Näilisus versus tegelikkus

laupäev 18. mai 2019
Teema: Fototurg

Istun seda teksti kirjutades lennukis, olen teel Brüsselisse pildistama. Paremat päeva ei saa ollagi - tegelen oma lemmiktööga ja saan samal ajal veidi reisida.

Sel nädalal olin koolitamas Paides, järgmisel nädalal käin korraks Riias ja Valgas, lisaks tuleb ette veel muid tegemisi. Mul on palju toredaid ja usaldavaid kliente, mõnedega töötan juba aastaid.

Inimestega vesteldes kumab mõnikord läbi arvamus, et elan lõbusat ja glamuurset elu. Lihtsalt sõidan ringi ja pildistan natuke siin ja seal. See justkui polekski päris õige töö, aga saan selle eest head tasu.

Sõbrad, teil on õigus, aga selle taga on tohutu suur hulk tööd. Suures osas sellist tööd, mis väljast vaadates kätte ei paista. Võib-olla ainult siis, kui sõidate minu kontorist öösel mööda ja mõtlete, miks Olev on tule põlema jätnud.

Samamoodi paistab, et mu abikaasa istub kodus ja ei tee midagi asjalikku. Lihtsalt naudib fotograafi abikaasa mugavat elu.

Tegelikkuses on lood pigem vastupidi. Vabakutselise fotograafina püsima jäämine eeldab pidevat turundustööd, uute suundadega kursis olemist, tegevuste analüüsi, oskuste arendamist ja teenuste müüki.

Niiviisi täie pühendumisega töötades ongi võimalik vabakutselise elu nautida ja lubada endale täpselt samasugust äraelamist, kui igal teisel palgatöötajal.

 

Kui soovid edaspidi kursis olla blogipostitustega, liitu uudiskirjaga!

Kutsu mind pildistama, kirjuta info@olev.ee!

 

Suvine rännak läbi Eesti. 4 peatus Eesti Turbamuuseum Tootsis

Tootsi viib pikk sirge teelõik, tehasetorn ja korsten paistavad sel teel otse ees võimsate maamärkidena. Õieti ongi see üks ja ainus suurem tee, mis seda tööstusalevit muu maailmaga ühendab. Tootsi on kui saar keset merd. Õieti polegi Eestis teist nii terviklikku tööstusasulat, kus kogu elu käis ainult ühe tootmisettevõtte ümber.

Järgmine mulle teada olev paik asub Põhja-Lätis. Seda nimeline linnake oli samuti suur turbatöötlemiskeskus, täna võib seal näha väga terviklikku stalinistlikku arhitektuuriansamblit.

Mõnda paika olen aastaid huviga vaadelnud ja mõelnud, et millal ma sinna sisse pääsen? Tootsi turbatööstuse hiigelhoone on nende seas vist esimene. Minu onu elas Tootsis ja töötas briketivabrikus mehaanikuna või oli rohkem inseneri moodi mees. Külastasime teda tihti, kuid tehasesse ta mind kaasa ei võtnud. Ootasin, mis ma ootasin, aga jõudsin ära oodata. Nüüd seisingi tehasehoone ukse taga, mis paraku jälle ei avanenud.

Peale minu liikusid hoone ümber mees ja naine samuti midagi oodates. Selgus, et nad ootavad mind ja soovivad pildile jääda. Õige pea ilmus nurga tagant majaperemees, asi hakkas jällegi laabuma.

Turbamuuseum loodi alles hiljuti, asjaga pole veel väga kaugele jõutud. Teisest küljest saab just praegu näha väga autentset korrastamata keskkonda. Osa tehase sisseseadest demonteeriti peale tootmise lõppu.

Küllalt palju seadmeid seisab õnneks omal kohal. Elektrijaama osa jätab väga uhke mulje, samuti tohutu kõrge katlaruum ning briketipresside saalid. Ainsa alles jäänud stantsi juurest sain ühe briketitüki endalegi pihku ja hoian seda enda töölaua sahtlis.

Võimas tehas tootis suurel hulgal jääksoojust. Kohalikud kütsid sellega isegi garaaže. Osa soojusest juhiti jahutustiikidesse, kus kõvemad mehed talviti ujumas käisid. Briketitootmine lõppes 2011. aastal.

