Eesti Rahva Muuseum

ERM oli minu jaoks viimase aja kõige põnevam ja ihaldusväärsem objekt, mille valmimist ma kaua ootasin. Kui pildistamise päev lõpuks kätte jõudis, oligi kena lumine ilm, just nii nagu planeeritud ja oodatud sai. Ootama pidin tegelikult mitu kuud, sest lund lihtsalt ei tahtnud maha tulla.

Alustasin maja välispiltidest päevavalguses, peale seda liikusin siseruumidesse ja käisin läbi kõik vajalikud ning mitteavalikud ruumid, mis pildi pildistamise seisukohast huvi pakkusid. Hämaruse saabudes suundusin jälle õue ja töötasin seal kuni taevas täiesti mustaks tõmbus. Tundsin siiski, et sellest on veel vähe ja tulin hommikul esimeste valguskiirtega koos tagasi. Oleksin ehk veel pildistanud, kuid valgustus kustus ja pidin edasi liikuma. Suvel lähen sinna kindlasti veel kord tagasi, et rohelusega pildid galeriile lisada.

Näituse osa pildistamine osutus arvatust palju raskemaks, sest pidevalt vaevas mind kiustatus hoopis külastajaks kehastuda. Eriti sügava mulje jättis ugrimugriteemaline püsinäituse osa. Olen erinevates saami muuseumides ja väljapanekutel varemgi käinud nii Soomes kui Norras, kuid ERMIi "Uurali kaja" pani lõpuks kogu keha värisema. See lihtsalt on väga võimas väljapanek, eriti siis, kui olen teemasse varem veidi süvenenud.

Kui ennast lõpuks näitusesaalidest lahti rebida suutsin, leidsin kõige inspireerivama koha pildistamiseks - garderoobi suunduva trepi kohal rippuvad lambiread ja karge betoonist šaht jätsid väga täiusliku ruumi mulje.

Tellija: Fund Ehitus OÜ

Eesti Rahva Muuseumi pildistamine Foto: Olev MihkelmaaEesti Rahva Muuseumi pildistamine Foto: Olev MihkelmaaEesti Rahva Muuseumi pildistamine Foto: Olev MihkelmaaEesti Rahva Muuseumi pildistamine Foto: Olev MihkelmaaEesti Rahva Muuseumi pildistamine Foto: Olev MihkelmaaEesti Rahva Muuseumi pildistamine Foto: Olev MihkelmaaEesti Rahva Muuseumi pildistamine Foto: Olev MihkelmaaEesti Rahva Muuseumi pildistamine Foto: Olev MihkelmaaEesti Rahva Muuseumi pildistamine Foto: Olev MihkelmaaEesti Rahva Muuseumi pildistamine Foto: Olev MihkelmaaEesti Rahva Muuseumi pildistamine Foto: Olev MihkelmaaEesti Rahva Muuseumi pildistamine Foto: Olev MihkelmaaEesti Rahva Muuseumi pildistamine Foto: Olev MihkelmaaEesti Rahva Muuseumi pildistamine Foto: Olev MihkelmaaEesti Rahva Muuseumi pildistamine Foto: Olev Mihkelmaa
 

Standardi kontorimööbel

Standard on mulle juba vana tuttav. Olen nende hotelli- ja kontorimööblit päris palju pildistada jõudnud. Siiski näen ma neid tooteid enamasti ühe- või kahekaupa. Sel korral külastasin uut ABB kontorit ja seal leidus laudu-toole korruste kaupa. Nii esinduslikku kogust tooteid ei näe ma just tihti, vaatepilt oli tõesti muljetavaldav.

On loomulik, et lisaks kataloogifotodele igast tootest, tuleb emotsiooni ja mastaapsuse edasi andmiseks ka valminud objekte esitleda.

Pildistamisaja valik on oluline ja selleks on peamiselt kaks võimalust. Esiteks kohe peale seda, kui mööbel on kohale paigutatud, kuid seda pole veel kasutama hakatud. Nii saab ilusad puhtad pildid, kus ilutseb ainult toode ise ja pole näha ühtegi kõrvalist detaili.

Teine sobiv hetk on siis, kui esemed on just kasutusse võetud - töötajad juba tegutsevad kontorilaudade taga. Näha on nende arvuteid, töövahendeid ja muid esemeid, mis kontorielu juurde käivad. Kui valida võimalikest lahendustest viimane, jääb pildile rohkem emotsiooni ja meeleolu. Samas viivad kõrvalised detailid vaataja tähelepanu mujale.

