• 10+ aastat kogemust
  • 500+ ettevõttega koostöö
  • 2100+ pildistatud projekti
  • 200+ tehtud fotokoolitust

KUTSU MIND PILDISTAMA VÕI KOOLITAMA

HELISTA VÕI KIRJUTA

+372 5341 4678

info@olev.ee

Fotograaf Olev Mihkelmaa hobid

laupäev 04. jaanuar 2020
Teema: Fototurg
Autor: Fotograaf Olev Mihkelmaa

Igast hobist ei pea äri tegema. Mul on peale fotograafia palju teisi hobisid ja huvisid, millest 2019. aastal lühikestes postitustes kirjutasin. Lisaks tõin välja enda kitsaskohad. Koondasin postitused üheks artikliks.

Naljakas lugu minu nimega

„Tere, Mihkel!“
„Tere-tere, kuidas läheb?“

Sarnast dialoogi pean vähemalt paar koda aastas, vahel sagedaminigi. Kes siis on see Mihkel? Eks ikka mina ise.

Kas mind häirib, kui vestluskaaslane nimega eksib? Loomulikult mitte. Mihkliks kutsumisega olen juba nii harjunud, et kulm ka ei liigu. Pigem jätan võimalusel eksitusele üldse tähelepanu juhtimata ja lähen suhtlusega edasi. Milleks vestluskaaslases piinlikust tekitada.

Ametiasutustes, sündmustele registreerides, kauplustes ja mujal pean enda nime väga hoolega ja õigete rõhkudega hääldama. Kirjapanija võib väga kergesti eksida tulles välja iselaadse omaloominguga. Nime saab väga erinevalt kirjutada:

  • Olev Mihkelmaa,
  • Olev Mihkel Maa,
  • Olev-Mihkel Maa,
  • Mihkel Maa,
  • Mihkel Olevmaa.

Rohkem praegu ei meenu, variante võib veel olla.

Kunagi oli isapoolse suguvõsa perekonnanimeks Mihkelmann. Nimede eestistamise aegu sai mannist maa. Üks sarnane eestistamise juhtum on teada Viljandimaalt Loodi külast, teine Tahkurannast. Nende suguvõsade nimi pole tänasesse päeva jõudnud.

Tegemist on unikaalse perenimega, mille edasikandmise au kuulub mulle ja läheb edasi minu poegadele. Kui teile kasvõi saja aasta pärast mõni Mihkelmaa ette juhtub, võite tema esivanema kergesti kindlaks teha.

Suhtlemisest

Tegelikult ma kardan inimesi. Neil kes mind tunnevad, võib olla raske seda väidet uskuda, aga nii see tõesti on.

Seltskonnas viibides võin juhtimise kerge vaevaga enda peale võtta ja oma tugevat häält kasutades rahvast suunata, teinekord isegi naerma ajada. Lektorina sadade inimeste ette lavale astuda pole mingisuguseks probleemiks. Mul on teatav loomupärane anne võõraste inimestega vabalt suhelda, luua õhkkonda, oma tahet ellu viia. Pulmades või konverentsidel kasutan meeleldi neid võimeid, kui olukord seda eeldab.

Minu loomupärane edevus soosib avatud suhtlemist. Rambivalguses tunnen ennast hästi ja naudin hetki, mil kogu publiku tähelepanu on mulle suunatud. Ja ikkagi, ma kardan inimesi.

Töiseid telefonikõnesid püüan viimase võimaluseni edasi lükata. Mulle ei meeldi teed küsida. Olen valmis mingi paiga leidmisele mõttetult aega kulutama, kui ainult ei peaks uue inimesega suhtlema ja enda haavatavust näitama. Pelgan kahtlase välimusega inimesi, olen valmis koheselt kaitsesse asuma, kui mõni neist mind tülitab.

Igapäevaelus pean selle veidra kartuse lihtsalt jõuga kõrvale suruma. Teen mõnikord päevas kümneid telefonikõnesid, suhtlen rohkem kui saja inimesega, küsin võõrastelt teed ja liigun pimedal ajal kahtlastes kohtades. Ega alateadliku hirmu pärast saa midagi tegemata jätta.

