfotograafia, arhitektuurifotograafia või kombinatsioon mitmest valdkonnast. Selge on aga see, et nii nagu muutub ajas äriidee, nii muutub ajas ka valdkond, mis suunal tegutseda. Või võib valitud valdkond arengule kitsaks jääda ja tuleb edasi liikuda.

Kõige tihedam on konkurents perefotograafia soodsamas hinnakategoorias. Algajatele fotograafidele on selles niššis näiliselt kõige lihtsam alustada. Kommiraha on kerge tulema, kuid reaalset elatist teenida pole perefotograafiaga sugugi lihtne.

Palju paremaks märkõnaks on äriklient. Erinevate äriklientidega tegelevad fotograafid, kellest avalikkus suurt midagi ei tea, sest nad lihtsalt ei vaja eduks avalikku tähelepanu. Samas on nende kliendibaas ja sissetulek stabiilne.

Teenusdisain

Minu jaoks on väga positiivne, et üha rohkem fotograafe ja fotostuudioid pöörab tähelepanu enda teenuse disainile. Teenusdisain hõlmab endas palju enamat kui kujundus, kuid hea on näha, et viimasele pööratakse suurt rõhku.

Väga populaarsed on Kristiina Disaini CD-ümbrised, näiteks

ja kinkekaardid

Ka Terje Taltsi looming on au sees:

Lisaks kaunitele CD-plaatidele ja kinkekaartidele pakuvad täna paljud fotograafid ka fotoraamatuid.

Samas saab alati suuremat rõhku panna terviklahendusele kui väikestele detaildele. Enda kogemuse põhjal võin öelda, et hea kujundaja sinu meeskonnas on kuldaväärt. Ta pakub lahenduse terve brändi tervikkujundusele sh erinevatele detailidele.

Olen märganud,

  • et fotograafi kodulehel ja blogis on erinev logo. Kujundaja parandaks sellise apsaka esimese asjana:)
  • Kodulehe ja blogi kujundus on erinev (kui mingil põhjusel need kaks asuvad erinevatel lehekülgedel).
  • Väga harva on facebooki kujundus kooskõlas kodulehe ja blogi kujundusega.
  • Kodulehe kujundus on totaalselt erinev detailide kujundusest.

Seda nimekirja võib loomulikult täiendada. Lahendus on hea kujundaja, kes parandab kõik need kitsaskohad.

Fototuru "korrastamine"

Suvel oli facebookis ja kuluaarides suureks teemaks Simon Tompeli jutt 2013. aastal toimuvast fototuru "korrastamisest". Teema tõstis kirgi, emotsioone ja diskussioone. Jutt koostatavast nimekirjast fotograafidest, kes fototeenuseid pakuvad, ja selle ettesöötmisest kontrollasutustele, oli kuum ja tuline.

Tegelikkuses kontrollib Maksu- ja Tolliamet igal aastal erinevas valdkonnas tegutsejaid. Sel aastal oli nende seas ehitussektor, majutus- ja toitlustusasutused. Järgmisel aastal kontrollitavad valdkonnad pole minu meelest veel teada. Loomulikult võib nende seas ka fotograafia olla või siis loomemajandus tervikuna. Samas on fototurg üsna marginaalne majandusharu, millele suurte jõududega peale lendamine paistab ressursi raiskamisena.

Kontrollida jõutakse ikkagi suuremaid tegijaid, kelle puhul on midagi kontrollida. Kõiki kunagi raha eest fototeenust osutanud fotokaamera omanikke nimekirja alusel või mööda facebooki tikutulega taga otsida pole lihtsalt mõtet. Kui seda siiski teha, jääb reaalne tulemus väga küsitavaks.

Turg toimib ikka omasoodu nagu igas teises valdkonnas. Alati on olemas susserdajaid, odava hinnaga pakkujaid ja mustalt tegijaid. Selle nähtusega pole mõtet teenusepakkujana võidelda, pigem tasub enda energia panustada enda oskuste arendamisse ja fototeenuse trundamisse.

Kokkuvõtvalt

Hetkel tundub mulle, et sellist võidujooksmist klientide leidmiseks nagu eelmisel aastal erinevate kampaaniate abil toimus, ei ole. Nutikamad panustavad turundusse teisiti, eelkõige teenusdisainiga. Turule tulijaid ja sealt minejaid on palju, kuid stabiilselt turul püsijaid, kelle jaoks fotograafia on põhitöö, on vähe.

Lõpetuseks soovitan lugeda Kaupo Kikkase esseed "MINA - fotograaf, ehk paradigmade muutusest fotograafi elus".

 

Fotokoolitus rabas

Talvel sain huvitava telefonikõne. Mees soovis enda kaasale kinkida Matsalu fotoretke ja individuaalkoolituse kinkekaardi. Eratunni toimumiskoha sooviks oli aga raba. Nii me kohtusime kingituse saajaga Matsalus. Jutu käigus selgus, et soov on pildistada hommikust udust päikesetõusu rabas.