Tehase territooriumil on alles kitsarööpmelise turbaraudtee vaguneid, vedureid ja teisi seadmeid. Endisesse kontorihoonesse valmib ekspositsioon, juba praegu leidub seal palju põnevaid esemeid. Lisaks briketile valmistas AS Tootsi kõikvõimalikku muud kraami, ka surilinu.

Siingi oleks veel kauaks uurimist. Sel korral siiski mitte, sõidan edasi Sinti.

Kui soovid edaspidi kursis olla blogipostitustega, liitu uudiskirjaga!

Kutsu mind pildistama, kirjuta info@olev.ee!

Loe veel:

Eesti Turbamuuseum Tootsis Foto: Olev MihkelmaaEesti Turbamuuseum Tootsis Foto: Olev MihkelmaaEesti Turbamuuseum Tootsis Foto: Olev MihkelmaaEesti Turbamuuseum Tootsis Foto: Olev MihkelmaaEesti Turbamuuseum Tootsis Foto: Olev MihkelmaaEesti Turbamuuseum Tootsis Foto: Olev MihkelmaaEesti Turbamuuseum Tootsis Foto: Olev MihkelmaaEesti Turbamuuseum Tootsis Foto: Olev MihkelmaaEesti Turbamuuseum Tootsis Foto: Olev MihkelmaaEesti Turbamuuseum Tootsis Foto: Olev MihkelmaaEesti Turbamuuseum Tootsis Foto: Olev MihkelmaaEesti Turbamuuseum Tootsis Foto: Olev MihkelmaaEesti Turbamuuseum Tootsis Foto: Olev MihkelmaaEesti Turbamuuseum Tootsis Foto: Olev MihkelmaaEesti Turbamuuseum Tootsis Foto: Olev Mihkelmaa
 

Suvine rännak läbi Eesti. 3 peatus Carl Robert Jakobsoni talumuuseum Kurgjal

Kurgja paistis kui välja surnud, ei ühtegi hingelist liikumas. Taluhäärberi ukski seisis lukus. Vesiveski taga krõmpsutas maatõugu kari rohtu. Lõpuks ilmus suletud ukse tagant muuseumitöötaja, kes polnud fotodel poseerimisest huvitatud. Olukord paistis trööstitu.

Koht ise on mulle lapsest saati tuttav. Vändras isapoolseid sugulasi külastades tegime ikka tiiru Kurgjale. Uhke vesiveski ja veskitamm näeb praegu vähemalt sama hea välja nagu kõik teisedki hooned, mida viimasel ajal korrastatud. Kui soovid näha ehtsat Eesti suurtalu, tuleb just Kurgjale minna.

Härra Jakobson pidi olema väga võimekas mees, kui jõudis sellise suure koha üles ehitada. Ei tea, kuidas tal "Sakala" väljaandmise kõrvalt majapidamise jaoks aega jätkus. Või oli lugu hoopis vastupidi?

Päeva päästis teine kohalik proua, kes vabast päevast hoolimata, tuli oma lastelastele loomi näitama. Nii saingi modellidega pildid kätte.

Hiljem mässasin vesiveskis, püüdsin põnevatest masinatest, koludest, torudest ja ratastest neid kõige ilusamaid pildile püüda.

Päris viimasel hetkel ilmus jõekaldale seltskond kanuutajaid, meelitasin nad sillale poseerima. Ja ime küll, saingi planeeritud pildid kätte.

Ega muud, kui samas vaimus edasi minna ja auto nina Tootsi poole keerata.


Kui soovid edaspidi kursis olla blogipostitustega, liitu uudiskirjaga!

Kutsu mind pildistama, kirjuta info@olev.ee!

Loe veel:

Carl Robert Jakobsoni talumuuseum Kurgjal Foto: Olev MihkelmaaCarl Robert Jakobsoni talumuuseum Kurgjal Foto: Olev MihkelmaaCarl Robert Jakobsoni talumuuseum Kurgjal Foto: Olev MihkelmaaCarl Robert Jakobsoni talumuuseum Kurgjal Foto: Olev MihkelmaaCarl Robert Jakobsoni talumuuseum Kurgjal Foto: Olev MihkelmaaCarl Robert Jakobsoni talumuuseum Kurgjal Foto: Olev MihkelmaaCarl Robert Jakobsoni talumuuseum Kurgjal Foto: Olev MihkelmaaCarl Robert Jakobsoni talumuuseum Kurgjal Foto: Olev MihkelmaaCarl Robert Jakobsoni talumuuseum Kurgjal Foto: Olev MihkelmaaCarl Robert Jakobsoni talumuuseum Kurgjal Foto: Olev MihkelmaaCarl Robert Jakobsoni talumuuseum Kurgjal Foto: Olev MihkelmaaCarl Robert Jakobsoni talumuuseum Kurgjal Foto: Olev MihkelmaaCarl Robert Jakobsoni talumuuseum Kurgjal Foto: Olev MihkelmaaCarl Robert Jakobsoni talumuuseum Kurgjal Foto: Olev MihkelmaaCarl Robert Jakobsoni talumuuseum Kurgjal Foto: Olev MihkelmaaCarl Robert Jakobsoni talumuuseum Kurgjal Foto: Olev MihkelmaaCarl Robert Jakobsoni talumuuseum Kurgjal Foto: Olev Mihkelmaa
 

45 000 läbitud kilomeetrit aastas

laupäev 11. mai 2019
Teema: Fototurg

Huvitav, kuidas vaatenurk samadele asjadele aja jooksul muutub.

Hetkel elan Lihulas, kus möödus mu lapsepõlv. Lapsena tundus 54km kaugusele Haapsallu või 56km kaugusele Pärnusse minek suursündmusena, rääkimata 110km kaugusel asuvast Tallinnast.

Täna läbin neid vahemaid mitu korda nädalas, sealjuures pole üldse kuhugi minemise tunnet. Tallinn asub siinsamas, nagu läheks poodi piima järele.

Väikestviisi reisimise tunne algab Tartu, Valga või Rakvere sõidust. Saartele minek on ka rohkem nagu reis, sest vesi on vahel.

Täna läbin aastas umbes 45 000km. Seda pole väga palju, mul on olnud ka 60 000km aastaid. Läbitud kilomeetrid vähenevad, kuna oleme minu sõite optimeerinud ja püüame üheks tunniks Tallinna sõitmisi vältida.

Suured vahemaad pole probleemiks, ainult kaotatud ajast on kahju. Üks sõit pealinna võtab kokku 3-4h, selle ajaga jõuaksin arvuti taga hea hulga tööd ära teha.

Sõitmine meeldib mulle, see kuulub minu töö juurde. Tunnen ennast hästi, kui saan olla pidevalt liikumises ja uusi paiku avastada. Tõenäoliselt ei leidu Eestis ühtegi üle 500 elanikuga asulat, millest ma poleks viimase viie aasta jooksul läbi sõitnud.

Eriti naudin neid töid, mis viivad mind Eestist välja. Kolm-neli korda aastas satun ikka kuhugi kaugemale, seda võiks siiski veel rohkem ette tulla.

Kui soovid edaspidi kursis olla blogipostitustega, liitu uudiskirjaga!

Kutsu mind pildistama, kirjuta info@olev.ee!

 

Suvine rännak läbi Eesti. 2 peatus Lavassaares asuv Eesti Muuseumraudtee

Munalaiu sadamast Lavassaarde jõudsin poole tunniga. See rabade vahel asuv asula jääb peaaegu kõigest kõrvale ja esindab tüüpilisi monofunktsionaalseid asulaid. Sarnaseid paiku leidub Eestis veelgi, näiteks Tootsi, Sillamäe või Meleski. Viimasest pole paraku suurt midagi järel.

Lavassaares jätkub turbatootmine tänaseni. Turba ja töötajate transportimiseks ehitati omal ajal välja suur kitsarööpmelise raudtee võrgustik, millel oli ühendus ka Tootsi turbatööstusega. Eraldi raudteeharu suundus Pärnussegi, see kuulus riiklikku raudteevõrgu hulka ja moodustas ühe osa enam kui 900. kilomeetrisest kitsarööpmelise raudtee võrgust Eestis.

Muuseum pakub mitmekülgset ülevaadet Eesti kitsarööpmelise raudtee ajaloost ja veeremist. Vedurid ja vagunid meenutavad mänguronge, justkui polekski nad mõeldud tõsist tööd tegema. Küllap on minugi silm laiarööpmeliste rongidega harjunud.