Düsgraafiast

Kas oled kuulnud düsgraafiast või tead kedagi, kes õigekirjaga igapäevaselt vaeva näeb ja imelikke vigu teeb? Minu jaoks on see igapäevane teema, millega tegelema pean, sest ma lihtsalt ei erista häälikupikkuseid ja teen teisigi huvitavaid vigu.

E-maili saates pean teksti mitu korda üle lugema, ega ma siis ka kõiki vigu üles ei leia. Vahel loen teksti sõnahaaval tagurpidises järjestuses, nii tulevad eksimused paremini välja.

Väga olulised tekstid pean enne ärasaatmist kontrollida andma. Blogitekstid vaatab Merle alati enne avaldamist üle. Ega temagi kõiki vigu enam ei näe, ajapikku on ta minu eripäraga harjunud ja ei märka kõike, vahel teeb isegi sarnaseid eksimusi. Nii et kui leiate mõnes minu tekstis vea, võite selle põhjuse kergesti tuvastada.

Kas düsgraafia segab minu igapäevaelu? Ikka segab, kuigi otseselt ei takista. Koolis sain eesti keelega kurja vaeva näha. Ükskord hakkas õpetaja peaaegu nutma, kui etteütluse vigade paranduse pealkirjaks „Vikate parantus“ kirjutasin. Sellest hoolimata sain valitud koolid lõpetatud. Eriala valikul pidin enda eripära muidugi meeles pidama. Tõlkijaks või filoloogiks õppimine poleks kõne alla tulnud.

Pildistamist düsgraafia muidugi ei sega, võibolla annab juurdegi. Tasakaalu mõttes saan ehk just sellepärast pildistamisega paremini hakkama.

Reisimisest

Reisimine on minu suur kirg, lausa füüsiline vajadus. Pikalt ühe koha peal püsida on talumatu. Fotograafi töö ise tähendab õnneks pidevas liikumises olemist. Enamasti toimetan Tallinna ümbruses ja mujal Eestis. Viimasel ajal käin aina rohkem kaugemalgi.

Tunnen suurt rõõmu iga pikema sõidu üle. Siiski on kõigis minu käimistes üks paratamatu vastuolu. Kui tahan pildistada ja portfooliot täiendada, pean reisima üksi. Neil kordadel sõidan pikki vahemaid, naudin üksi olemist ja uute põnevate paikade jäädvustamist. Kõik tundub vahva, kuid mitte täiuslik, sest sooviksin kõike nähtut oma perega jagada.

Neil kordadel, mil meie kuueliikmeline pere teele asub, on kõigil vahva ja põnev. Aga kaamera võin sellistel reisidel rahulikult koju jätta, mõnikord olengi seda täinud. Vähemalt praegu, väikeste lastega jääb pildistamisse süvenemine pigem unistuseks. Võin ju oma fotokotti ja statiivi kaasas vedada, midagi asjalikku ja tõeliselt head sünnib sellest paraku väga harva.

Nii peangi vähemalt täna valiku tegema, kas reisida üksi ja tuua koju häid pilte või reisida koos perega ja parimatest piltidest pigem loobuda, sest minu kohmitsemisi kaameraga, õige kellajaja ja valguse passimisi pole mõtet teistele pereliikmetele ooteajaks vormistada. Küllap saan aastate edenedes sellest dilemmast vabaks.

Matkamisest

Matkata on vahva. Eriti koos sõprade, perega või üksi.

Väiksemate ja suuremate matkade või reiside puhul püüan kogu protsessi hoida võimalikult spontaanse. Minu elus juba leidub planeeritud aega ja kindlaksmääratud tegevusi.

Matkates tahan olla vaba. Muidugi ei tähenda see, et kuhugi uisapäisa tormaksin. Alati teen piirkonna kohta eeltööd ja sean paika võimalikud sihtkohad, mis mulle huvi pakuvad. Samuti tean, millal teed alustan ja millal pean tagasi jõudma. Nende kahe ajahetke vaheline aeg sõltub ilmast ja minu tujudest.