Millist pildistamishekke valida, sõltub fotode hilisemast kasutusviisist ja sellest, millist emotsiooni soovitakse edasi anda.

Tellija: Standard AS

Kontorimööbli pildistamine Foto: Olev MihkelmaaKontorimööbli pildistamine Foto: Olev MihkelmaaKontorimööbli pildistamine Foto: Olev MihkelmaaKontorimööbli pildistamine Foto: Olev MihkelmaaKontorimööbli pildistamine Foto: Olev MihkelmaaKontorimööbli pildistamine Foto: Olev Mihkelmaa
 

Fotod arendusprojektist

Mäepealse on üks osa Vana-Mustamäest ja asub üsna mäe peal, kui võrrelda ülejäänud Mustamäega. Nõmme poolt vaadates võiks jällegi vastupidisele seisukohale jõuda.

Lõpuks polegi sel suurt tähtsust, kuid Fund Ehitus on just sinna kanti ühe päris hea arendusprojekti püsti pannud - kena kobar kortermaju roheluse keskel. Kõlab nagu iga teise sarnase projekti reklaamlause, kuid vähemalt praegu vastab see küll tõele. Eriti siis, kui esimeste korruste akendest välja vaadata. Ülemiste korruste kohta saaks jällegi kirjutada "merevaatega", sest eemalt paistab tõesti üks sinetav riba.

Pildistamise ajal käis majade vahel kõva luureka mäng. Oli kohe tublisti jälgimist, et liiga palju poisse pildile ei jääks, eks nende kustutaminegi võtab natuke aega. Elukeskkonna mõttes paistab küll väga õnnestunud projekt, sest ma pole linnakeskkonnas sellist mängulusti näinud.

Tegelikult olen ma nende majade juures juba mitmendat aastat käimas ja saan vähemalt ühel korral veel minna, sest viimase maja ehitus peaks nüüd just valminud olema ja esimene seisab seal juba mitmendat aastat.

Tellija: Fund Ehitus OÜ

Arendusprojekti pildistamine Foto: Olev MihkelmaaArendusprojekti pildistamine Foto: Olev MihkelmaaArendusprojekti pildistamine Foto: Olev MihkelmaaArendusprojekti pildistamine Foto: Olev MihkelmaaArendusprojekti pildistamine Foto: Olev MihkelmaaArendusprojekti pildistamine Foto: Olev Mihkelmaa
 

Ministeeriumite ühishoone ehitus

Mulle meeldib ehitustel turnimas käia. Eriti veel siis, kui saan kõrgustesse ronida ja tulevasest ministrikabinetist Tallinna panoraami nautida. Tegelikult ma muidugi ei tea, kas neile viimastele korrustele just sellised ruumid tulevad aga seda võib eeldada. Vaate üle küll kurta ei saa. Eriti tore on näha, kuidas äikesepilved hakkavad Tabasalu poolt hiilides tulema ja viskavad vee linna peale maha, nii et Veerenni kanti pole enam nähagi.

Tellija: Fund Ehitus OÜ

Superministeerium Foto: Olev MihkelmaaSuperministeerium Foto: Olev MihkelmaaSuperministeerium Foto: Olev MihkelmaaSuperministeerium Foto: Olev MihkelmaaSuperministeerium Foto: Olev MihkelmaaSuperministeerium Foto: Olev Mihkelmaa
 

Korter Lasnamäel

Seekord pakkus müüki minev Lasnamäe korter paraja üllatuse. Tegelikult polnudki see üks korter, vaid kahest korterist kokku ehitatud elamine. Ruutmeetreid jätkus küllaga ja kõik nägi üsna stiilne välja. Kardinate vahelt piiludes paistsid klassikalised Lasnamäe vaated.