Esialgu plaanisime hommikuse rabaretke maisse, kuid erinevatel põhjustel jõudsime Kõrvemaale alles juuni lõpus. Hommikul kell 3 kohtusime Tallinn-Narva maanteel ja sõitsime koos Suru rappa. Pildistasime Pikklauka ääres ja ronisime vaatetorni, mis asub rabalaugaste keskel. Päikesetõus oli kena, kuid udu polnud sel hommikul väga paks. 

Uduste rabahommikute pildistamise aeg on aga alles ees, augustis ja septembris on rabades ootamas maagilised vaated. Kui soovid teha midagi erilist, lähme koos rappa.

Loe veel:

Fotokoolitus rabas Foto: Olev MihkelmaaFotokoolitus rabas Foto: Olev MihkelmaaFotokoolitus rabas Foto: Olev MihkelmaaFotokoolitus rabas Foto: Olev MihkelmaaFotokoolitus rabas Foto: Olev MihkelmaaFotokoolitus rabas Foto: Olev Mihkelmaa
 

Gruusia fotoreis

kolmapäev 13. juuni 2012

Käisin eelmisel nädalal Gruusiat avastamas ja pildistamas. Katsun nüüd reisi kokku võtta. Kuigi olin kohapeal vaid 3 päeva, hoiatan juba ette, et sellest tuleb päris pikk jutt.

Otselend Tallinnast

Selle üle saab vaid rõõmustada, et Eesti Õhk otsustas Tbilisiga otseliini avada. Kuigi öine lend pole kuigi mõnus, saab siiski kolme tunniga kenasti kohale. Istusimegi Merlega keskööl Tallinnas lennukile ja jõudsime veidi peale nelja kohale (ajavahe on 1 tund). Öö oli tõeliselt pime, kuid üsna soe. Huvitav, et isegi täiskuu valgus oli seal kuidagi nõrk.

Juba enne lennujaamast väljumist sattusin ühe umbkeelse kohalikuga kokku, kes taksoteenust pakkus. Leppisime 25 lari peale kokku ja sõit viis lausa linnutiivul hotelli poole. Hakkas kohe silma, et kiiruspiiranguid neil peaaegu pole. Siiski jõudsime õnnelikult hotelli, mis esmapilgul paistis veidi väsinud olemisega. Viie paiku saime voodisse ja teesklesime natuke magamist.

Kahheetia ja David Gareja

Hotelli Georgian House hommikusöök koosnes omletist ja viineritest. Peale selle nautimist korjasime ennast kokku ja astusime meid juba ootavasse autosse. Kohaliku turismiettevõtte poolt oli meile palgatud asjalik teejuht, kes meie järgnevad päevad sisustada aitas. Tee viis linnast välja kuulsa veinipiirkonna Kahheetia poole. Väidetavalt on vein just sealt pärit.

Kuigi Tbilisi asub mägede vahel, pole need mäed teab kui kõrged. Alles Udabno kõrbe poole sõites hakkasid tõelised mäed paistma. Tee ääres haljendasid viinamarjaistandused ja üksikud maisipõllud. Keerasime Kaukasuse nõlvade juurest paremale ja sõitsime üle mägise tasandiku. Laugeid mäekülgi kattis rohi ja pea igal nõlval võttis mõni lehmakari päikesevanni.

Iga natukese maa tagant paistis mõni piimafarm, kust kõik teeäärsed lehmad pärit olid. Lautadeks neid ehitisi nimetada ei kannata, pigem oli tegemist üsna õnnetute varjualustega. Lehmadel oli sellest muidugi ükskõik, nemad paistsid eluga väga rahul olevat. Etteruttavalt võin öelda, et selline lehma- ja lambapidamine on levinud pea kogu Gruusia alal, kus parasjagu põllupidamist ei toimu.

Mägede vahele jäid mõned soolajärved, mille vesi oli vaid veidi soolane. Surnumerega ei anna neid kindlasti võrrelda. Sõit jätkus ikka mäest üles ja siis jälle alla. Ühel hetkel ütles meie teejuht, et see siin ongi tegelikult kõrb. Klassikalise kõrbe moodi ta küll välja ei näinud, kuid paari kuu pärast olevat siin kogu rohi pruuniks põlenud ja temperatuur seisab 40 kraadi lähedal.

Lõpuks kulges tee pikalt mööda mäenõlva ja jõudsimegi David Gareja koobaskloostri juurde. Peab tunnistama, et selle asutajatel oli väga hea maitse, koht oli tõesti kaunis. Kogu klooster paiknes liivakivisse uuristatud koobastikes.

Mäenõlval kulges matkarada mäeaheliku harjale. Sealt avanev vaade oli tõeliselt võimas - lõunas laius piiritu tasandik, põhjas mägine kõrb. Gruusia-Aserbaidžaani piir asub sealsamas mäeharjal, seepärast kohtasin ka piirivalvureid.