Tegelikult pean tunnistama, minu matkad on sageli kombineeritud autoga sihtkohta jõudmise ja jalgsi liikumise vahel. Sõidan Soome, Norrasse või lõuna poole. Jõuan mingisse põnevasse paika ja teen päeva või paari pikkuse tiiru. Sõidan jälle edasi ja vaatan mõnes teises kohas ringi. Eestis kasutan olemasolevaid matkaradasid või mõtlen välja mõne metsikuma marsruudi.

Kui vähegi võimalik, ööbin lageda taeva all magamiskotis. Kui juba matkal olla, miks peaks siis umbsesse telki pugema. Tõsi küll, suvel tahavad sääsed pureda, kihulased on ka vastikud, aga nende vastu leidub rohtu. Õues magamise nippi õpetan ka oma poegadele. Hea ilma korral jätame telgi meelega koju.

Poisid kasvavad, iga aastaga on neist aina rohkem kaasatulijaid. Meil saab põnev olema.

Aja jälg kivis kaart

Kui fotosid töötlen või autoroolis istun, kuulan ERR-i arhiivist raadiosaateid. Tänaseks polegi enam lihtne midagi uut ja mulle huvitavat leida. Pean kaevuma aina sügavamale vanemasse arhiivi ossa. Viimasel ajal olen kuulanud sarja "Maailmapilt" üheksakümnendatest pärit saateid ja imestanud, kui palju meie maailmapilt on sellest ajast muutunud.

Minu erilised lemmikud on mammutsarjad:

  • Hendrik Relve "Kuula rändajat"
  • David Vseviovi "Müstiline Venemaa"
  • Piret Kriivani "Eesti lugu"
  • ja muidugi "Mnemoturniir".

Väiksematest sarjadest hindan väga Marti Kalda

  • "Valgus tuleb idast" ja
  • "Hommikumaa vägevad"

Lõppenud sarjadest võiks veel jätkuda

  • "Beethoveni sõber" ja
  • "Veel üks maailm"

Olen veetnud tuhandeid tunde ERR-i arhiivi seltsis, mis pole muidugi võrreldav saadeta autorite tööga.

Helgi Erilaiu "Aja jälg kivis" on minu üks esimestest lemmikutest. Avastasin selle sarja  2004. aastal laulupeolt koju sõites. Tänaseks juba lõppenud sarja mõningaid osasid kuulan ikka uuesti, eriti reisil olles sihtkohaga tutvumiseks või uute reisiplaanide tegemise aegu. Vahel ka lihtsalt niisama mõnusaks helitaustaks.

Eelmise aasta oktoobris käisin pojaga reisil. Enne uude sihtkohta jõudmist otsisin välja saate, mis selle paiga kohta käis. Enda mälu värskendamiseks ja poisile ettevalmistuseks. Kasutada sain muidugi ainult neid saateid, mille olemasolu ma mäletasin, arhiivis leidub neid üle 400. Tagasi jõudes mõtlesin asja enda jaoks lihtsamaks teha ja kõik saated kaardile kanda. Hakkasin tööga vähehaaval peale.

Alguses tegin mõned tehnilised apsud, siis jälle soovisin veel paremat tulemust, tänaseks sain tööga valmis ja kandsin kaardile 404 raadio- ja 2 visuaalse pildiga saadet. Iga saate kohta on kaardil punkt. Sellele vajutades avaneb link saate juurde, saate kirjeldus, Wikipeediast või minu enda arhiivist pärit foto kõnealusest objektist. Kaart sobib kasutamiseks igal ajahetkel - kodus või reisil.

See Aja jälg kivis kaart on ka sulle kasutamiseks leitav siit.

Head nautimist!

Mulle meeldib kokata

Kes teie peres süüa teeb?

Meil on sellega nii ja naa. Kui olen kodus, teen enamasti ise süüa. Minu äraolekul saavad teised muidugi hakkama. Mulle meeldib kokata.

Mõned peavad mind gurmaaniks, ise ma nii ei arva. Lihtsalt armastan väga head toitu. Oliivid, sink, punane vein ja juustud. Eriti juustud, see on minu nõrkus. Mida vanemad ja vängemad, seda parem. Itaalia supermaketist võtaksin hea meelega pool kaupa kaasa. Ehtsat gruusia kööki naudiksin päevade kaupa. Heast aasia toidust ma ei räägigi.