Kinnisvarafoto Lasnamäel Foto: Olev MihkelmaaKinnisvarafoto Lasnamäel Foto: Olev MihkelmaaKinnisvarafoto Lasnamäel Foto: Olev MihkelmaaKinnisvarafoto Lasnamäel Foto: Olev MihkelmaaKinnisvarafoto Lasnamäel Foto: Olev MihkelmaaKinnisvarafoto Lasnamäel Foto: Olev MihkelmaaKinnisvarafoto Lasnamäel Foto: Olev MihkelmaaKinnisvarafoto Lasnamäel Foto: Olev MihkelmaaKinnisvarafoto Lasnamäel Foto: Olev Mihkelmaa
 

Ülemiste keskuse parkimismaja fotod

Ülemiste keskust ma juba pildistasin. Aga siis juhtus, et tellija oli autodevoolu alahinnanud ja pidi parkimismajale paar korrust juurde ehitama. Mis muud, kui sain jälle pildistada. :)

Mingis mõttes tundus seekordne käik kuidagi mõnusam ja hoone lihtsamini hoomatav. Suurte kaubanduskeskustega on rohkem mõtlemist, kust kandist neile läheneda. On teised ju enamasti sellised pikad ja veidi hoomamatud.

Aga parkimismaja tundub väga konkreetse ja selgepiirilisena. Hakkab esimesest korrusest peale ja läheb üles välja üsna ühtemoodi ja kindla rütmiga. Ikka ühest otsast autod sisse ja teisest välja. Korrused erinevad vaid numbrite poolest. Katusekorrusel on see-eest rohkem iseloomu ja sealt on hea vaadata, kuidas lennukid õhku tõusevad.

Ehitise pildistamine Foto: Olev MihkelmaaEhitise pildistamine Foto: Olev MihkelmaaEhitise pildistamine Foto: Olev MihkelmaaEhitise pildistamine Foto: Olev MihkelmaaEhitise pildistamine Foto: Olev MihkelmaaEhitise pildistamine Foto: Olev Mihkelmaa
 

Fotod tööohutusest

Fortumi Pärnu elektrijaamas olen varemgi ringi vaadanud ja kõikide nurgatagustega tutvunud. Nüüd aga sain lähemalt teada, millist erivarustust sealsed töötajad peavad kasutama. Samuti tegime selgeks, kuidas ja kus tohib turnida ja millise toru külge ennast kinnitama peab.

Kogu selle sagimise ja ronimise eesmärk oli pildistada uue tööohutusmaterjali jaoks, mida Fortumi töötajad hästi tundma peavad. Paistab, et pole sugugi ükskõik, millist tüüpi kindad kätte panna või milliseid kaitseprille kasutada. Ka kontsakingadega ei või mööda katlaruumi ringi kõpsutada.

Pildistamisel kasutasin ühte või kahte stuudiovälku. Neis kohtades, kuhu stuudiovarustusega turnida ei saanud, aitasin väiksema välkambiga kaasa.

Fotod tööohutusest Foto: Olev MihkelmaaFotod tööohutusest Foto: Olev MihkelmaaFotod tööohutusest Foto: Olev MihkelmaaFotod tööohutusest Foto: Olev MihkelmaaFotod tööohutusest Foto: Olev MihkelmaaFotod tööohutusest Foto: Olev MihkelmaaFotod tööohutusest Foto: Olev MihkelmaaFotod tööohutusest Foto: Olev MihkelmaaFotod tööohutusest Foto: Olev MihkelmaaFotod tööohutusest Foto: Olev MihkelmaaFotod tööohutusest Foto: Olev MihkelmaaFotod tööohutusest Foto: Olev Mihkelmaa
 

Päris virmalised

neljapäev 23. veebruar 2017

Jälgin kerge kipitusega hinges, kuidas teised Eesti fotograafid põhjarannikul või mujalgi, öösiti virmalisi passimas käivad. Tahaksin hea meelega nende asemel olla ja kusagil tuulisel pankrannikul tundide kaupa külmetada. Paraku on nii, et mul jääb sellisteks ettevõtmisteks aega napiks, sest öösel tuleks ju magada ja kui otsustan mitte magada, jääb järgmine päev tugevalt ühte jalga lonkama. Mis tootepilte sa ikka enam teed, kui oled ööde kaupa virmalisi oodanud ja vahel isegi vaadanud. Aga mingi lahendus peab minu murele ju leiduma ja see asub umbes 1600 km põhja pool.

Nii saigi see tee taaskord ette võetud ja sõber Allanile Nordkappi lähistele külla sõidetud. Planeerisin sõidu just sügisesele koolivaheajale, et saaksin ka vanima poja kaasa võtta.

Esimene päev ja öö ning teinegi päev sinna otsa kulub suuremalt osalt sõidule, mis muutub ühel hetkel mingiks deliiriumi sarnaseks kogemuseks. Ikka nii, et õhtul istud laevale, siis sõidad kuni varaste hommikutundideni. Kusagil peale Oulut keerad võsa vahele ja magad natuke. Hommikul peatud Tornios ja kosutad ennast. Hakkad aga jälle sõitma.