Silma jäi paar rohelist ja pruuni sisalikku. Paistis, et selliseid umbes 30 cm pikkuseid tegelasi on seal küllaga. Madusid pidavat ka olema, kuid minu teele nad seekord ei sattunud.

Kuna teised jäid mind kloostri juurde ootama, tegin tempot ja jätsin lähedal asuvad koopad uurimata. Küllap jõuan seda mõni teine kord teha. Varsti olingi laskumisel ja siis juba auto juures tagasi. Tavaliselt kahe ja poole tunniga läbitava raja 40. minutiga võtmine on ilmselgelt liiga suur tempo, et kõike rahulikult vaadelda.

Signagi linn

Järgmine sihtkoht oli Signagi linnake, kus üsna mõnusalt õhtust sõime. Veidi euroopalikumaks kohendatud roogade kõrvale degusteerisime kohalikke veine. Kahtlemata olid kõik neist head, kuid väga täidlase olekuga lillakaspunane vein jättis kõige parema mulje. Kohalikud nimetavad seda "hiiglase vereks".

Signagi linn ise oli kenasti restaureeritud ja väga puhas. Kui keskusest kõrvale vaatasime, hakkas ka reaalsem elu silma. Lauamängu mängivad vanamehed olid väga ehedad. Luusisime veel natuke ringi ja keerasime autonina Tbilisi poole tagasi.

Sõites hakkas silma, et igal piirkonnal on mingi oma tegevusala ja kaup teepervel müümiseks. Näiteks kitsejuust, võrkkiiged või pähklid, mis on keedetud viinamarjamahla kastetud. Alguses arvasin, et need on vorstid, kuid tegelikult lükitakse pähklid nööri otsa ja kastetakse mahlaanumasse. Protsess on peaaegu samasugune nagu küünalde valmistamine.

Gruusia pealinn Tbilisi

Peale pikka sõitu jõudsime hotelli tagasi, värskendasime ennast ja läksime linna peale kolama. Põikasime vanalinna ja vaatasime sealseid suveniiripoode, kus leidus palju klassikalist turisminänni. Midagi väga ägedat või algupärast siiski silma ei hakanud. Tikitud ja vilditud tooted olid ehk kõige põnevamad. Tahtsin tübeteikat osta, aga Merle laitis selle mõtte maha.

Ööklubide piirkond oli üsna euroopalik ja korrastatud. Samas hakkas seal üsna ruttu igav. Tegelik linn algas siis, kui peatänavast veidi kõrvale astusime.

Enamasti olid majad üsna kulunud välimusega ja hoovid paistsid päris õnnetud välja. Samas käis elu nagu ikka, uksed olid tänavale avatud ja õhtusöögi lõhn tungis ninna. Kõik oli kuidagi väga kodune ja sõbralik. Hetkekski ei tekkinud tunnet, et seal võiks ebaturvaline olla. Tänavad olid võrdlamisi mustad, kuid see ei häirinud. Siiski pani imestama, millistes majades tegelikult inimesed elasid. Mõni neist oli sama hästi, kui kokku vajunud, kuid rõdul kuivatas keegi pesu.

Kui hotelli tagasi jõudsime, tundus see juba väga asjakohase ja konteksti sobivana. Lihtsalt ongi niisugune elu. Suur kaubandus puudus, põhiline äri oli  väikestes poodides ja turgudel. Keegi müüs tänaval sihvkasid, popkorne või midagi muud, millega on väga raske ennast elatada. Sellest rääkis ka linnaosa suure ja ilusa katedraali ümbrus. Sisuliselt oli seal agul, kuid kõik võtavad niisugust keskkonda kuidagi loomulikult.

Hoove ja tänavaid katsid viinamarjaväädid, granaadipõõsad õitsesid. Puudel rippusid noored kreekapähklid, hurmaad ning viigimarjad. Üht õitsevat puud uurides tungis ninna tugev aprikoosilõhn. Kõike, mis on meie poelettidel, võib seal lihtsalt puuotsast korjata. Mulle paistis see mingi müstikana.

Tbilisi liiklus

Esimese hooga oli päris kõhe sealset linnaliiklust jälgida. Kõik tundus kaootiline ja üsna ohtlik. Ku keegi tahtis pöörata, siis ta lihtsalt pööras ja tegi endale teed. Sõidurajad olid pigem tinglikud - kui auto läbi mahtus, siis see oligi sõidurada. Kiiruspiirangud peaaegu puudusid, sest politseil polevat kiirusmõõtjaid. Eriline oli veel see, et ringteele sisenejal oli eesõigus ja ringil olija pidi talle teed andma.

Siiski sain paari päevaga aru, et tegelikult on ka autoga liikumine üsna turvaline ja tõsiseid liiklusõnnetusi sageli ei esine. Reeglite puhul on oluline, et kõik neist ühtemoodi aru saavad ja grusiinidel on ühine arusaam, kuidas liiklus toimib. Signaalitamist oli väga palju, kuid see polnud sama tähendusega, mis meil. Väiksem piuks tähendas pigem seda, et ma olen siin ja arvesta sellega, et sa mulle otsa ei sõidaks. Pikemat pillilugu võiks tõlkida umbes nii: "Katsu nüüd eest ära hoida!".