Kohale jõudsin plaanitust veidi varem. Värav paistis kinni olevat. Ootasin mõnda aega, kuid keegi ei tulnud väravat avama. Lõpuks tüdinesin ja murdsin lahtisest väravast sisse. Hoovis kohtusin härraga, kes oligi mult sissemurdmist eeldanud ja värava meelega kinni jätnud asjasse mittepuutuvate isikute eemale peletamiseks. Kui nii siis nii, hakkasin tööga peale.

Modelliks osutus härra ise. Alguses võttis mul sisseelamine aega, varsti sain end siiski käima, pildidki hakkasid tulema. Kõõlusime koos veduritel ja uurisime lähemalt sööklavagunit. Rööbastel söökla mõjub ühe uhkema eksponaadina ja näeb väga stiilitruu välja. Remondis olev auruvedur jätab ta muidugi varju. Siseekspositsioongi sai üle vaadatud. Rongisõit jäi paraku tegemata, liikuvat diiselvedurit sain siiski näha.

Pildid käes, istusin jälle rooli. Järgmine sihtpunkt on Kurgja. Loogiline oleks olnud minna otse Tootsi, aga minu elu käib päikese järgi.


Kui soovid edaspidi kursis olla blogipostitustega, liitu uudiskirjaga!

Kutsu mind pildistama, kirjuta info@olev.ee!

Loe veel:

Lavassaares asuv Eesti Muuseumraudtee Foto: Olev MihkelmaaLavassaares asuv Eesti Muuseumraudtee Foto: Olev MihkelmaaLavassaares asuv Eesti Muuseumraudtee Foto: Olev MihkelmaaLavassaares asuv Eesti Muuseumraudtee Foto: Olev MihkelmaaLavassaares asuv Eesti Muuseumraudtee Foto: Olev MihkelmaaLavassaares asuv Eesti Muuseumraudtee Foto: Olev MihkelmaaLavassaares asuv Eesti Muuseumraudtee Foto: Olev MihkelmaaLavassaares asuv Eesti Muuseumraudtee Foto: Olev MihkelmaaLavassaares asuv Eesti Muuseumraudtee Foto: Olev MihkelmaaLavassaares asuv Eesti Muuseumraudtee Foto: Olev MihkelmaaLavassaares asuv Eesti Muuseumraudtee Foto: Olev MihkelmaaLavassaares asuv Eesti Muuseumraudtee Foto: Olev MihkelmaaLavassaares asuv Eesti Muuseumraudtee Foto: Olev MihkelmaaLavassaares asuv Eesti Muuseumraudtee Foto: Olev Mihkelmaa
 

Suvine rännak läbi Eesti. 1 peatus Kihnu tuletorn

Esimeseks pildistamise paigaks valisin armsa Kihnu tuletorni. Kihnlased ise ütlevad majaka kohta puak. Eesti keeleski on kasutusel sõna tulepaak, mis tähistab sadama liitsihi meremärki või väikest tuletorni, mis päris majaka mõõtu välja ei anna. Küllap paagi sõna pärineb jällegi valgusallika kütusemahuti nimest.

Helistasin Ellyle, kes majakat kamandab ja lubasin ta kodust peale võtta. Modellidega paistis alguses kitsas olevat. Õnneks lahenes küsimus käigu pealt. Rabasime Elly hoovist kamba turiste kaasa, kes olid lahkesti nõus pildile tulema. Eks neil olid ka kasud sees. Iga päev ju ei lasta päikeseloojangu aegu tuletorni tippu ronida.

Kihnu majaka juures olen palju kordi käinud, piltegi leidub erinevaid. Selle käigu õnnestumiseks vajasin vaid üht kaadrit, kus rahvas loojuva päikese valguses torni platvormil vaadet naudib. Pilt saigi tehtud, mina platvormi piirdel kõõlumas ja rahvas loojangu poole vaatamas. Ülejäänud pildid leidsin arhiivist.

Töö sai tehtud, kuid laev tagasi mandrile väljus alles hommikul. Allesjäänud suveõhtut kasutasin sõprade külastamiseks. Öö veetsin Kase talu suvemajas.