Alguses näitab GPS 750 kilomeetrit sihtkohani ja siis hakkavad need sajad kilomeetrid vähehaaval sulama. Kui jääb veel umbes 150 km, siis tundub, et oled sama hästi, kui kohal. Õnneks pole see viimane osa enam sirgel teel kulgemine ja ärkvel püsimine polegi teab, mis raske.  No ja siis jõuadki kohale - kas õhtu hakul või natuke hiljem.

Meil läks seekord natuke rohkem aega, sest terve päeva pilvisena püsinud taevas hakkas enne Altat vähehaaval rebenema ja Sennalandetile jõudes kadusid pilved sootuks. Veidike virmalisi oli juba varem näha olnud, aga just kõige kõrgema mäenuki peal läks selline tulevärk lahti, mida ma seni veel näinud ei olnud. Kogu taevas lõi äkki roheliselt leegitsema ja pilkane pimedus asendus maheda valgusega.

Sellistel hetkedel võib juhtuda, et pildistamine läheb sootuks meelest, või kui meelest ei lähe, siis untsu läheb ikka. Küll jääb akuplokk autosse ja õiged seaded on suure ähmiga meelest läinud ning teravusega on igavene jama. No siis ikka lõpuks saad paar hädist pilti, mis teistele võivad ehk päris efektsed tunduda, aga ei suuda kuidagi kirjeldada, mida sa tegelikult enda ümber näed. Sellistel hetkedel pole muud teha, kui kaamera rahule jätta ja lihtsalt enda ümber vaadata ning vaimustusest karjuda.

Järgmisel päeval kolasime Honningsvagis ja selle lähistel mägedes ning pidasime plaani, kuhu õhtul virmaliste jahile minna. Saigi valitud välja üks kaluriküla päris avatud ookeani rannikul. Kui juba veidi pimenema hakkas, seadsime ennast kaameratega mäeseljakule ootele.

Ilmal polnud viga, aga tuul tahtis kõik asjad lendu viia, mis ketiga maa külge kinnitatud polnud. Jälle tuli tõdeda, et parem vaata silmaga ja salvesta mälulindile. Suurepärane päikeseloojang jäi küll videole, aga tuul väristas kaamerat ja pilt hüppas üsna märgatavalt. Hiljem pagesime rannikult mägede varju, kus tuul nii palju ei kimbutanud. Taevas läks tulemöll aina võimsamaks ja värvide valik ulatus rohelisest heleroosani, mida ma Eesti virmaliste puhul veel näinud pole.

Samas said veel paar asja selgeks. Esiteks, mees vii oma objektiivid Overalli ja lase läätsede paigutus üle reguleerida. Keskmistel avadel võib küll pilt kenasti terav olla, aga täisava puhul muutuvad servad juba nii palju uduseks, et tulemus ei kannata kriitikat. Eks see ole paljude 16-35 2,8 L torude sünnipärane nõrkus, aga praegune seis läheb selle piirest juba liiga palju välja.

Teiseks arvesta, et kui sul on kaasas üks seitsmeaastane tegelane, kes peab küll kogu reisi vintsutused kenasti vastu, saabub tema jaoks ühel hetkel piir. Siis pole muud teha, kui sellega leppida, et noorhärra enam ei jaksa oodata. Kui ta muidu veel vastu peaks, siis sellega ta leppida ei taha, kui isa ikka pildistab ja ei tule mõnusasse sooja onni limonaadi jooma hoolimata korduvatest lubadustest seda teha.

Virmalised said lõpuks vaadatud, vähemalt selleks korraks. Meist jäid nad veel vehklema, kui Allani majja tagasi jõudsime. Järgmisel päeval kolasime pojaga veel mägedes ja käisime Nordkappi uudistamas. Sealt tagasiteel läks ilm aina paremaks ja pilvede alt piiluv päike tekitas ainult sellele kandile omaseid kargetoonilisi valgusmänge. Õhtuks läks taevas pilve ja maa magnetväli rahunes, seega polnud mõtet rohkem kondama minna.