Meie teedelt tuntud hullud möödasõidud olid seal igapäevase liikluse lahutamatu osa, kuid suhtumine neisse oli teistsugune. Kui keegi tahtis mööda sõita, hoidis ettejääja viisakalt kõrvale ja vastutulija võttis ka teeperve poole. Kui vaja, tekkis kenasti kolmas rada ja kõik osapooled said kenasti hakkama. Milleks tühjast tüli teha.

Vaba suhtlus paistis tegelikult igal sammul silma. Inimesed said teineteisega igal ajahetkel vabalt rääkida. Kui oli vaja midagi küsida, siis lihtsalt küsiti ja vastus oli kiire ning adekvaatne. Võibolla on see üks parimaid asju, mida eestlastel oleks grusiinidelt õppida. Paraku oleme põhjamaarahvas, mis teha.

Lehmad ja lambad olid gruusia teede lahutamatu osa. Kui neid oli vähe, loovis autojuht karjast kiirust vähendamata mööda. Kui rohkem, siis tuli hoog maha võtta. Loomad teadsid, et kui nad ennast äkiliselt ei liiguta, on kõik hästi ja keegi ei saa haiget.

Tbilisi turg

Kui sul on raha üle ja tahad natuke laristada, siis mine turule. Usun, et väljend "laristama" peab olema Gruusiast pärit, sest sealne rahaühik on lari.

Väikesed turud olid pea iga nurga peal, kuna kogu kaubanduselu põhines väikestel poodidel ja kauplustel. Õnneks pole suured kaubanduskeskused veel võimust võtnud ja väikekaubandust ära tapnud. Nägime ainult ühte kaubatemplit kaugel linna servas.

Kindlasti soovitan külastada ühte suurematest turgudest, mis asub rahvusstaadioni kõrval. Sealne tohutu kaubanduselu pakkus kustumatuid elamusi. Müüa oli kõike, mida võis ette kujutada, hinnad polnud kõrged. Toidu ostmisel tuleb muidugi tähelepanelik olla, kuid isiklikult arvan, et muretsemiseks pole põhjust. Soojalt soovitan proovida kõikvõimalikke saiu ja saiakesi, nende valik võtab silme eest kirjuks. 

Turismireisi ajakavas peaks kloostrite ja kirikute asemel hoopis turud ja äärelinna ekskursioonid olema, siis saaksid turistid tõelise Gruusiaga tuttavaks.
Uskuge mind, see kogemus on väga lummav ja eriline.

Ka see oli tähelepanuväärne, et pildistamine polnud kusagil probleemiks. Keegi ei tõstnud kätt ette ja kõik olid sõbralikud. Nii vaba suhtumist ei osanud ma oodata. Põhimõtteliselt võis suvalisse hoovi sisse astuda ja sooja vastuvõtu peale kindel olla.

Kazbek

Üks vanamees ütles mulle: "Kui sa pole Kazbekki näinud, siis sa pole Gruusiat näinud". Nii me siis istusimegi järgmisel hommikul autosse ja asusime selle uhke mäe poole teele. Veidi eemal Tbilisist hakkas Kaukasus jälle paistma. Mida kaugemale jõudsime, seda rohkem pidi meie autojuht peatusi tegema, sest ma lihtsalt ei suutnud pildistamata olla. Aina uued mäed ja orud, ühed kaunimad kui teised.

Vana sõjatee kulges mööda jõeorgu ja tõusis lõpuks mööda serpantiine peaaegu 2400. meetri kõrgusele. Juba oli teeservades lund ja muidugi lõputuid lambakarju ning mütsimüüjaid. Vahepeal oli näha tervet kobarat mägihotelle. Ka üks suusakuurort hakkas silma.

Ilmselt oligi neil mägiteedel sõitmine reisi kõige huvitavam osa. Kazbek ise paistis vaid läbi pilvede ja ei pakkunudki nii suurt silmailu, kui vahepealsed maastikud. Selle päeva kohta võiks rahulikult väita, et teekond oli kohalejõudmisest palju olulisem. Kui mägi nähtud, läksime tuldud teed tagasi. Tegime veel mõned pildistamispeatused.

Eriti tähelepanuväärne oli otse mäeküljelt alla voolav mineraalveeoja, mille rauarikas vesi oli suure soolade lademe moodustanud. Võtsin sealt pudelisse vett ja avastasin imestusega, et vesi oli gaasiline. Midagi nii põnevat ei osanud ma oodata, et mäe küljelt alla voolav vesi saab gaseeritud olla. Nagu selgus, ei säili selline vesi eriti kaua ja muutus paari tunni järel häguseks.

Kogu mägiteedel sõitmine oli paras tivoli. Kuigi autojuht võttis asja mõistusega, olime linna tagasi jõudes üsna läbiloksutatud. Samuti kiskus ilm aina palavamaks, seega käisime söömas ja heitsime puhkama.