Esimene laev väljus varahommikul peaaegu ilma reisijateta. Peegelsile meri läbi pilvede kumava päikse pehmes valguses lausa sundis veel midagi ette võtma. Piltidega ei õnnestunud mõnusat õhkkonda edasi anda, filmisin hoopis 43 minutilise "Slow TV" klipi aja kulgemisest.

 

Kui soovid edaspidi kursis olla blogipostitustega, liitu uudiskirjaga!

Kutsu mind pildistama, kirjuta info@olev.ee!

Loe veel:

Kihnu tuletorn Foto: Olev MihkelmaaKihnu tuletorn Foto: Olev MihkelmaaKihnu tuletorn Foto: Olev MihkelmaaKihnu tuletorn Foto: Olev MihkelmaaKihnu tuletorn Foto: Olev MihkelmaaKihnu tuletorn Foto: Olev Mihkelmaa
 

Hobist ärini

pühapäev 05. mai 2019
Teema: Fototurg

Hobi ja töö ühendamisest on ilmselt paljud unistanud. Mul õnnestus unistus reaalsuseks muuta. Selle sisse mahub erinevaid asju, mis tegelikult ajas muutuvad.

Päris alguses tundus mulle ainuvõimalikuna koos kaameraga maastikul ringi uidata ja vaadata, mida põnevat seal pildistamiseks leidub. Neid hetki looduses naudin ka praegu täiega ja kasutan iga võimalust loodusfotoga tegelemiseks.

Järgmisena otsisin väljundit enda kultuurihuvile ja jõudsin Kihnu. Kihnus töötades lisandus loodusele inimlik mõõde ja võimalus pildistades erilistest sündmustest osa saada ning uusi tutvusi luua.

Avastasin järjest uusi põnevaid teemasid. Peresid pildistades sain lihvida enda suhtlemisoskust. Pulmadest tuli lisaks võime suuremaid rahvahulki enda tahtmist mööda pildile sättida.

Märkamatult lisandusid loodusmaastikele linnamaastikud. Siis tulid tööstusettevõtted, toodete pildistamine, suurüritused, meditsiiniettevõtted, religioonifoto ja palju muud.

Iga uus teema, millesse sukeldun, annab mulle midagi juurde. Varem nautisin ilusaid maastikuvaateid ja looduses olemist. Täna otsin rohkem erinevaid elamusi ja uusi teadmisi, mille läbi oma töös veel paremaks saada. Iga uus avastus pakub naudingut.

Pidevas liikumises olemine ongi kõige vahvam osa minu tööst. See on algusest peale nii olnud.


Kui soovid edaspidi kursis olla blogipostitustega, liitu uudiskirjaga!

Kutsu mind pildistama, kirjuta info@olev.ee!

 

Suvine rännak läbi Eesti. Sissejuhatus

reede 03. mai 2019

Eelmisel suvel tegin lõunapoolsele Eestile ja saartele tiiru peale. Pildistasin tööstuspärandiobjekte, mis osalevad Interreg EstLat programmi projektis "Industrial heritage".

Tellijateks olid Lääne-Eesti Turism, kes koordineeris Lääne-Eesti pildistamist ja Valgamaa Arenduskeskus, kes koordineeris Lõuna-Eesti pildistamist.

Täna alustan uut blogide sarja "Suvine rännak läbi Eesti". Reis tuleb päris pikk, teekonnale jääb 31 peatust. Mõne paiga kohta jätkub juttu rohkem, teistele jälle vähem.

Lähenesin kogu projektile mulle omase tempoga, seetõttu kulus kõikide objektide pildistamiseks 8 päeva. Tegelikult luiskan veidi, läänepoolsete paikade külastamine jagunes seitsmele päevale. Mõnikord alustasin õhtupoolikul ühest objektist, järgmise päeva sõitsin ringi, ööbisin kusagil ja pildistasin järgmisel hommikul veel ühe objekti. Saartele minek võtab paraku rohkem aega, kui maismaal ringi tuiskamine. Lõuna-Eesti 14 objekti mahutasin 3. päevale.

Teoreetiliselt võiks kõik paigad veel kiiremini läbi sõita, kui kaardil paiknevate punktide vahel kõige lühemad teed valida. Minu logistika sõltub lisaks vahemaadele ka päikesest. Iga hoone puhul pean valima pildistamise kellaaja päikese asendi järgi fassaadi suhtes. Kaks objekti võivad olla üksteisele väga lähedal, kuid pildistada saan neid erinevatel aegadel. Seepärast jäävad minu teekonnast kaardile pigem sik-sakid, kui sirged jooned.