Uuel hommikul istusime varakult autosse ja keerasime otsa Rovaniemi poole. Mägedes võis isegi natuke lund näha, kuid talv polnud sinna täielikult kohale jõudnud. Peale paari peatust Inari järve ääres ja Ivalos, jõudsime õhtuks rongile ja järgmiseks hommikus juba Helsingisse. Seal oled juba samahästi kui kodus. Ainult sutsti üle mere ja veel natuke maad autoga.

Nii vingeid virmalisi pole ma veel näinud, kui sel reisil. Päris üleval põhjas on nende nägemise tõenäosus muidugi oluliselt suurem, kui Eestis, aga tegelikult meil ikka vedas. Olgem ausad, mis on meie virmalised selles vastu? No hästi, leidub erandeid nagu need, mida ükskord Lihulaski näha võis, aga põhjamaised taevatuled pakuvad ikka hoopis midagi muud.

Reis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev Mihkelmaa
 

Eesti saunaahjud

Skamet asub Pärnus ühel üsna kõrvalisel tänaval täiesti tavalises ja silmapaistmatus tootmishoones. Hoone sisu pakub taaskord meeldiva üllatuse, sest seal valmivad kõige erinevamad saunaahjud, mida ka Eesti kauplustest leida võib. Valik on tõesti lai ja pildistamisegagi kulus tubli päev. Kõige suurem töö tuli teha arvutis, et õiget tüüpi ahjud õigel viisil läbi seina paistaksid ja kerisel kivid ühtlaselt paikneksid. Loomulikult tegin igale ahjul ka tule alla, kuid see on muuga võrreldes üsna väike töö.

Tootefoto saunaahjust Foto: Olev MihkelmaaTootefoto saunaahjust Foto: Olev MihkelmaaTootefoto saunaahjust Foto: Olev MihkelmaaTootefoto saunaahjust Foto: Olev MihkelmaaTootefoto saunaahjust Foto: Olev MihkelmaaTootefoto saunaahjust Foto: Olev Mihkelmaa
 

Miks pildid ei õnnestu?

teisipäev 23. august 2016

Igas töös on alati eesmärgiks jõuda heale tulemusele. Paraku esineb ka fotograafi praktikas hetki, kus töö tulemus ei vasta tellija soovidele. Eks minulgi on olnud olukordi, kus valminud pildid ei lähe ühel või teisel põhjusel kokku sellega, mida klient ette kujutas. Kuigi see teema pole just meeldiv, aitab ebaõnnestumiste põhjuste avamine edaspidi neid paremini vältida.

Kõige suurem ohuallikas on liigne kiirustamine.

Tegelikult esineb mitut tüüpi kiirustamist. Esmalt liiga kiire ajagraafik, mis väljendub kõige paremini lauses "eile oli tarvis". Kiire tempo toob endaga kaasa vähese ettevalmistusaja, mis võib põhjustada mõlemapoolseid eksimusi töö planeerimisel. Näiteks on mõni toode alles tootmises ja ei jõua õigeks ajaks valmis. Kui pildistamisaeg on väga piiratud, tõuseb töötempo kõrgeks ja midagi olulist võib tähelepanuta jääda.

Kiirustamise teiseks põhjuseks on eelarve küsimused. Soodsama hinna pakkumiseks tuleb kusagilt kokku hoida ja paraku on selleks kohaks enamasti tööaeg. Miks ma neid ohutegureid juba töö algfaasis ei välista? Püüan seda alati teha, kuid hinnasurve tõttu pean mõnikord riskima. Töö planeerimine on pidev balansseerimine mõistliku ja ebamõistliku piiril, sest lahendus peab olema mõlemale poolele vastuvõetav.

Teine võimalik komistuskivi on seotud kommunikatsiooniga.

Edukas koostöö algab selgest lähteülesande püstitamisest. Kui klient annab mulle tööks vabad käed, püüan liikuda selles suunas, et need ei oleks enam nii vabad ja lähteülesanne saaks täpselt paika. Liiga üldsõnaline eesmärk loob erinevaid tõlgendamisvõimalusi, mille hulgast valides võin ebaõigele teele sattuda.

Enne suuremaid töid kohtun kliendiga, arutame läbi kõik pildistamise detailid ning vaatame üle võttekohad. Kõige paremad pildid valmivad siis, kui tellija pildistamise juures viibib ja aitab enda nägemust teostada.

Iga pildistamine vajab tellija ja fotograafi ühist panust ettevalmistusse, pildistamisse ja järeltöötlusse.

 
Kuvan postitused 41 kuni 50. Kokku on postitusi 200