Borjomi vesi

Kolmanda päeva retk viis meid Borjomi lätetele. Sõitu oli sinna pea 200 kilomeetrit. Õnneks polnud see mägitee, vaid riigi esimene maantee, mis oli päris heas korras. Sõit oli siiski üheks päevaks natuke liiga pikk.

Kogu Borjomi ala on tohutu rahvuspark ja erinevates paikades asuvad mineraalveeallikad või -puurkaevud. Osa neist annavad sooja vett, teised külma. Päris ehtsa borjomi vee saamiseks tuli ületada väike sild üle jõe ja veidi kallast pidi jalutada. Siis leidsime eest jõepinnast väljaturritava toru, millest seda kuulsat vett nirises. Vesi oli tõesti suurepärane, mõnusalt soolakas ja karge.

Toru lähedal müüsid tädikesed 5. liitriseid kanistreid, millega vett kaasa võtta sai. Tegelikult pole sellisel anumal suurt mõtet, kuna paari tunni pärast on vesi juba kõlbmatu. Liitrist-paarist piisab täiesti.

Jõeäärne loodus oli Eestile üllatavalt sarnane - kuusad, lepad ning palju tuttavaid taimi. Kui mõnd eestlast peaks seal mälukaotus tabama, võiks ta arvata, et on Taevaskojas, kuigi mäed pole päris sellised. Tegelikult polegi seal peale mineraalvee esmapilgul midagi erilist vaadata. Pargi sügavustest leiab aga kindlasti palju põnevat.

Külaturg

Tagasiteel külastasime teele jäävat turgu, mis pakkus oma kaubavaliku ja heakorraga tõelise elamuse. Nagu Tbilisi turulgi, oli müüa kõike, mida võis ette kujutada. Tänavatolmus kümblevad tomatid jäid meist siiski lettidele. Samas peaksid nad peale pesemist kenasti söödavad olema. Lootsime leida vahvaid mänguasju, kuid peale Hiinast toodud sodi polnud peaaegu midagi müüa.

Hotelli jõudes olime kolmepäevasest ringiloksumisest üsna läbi, kuid kosusime varsti ja läksime turule sisseoste tegema. Võtsime pagariärist peotäie gruusia leibu ehk purisid (mis pakiti kenasti ajalehetüki sisse), hea pundi mahlapulki, kuivatatud ploome ja mahlast tehtud paberimoodi kraami. Peale õhtusööki oli paar tundi magamiseks ja jälle viis takso meid linnutiivul öisele lennule.

Gruusia köök

Sealne köök on kuulus enda külluslikkuse ja maitsvate roogade poolest. Nii hakkasime ka meie seda head kööki otsima ja lõpuks ka leidsime. Juhtus see alles kolmandal päeval.

Esimese päeva restoranitoit Signagis oli küll maitsev, kuid mitte eriti gruusiapärane. Teisel päeval lähtusime autojuhi soovitusest ja külastasime ühte Tbilisi vanalinna söögikohta. Selgus, et pigem oli see enda olemuselt kiirsöögikoht ja kulinaarne elamus jäi oodatust tagasihoidlikumaks.

Kolmandal päeval meil siiski vedas. Silmasime teel Borjomi üht erilise välimuseta šašlõkiputkat ja otsustasime sisse astuda. Seda ei pidanud me kahetsema. Toidud olid ülimaitsvad ja tõeliselt värsked. Nagu ikka, käis toidu kõrvale värske leib. Peale rüüpasime Tarhunni.

Erilise elamuse pakkus hatšapuri, mis kujutas endast juustutäidisega valget leiba. Midagi nii head pole ma väga pikka aega saanud. Soovitan soojalt järele proovida. Kui oled Borjomi sõitmas, peatu siin jõekäärus ja sea ennast verandal sisse. Saad suurepärase maitseelamuse ja imeilusa vaate pealekauba. Kolme inimese korralikuks söögikorraks kulus meil 45 larit (23 €).

Sama päeva õhtul olime juba targemad, otsisime Tbilisi linnas kehakinnituseks võrdlemisi nurgataguse koha. Tohutu õhtusöögi hinnaks kujunes 35 larit. Eriti heaks osutus sulguni juust ja muidugi hinkalid. Hinkalid on pelmeenide vanemad vennad, mis viisid keele alla. Ettekandja küsis, kas toon 10 või 20 tükki. Otsustasin siiski kümnega piirduda ja suure vaevaga sain seitsmest jagu.

Sellist nurgatagust kohta võiks pigem viimasel päeval soovitada, sest mingi kõhuhäda külge saamine pole päris välistatud.

Tõeliselt hämmastav oli, et hommikul kell 9 polnud kusagilt normaalset kohvi saada. Hotellis pakuti miskit lahustuvat kohvi ja neis vähestes kohtades, mis hommikul lahti oli,  kuulsime vaid Nescafest. Samas oli turul väga häid kohviube müüa. Huvitav, milleks nad neid ube kasutavad? Pudru keetmiseks nad ju ei kõlba!