Mitme objektidega tööde puhul teen kõigepealt kaardi ja märgin punktide juurde parimad pildistamise ajad. Järgmiseks koostan pildistamise ajakava ja kooskõlastan selle objektidel olevate inimestega. Aegade klapitamine toob kaasa muudatusi, eriti tööde puhul, kus tuleb modelle kasutada. Selle projekti kaart sai üsna kirju.

Tellijad soovisid piltidel ka inimesi näha ja kutsusid läbi sotsiaalmeedia peresid modellideks. Paljudesse paikadesse leidsimegi modellid või kasutasime kohapealset rahvast. Kõik pildid sündisid sel samal hetkel improviseerides. Peamiselt mängisid kõik pildistatavad huvitatud külastajaid ja asjatasid mõne objekti või eksponaadi juures.

Ja veel - ilmaga vedas suurepäraselt. Kogu projekti aega sattus ainult üks vihmane päev.

Niisiis asume nüüd rännakule läbi suvise Eesti.

Kui soovid edaspidi kursis olla blogipostitustega, liitu uudiskirjaga!

Kutsu mind pildistama, kirjuta info@olev.ee!

Loe veel:

 

Uus kevad Puhtulaiul

laupäev 27. aprill 2019
Teema: Fotopank

Kevadine jalutuskäik karulaugust lõhnaval Puhtulaiul kuulub minu isiklike traditsioonide hulka.

Sel korral pakkus loodus lõhnadele lisaks 22 soojakraadi, peegelsiledat merd, mis sulas ühte taevaga ja Sahara tolmust läbi kumavat päikest. Kõik kokku polnud muud, kui lihtsalt imeline.


Kui soovid edaspidi kursis olla blogipostitustega, liitu uudiskirjaga!

Kutsu mind pildistama, kirjuta info@olev.ee!

Puhtulaid Foto: Olev MihkelmaaPuhtulaid Foto: Olev MihkelmaaPuhtulaid Foto: Olev MihkelmaaPuhtulaid Foto: Olev MihkelmaaPuhtulaid Foto: Olev MihkelmaaPuhtulaid Foto: Olev Mihkelmaa
 

Kas sa oledki ainult fotograaf, päris tööl ei käigi?

laupäev 27. aprill 2019
Teema: Fototurg

Kas sa oledki ainult fotograaf, päris tööl ei käigi?

Selliseid küsimusi kuulen ma üsna tihti ja vastan jaatavalt. Vahel on pärija väga üllatunud ja küsib uuesti, kelle juures ma siis ikka töötan. Seletan, et mul on üks väga kange ülemus, kes puhkepäevi ei anna ja on üsna järeleandmatu. Näen küsija silmis kaastunnet, kuniks ta mõistab, et ma ise olengi see ülemus. Sellele järgneb arutelu teemal "kuidas on see võimalik?"

Ma olen iseenda tööandja ja kellegi teise käest palka ei saa. Õnneks pole ma mikroettevõttes üksi – abikaasa töötab koos minuga. Ta aitab mind korrektses ja kiires kliendisuhtluses, pakkumiste koostamises, turunduses. Sageli arvatakse, et minu blogitekste või infokirju koostab ka tema. Nii see siiski pole, tekstid on minu kirjutatud. Pildistamise ja fototöötlusega tegelen samuti ise. Pere-ettevõttes tuleb üksteist iga päev toetada ja igal hetkel koostööd teha.

Ega vabakutselise fotograafi elule palju alternatiive polegi, kui soovin valitud erialal tegutseda. „Päris“ fotograafe töötab ajakirjanduses. Mõned on leidnud koha muuseumis, kinnisvarabüroode hingekirjas või reklaaminduses. Ülejäänud tegutsevad vabakutselistena enda ettevõtete alt, neist omakorda paljud töötavad samal ajal mõnel muul erialal.

Tõesti, ma töötangi ainult vabakutselise fotograafina.

Kui soovid edaspidi kursis olla blogipostitustega, liitu uudiskirjaga!

Kutsu mind pildistama, kirjuta info@olev.ee!

 
Kuvan postitused 41 kuni 50. Kokku on postitusi 212