Kuigi veepudeliga ringi jalutamine on ikka täiega turistide värk, oli see paratamatu. Mineraalveest sai meie alaline kaaslane kogu Gruusia ajaks, kuna värske vesi oli ikkagi veidi kahtlane valik, just oma teistsuguste bakterite tõttu. Eriti armsaks sai vesi just viimase päeva õhtul, kui kell19 näitas termomeeter 36 soojakraadi (hommikul ootas meid Tallinn 7. kraadiga).

Gruusia leib

Kuna leib käib iga toidu alla, peale ja juurde, ei saa ma sellest niisama mööda minna. Ühel hommikul väljusin hotellist kuue paiku ja läksin linna avastama. Pea igal tänaval oli mõni väike pagaritöökoda erilise leivaahjuga, mis oli poolenisti maa-all. Lõpuks astusin ühte sellisesse kohta sisse, et värsket leiba osta. Ees ootas väga mõnus seltskond ja leivategu paistis olevat täies hoos. Küsisin pildistamiseks luba ja asusin omapärast protsessi pildile püüdma.

Hästi kerkinud leivataigen kaaluti parajateks tükkideks ja asetati taignaalusele. Pagar võttis aluse ja sukeldus sellega ahju sügavusse ning mätsis taigna kiire liigutusega ahju seinale. Küpsemistemperatuur oli päris kõrge, kuna leib valmis umbes kümne minutiga. Teine pagar lõi valmis leivale konksu sisse ja lükkas kuldpruuni pätsi labidakesega seina küljest lahti.

Tundus väga lihtne protsess, kuid eks ta ainult tundus, tegelikult oli see ikka päris peen kunst. Ma ei imesta sugugi, et grusiinid igal võimalusel leiba söövad, see on lihtalt nii maitsev. Kui Eestis ütleb keegi "Kas sa paned pea ka ahju, kui keegi seda teha käsib?", siis gruusia pagarid teevad seda iga päev ja lugematu arvu kordi.

Gruusia areng

Huvitav oli näha Gruusiat tema majanduse arengu alguses. Paljud asjad olid veel viletsad, kuid kõikjal käis tohutu ehitustegevus. Majanduse areng on olnud kiire, kuid minna on veel väga pikk tee. Siiski tundus, et inimesed olid seal võrdlemisi õnnelikud, kuigi paljude elujärg jättis soovida.

Potentsiaali paistis olevat meeletult - nii puuvilja, veinide kui turismi alal. Kui kõik hästi läheb, muutub ka linnapilt rõõmsamaks ja elujärg paraneb. Igaljuhul on Gruusial väga palju põnevat pakkuda.

Religioon tekitas minus aukartust. Kui oleksin Gruusiasse sündind, võtaksin sealset usku väga tõsiselt ja lööksin igal hommikul mõne kiriku poole risti ette. Eestis on tõsiusklike hulk nii väike, et see ei moodusta kriitilist massi. Grusiin aga ei saa kuidagi teisiti elada, kui lihtsalt peab uskuma. Seda enam, et neil on omad pühamehed ja religioosne pärimus. Kui buss katedraalist mööda sõitis , lõid reisijad risti ette, see juba oli midagi!

Lähme koos Gruusiat pildistama

Võiks öelda, et selle reisiga sain ainult väikese lõhna ninna sellest, mida tollel mägisel maal tegelikult pakkuda on. Tahaksin võtta rohkem aega erinevate paikade uurimiseks ja vaadata neid põhjalikult läbi kaamerasilma. Eriti hea aeg on selleks sügisel, kui kõik viljad valmivad ja vein käima pannakse. Unistan juba, kuidas saaksin kõiki soojamaavilju ise puu otsast noppida ja seda imelist aega pildile püüda. Nüüd juba tean, mida sinna otsima lähen.

Plaanisin uut reisi juba selleks sügiseks, kuid täpselt septembri teises pooles toimuvad Gruusias valimised ning Venemaa proovib kõik teha, et seal võimalikult pingelist olukorda tekitada. Usutavasti kõik laabub, kuid seis on siiski parasjagu segane. Seetõttu jääb vähemalt planeeritud ajal reis ära. Siiski pole ma plaani päris maha matnud - kui mitte sel aastal, siis vast järgmisel. Kui sul on asja vastu huvi, anna endast julgesti teada.

Gruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev Mihkelmaa
 

Uisutamine Väinamerel

esmaspäev 06. veebruar 2012
Teema: Fotopank

Kolmapäeva õhtul sõitsin koos poistega maale, et nad vanavanematele rõõmu teeksid. Ise plaanisin natuke puhata ja tööasjadega tegeleda. Poolele teel helistas Allan, hakkas Väinamere ilusast jääst ja uisutamisest rääkima, tarvis proovima minna. Ainuke häda, et uiske pole ja uisutada ka ei oska.

Mulle tulid kohe matkauisud meelde. Helistasin Berdile, kes on  360 kraadi matkajuht. Bert ütles, et tal on uiske küll ja võib laenutada, aga Matsalu kanti jõuab alles pühapäeval. Kuna mõtlesime enda uisutamise laupäeval ette võtta, ei tahtnud see hästi klappida. Kust siis uisud saada?

Sellepärast ma linna sõita ka ei tahtnud, kuigi Pärnu Matkaspordist oleks matkauisud kenasti kätte saanud. Lihula kaubandusvõrgus võib 46 number uiskudest ainult und näha. Siiski on olemas üks väga vinge kaltsukas, kus igasugust kola leidub. Nii läksingi "Lootuse" poodi luuret tegema. Üllataval kombel ei paistnud poetädidele minu jutt müstikana ja samal päeval pidi just kaupa tulema.

Järgmisel hommikul läksingi uuesti vaatama ja väljusin poest päris korraliku hokiuiskude paariga. Kuna ka Allan oli uisuotsingutega hätta jäänud, leidsin samast kohast tallegi sobivad tritsud. Ühte kokku läks sel päeval poes kaubaks pea 20 paari uiske, millest kaks paari minu autos laupäeva ootama jäid.

Allan istuski laupäeva varahommikul Tartust bussile ja oli enne lõunat kohal. Peale külmas kangeks jäänud autoga maadlemist võtsin Allani Lihulast peale.

Koos tegime kiire otsa Noarootsi, kus Teeristi Külalistemaja pildistasin. Tagasiteel ületasime Noarootsi-Haapsalu jäätee ja jõudsime lõpuks 15:30 paiku Virtsu lähedale Kukeranda. Määrisime näod vaseliiniga sisse, sikutasime uisud jalga ja ronisime autost välja 20 kraadise pakase kätte.

Mulle oli see umbes kolmas kord uiskudel olla ja Allanile samuti. Varsti koperdasimegi kaldavallist alla jääle. Suuri kukkumisi siiski ette ei tulnud ja tegime esimesed sammud kaldast kaugemale. Terve meri oli ühtlase ja sileda kaane all, lund polnud peaaegu üldse, ainult puhas terasjää kuni Saaremaani välja. Nii kaugele me siiski ei mõelnud, ainult Kesselaid paistis ahvatlevalt lähedal. Hakkasimegi tema poole uisutama. Paar asja said siiski üsna varsti selgeks.

Kui jalad pole uiskudega harjunud, siis on natuke raske püsti püsida. Treenimata pöiad ei püsi hästi tasakaalus ja koivad hakkavad all laperdama. Kui väsimus juba tunda annab, kaob talvemõnu võrdlemisi ruttu. Ilmselt on uisud ka veidi nürid ja ei püsi hästi rajal. Lõpuks polnud see küll enam kellegi uisutamine, pigem jää peal koperdamine. Sellest ma siiski aru ei saa, kuidas uisutamine tegelikult käib. Kas tõesti on heal uisutajal niisugune tasakaal, et pöiad püsivad pidevalt õiges asendis?

Oli selle uisutamistehnikaga kuidas oli, aga vähemalt 3. kilomeetrise ringi me siiski tegime. Päike loojus just siis, kui tagasi kalda äärde jõudsime. Kesselaid jäi seekord liiga kaugele. Pikkade ja madalate matkauiskude ning suusakeppide abil oleksime kindlasti Kesse panga all käidud saanud.

Jääolud olid tõesti väga head, kes neid veel nautida tahab, peab kiirustama. Kui lumi jääle sajab, pole enam nii head libisemist.

Uisutamine Väinamerel Foto: Olev MihkelmaaUisutamine Väinamerel Foto: Olev MihkelmaaUisutamine Väinamerel Foto: Olev MihkelmaaUisutamine Väinamerel Foto: Olev MihkelmaaUisutamine Väinamerel Foto: Olev MihkelmaaUisutamine Väinamerel Foto: Olev Mihkelmaa
 

Kuidas pildistada päikeseloojangut

Kes meist poleks pildistanud päikeseloojangut? Profifotograafide seas on loojangupildid väikeseks naljateemaks. Sellest hoolimata on ka nemad fototee alguses loojuvaid päikesekettaid pildile püüdnud ning värviküllastest piltidest vaimustunud. Võibolla on just päikeseloojangud maailma kõige popim pildistamisteema.

Kuidas loojuvat päikest jäädvustada nii, et see poleks ainult järjekordne pilt tuhandete seast?

  • Kasuta statiivi. Kui soovid kvaliteetset pilti, millel on peale päikese veel midagi näha, vajad pikemat säriaega. Käest pildistades võivad fotod udused tulla.
  • Jäta kaadrisse veel midagi peale horisondi taha vajuva päikeseketta ja värviliste pilvede.
  • Katseta erinevate kadreeringutega. Vaata, mis annab parema tulemuse, kas tervet taevast hõlmav pilt või võimalikult suur suurendus.
  • Otsi peegeldusi. Eriti lihtne on seda teha rannas, kui päike merre laskub ja temast tekib merepinnale pikk peegeldus.
  • Vali huvitav pildistamiskoht, Eriti hästi sobivad kõrghoonete katused ja kõikvõimalikud kõrgemad kohad, kust paistab põnev maastik.
  • Vali hoolikalt ilma. Kaugeltki iga päikeseloojang pole meeliülendavalt kaunis. Vaid vähestel õhtutel saad näha tõelist värvidemöllu.
  • Arvesta, et pildile jääb vaid väike osa sellest, mida silmaga näed. Inimsilma nägemisulatus on kordades parem võrreldes sellega, mis kaamera sensor jäädvustada suudab.
  • Kasuta piltidel inimesi. Pane nad rannaliivale istuma või jäta kaadrisse mõnes vaatetornis. See annab fotole hoopis uue mõõtme.
  • Pildista vähem taevast ja rohkem maapinda. Eriti hea idee on see rannas, kus kohisevad lained pildil tähelepanu püüavad.
  • Oota ja ja jälgi taevast ka peale päikese kadumist. Vahel toimub seal kõige põnevam etendus alles siis, kui peategelane on lavalt lahkunud.
  • Jäta pildile ka teisi valgusallikaid, näiteks tänavavalgustust või kortermajade valgustatud aknaid.

Otsi alati midagi uut ja lisa piltidele põnevat lisaväärtust. Jutusta oma fotodega lugusid. Nii muutuvad fotod kõigile nauditavaks. 

Päikeseloojangu pildistamine Foto: Olev MihkelmaaPäikeseloojangu pildistamine Foto: Olev MihkelmaaPäikeseloojangu pildistamine Foto: Olev Mihkelmaa
 

Fotograafia kui loomemajandus

esmaspäev 24. oktoober 2011
Teema: Fototurg

Reedel lõppes kolm päeva kestnud loomemajanduse konverents, kus kõlas palju olulisi mõtteid. Palju räägiti loomemajanduse koordineerimisest riiklikul tasandil ja kogukondades ning võimalikest tulevikuarengutest. Sellest, millise loogika alusel üks väike loomeettevõte edukaks saab, polnud palju juttu. Siiski jäid ka minu kõrva mõned ideed, mida enda töös aluseks võtta.

Loomemajandus on samasugune ettevõtlus nagu iga teinegi ja ei seisa eraldi muust äritegevusest. Loovate ettevõtjate, sealhulgas ka fotograafide äris on lisaks teistele tegevustele ka loomingulisuse mõõde. Samas on see lihtsalt lisaväärtus, kõik muu allub tavalisele äriloogikale ja turumajanduse seaduspäradele.

Pole mingit põhjust arvata, et fotograafe või teisi kunstnikke peaks mingil viisil eriliselt kohtlema ja nende tegevusele riiklikult peale maksma. Kunst on tore, kuid ilma targa äritegevuseta pole sellega tegelemine jätkusuutlik. Kui riiklikud struktuurid kedagi toetavad, on selle taga laiem idee, milles nähakse otsest või kaudset kasu riigi ja majanduse arendamisel. Keegi ei anna loomeinimestele midagi sellepärast, et nad on lihtsalt toredad ja ilusad.

Fotograafia on kunstiliik, mis toimib sarnaselt mistahes muu loominguga. Et fotokunstnik saaks enda ideid tipptasemel teostada ja samas võiks loometegevusest elatuda, on märksõnaks turundus. See mida teed, tuleb ka maha müüa. See mõte võib kunstniku hingele võõras tunduda, kuid ilma selleta ei saa tegutseda.

Kuidas teha kunsti, mis müüb? Mina näen kahte võimalust. Kas teha seda, mille kohta on teada, et see müüb või arendada välja enda eriline suund ja seda targalt turundada. Viimane tee on kindlasti raskem, kuid pakub kunstnikule kordades suuremat loomisrõõmu. Õnneks näitab praktika, et see on täiesti võimalik, kuigi nõuab uskumatult palju töötunde. Mis on edu hind, seda teavad vaid need, kes on edukaks saanud.

Fotograafia on teisi äritegevusi toetav kunstiliik. Tootmisettevõte võib luua väga innovatiivseid lahendusi, kuid nende esitlemiseks on vaja häid fotosid. Sama kehtib ka teiste loomemajanduse harude puhul, mis otseselt visuaalset meediat ei tooda. Loomemajanduse kõik valdkonnad on omavahel seotud ja vajavad üksteist, samuti on see sektor tervikuna põimunud teiste majandusharudega, mis tema teenuseid vajavad. 

Tuleviku võtmesõna on üha tihedam koostoo teiste loomeettevõtetega ja muude majandusharude esindajate vahel. Kõik on omavahel seoses, nende seoste leidmine ja kasutamine annab kõigile ettevõtetele lisaväärtust ja suurendab kasumit.

 
Kuvan postitused 211 kuni 220. Kokku on postitusi 240