Kodustes tingimustes pole kõiki neid hõrgutisi muidugi käepärast, eriti maal olles. Seepärast tulebki ise leiutada. Kellelgi peres tekib millegi järele isu, kui viitsimist on, võtan asja ette. Kõik päevad pole muidugi pidupäevad. Enamasti sööme ikka tavalist eesti toitu.

Nädalavahetusel teen pannkooke või Norra stiilis pehmeid vahvleid moosi, hapukoore ja Gudbrandsdaleni juustuga. Viimase hankimiseks tuleb külastada kindlaid poode. Mõnikord küpsetan saiakesi, kringlit või teen lihtsamat sorti koogi. Olen teinud pizzat, sushit, hinkaalisid, ravioolisid, pastat, suvel šašlõkki. Minu lemmik on ka kodune jäätis.

Miks ma kokkamist ja head toitu armastan? Ilmselt peitub vastus lapsepõlve tagasihoidlikes oludes ja soovis enda menüüd põnevamaks muuta. Kust sa ikka saad, kui ise ei tee?

Robootikast

Kas sul on lapsepõlveunistusi, mida on praegu võimalik täita? Kindlasti on. Minul on ka. Kõiki unistusi ei jõua ma kokku lugeda.

Robotitega mängimine on üks nendest. Lapsena joonistasin vineertahvlitele robotite juhtimispulte. Roboteid ma muidugi ei näinud, ega neid tänasel kujul olemaski polnud.

2016 sügisel läks mu esimene poeg kooli, samal ajal sattusime Haapsallu Robotexi promoüritusele. Ka Lihula kooli direktor oli kohal ja võttis vastu 4 Edisoni haridusrobotit, mida kool pidi kasutama hakkama.

Meie vestluses selgus, et roboteid on veel, kuid need seisavad ja koguvad tolmu, pole kedagi juhendajaks võtta. Üks asi viis teiseni, minust sai ootamatult robootikaringi juhendaja. Käisin koolitustel ja mässasin ringitundides koos lastega roboteid ehitada ja programmeerida. Samal aastal jõudsime Robotexile ja Võru Roboti Tsõõrile. Tulid ka esimesed tunnustused.

Ühel hetkel avastasin ennast öösiti roboteid ehitamas ja sellesse aina rohkem aega panustamas. Kõik oli iseenesest väga vahva, aga pildistamine kippus unarusse jääma. Praktilistel põhjustel võtsin vastu otsuse endist kurssi hoida ja andsin ringijuhendamise üle.

Nüüd on meil kodus oma robotid ja väike 4 lapsega robootikaring, mis toimib ilma minu suurema sekkumiseta. Küllap tuleb roboteid varsti juurdegi. Elagu robootika!

Doonorlusest

Ma olen doonor.

Kunagi kutsekooli ajal käis verekeskus regulaarselt koolis doonoripäevi korraldamas. Vähemalt 18. aastased õpilased said vereloovutuse eest šokolaadi ja vaba päeva. Olime väga motiveeritud. Õpetajad küll sama rõõmsad polnud, aga mis neil üle jäi. Huvitav, et kool sellist lahendust tolereeris.

Kooliajast käingi verd andmas. Mitte küll väga regulaarselt, aga paar korda aastas ikka. Räägitakse, et iga vereloovutus päästab ühe inimelu. Küllap see nii on, kuid ma ei mõtle sellele eriti. Lihtsalt tunnen vajadust ka sel viisil ühiskonda panustada.

Doonorlus kuulub kodanikuks olemise juurde ja võiks olla igaühe elu loomulik osa nagu hambaarsti juures käimine vähemalt kord aastas. Meeste tervisele tuleb kasuks mõne aja tagant natuke aadrit lasta.

Tervislikel põhjustest või liiga väikesest kehakaalust tulenevalt pole kõigil võimalust verd loovutada. Mõned lihtsalt pelgavad verd ja see on ka ok. Teistel võib tekkida oht minestada.

Kord elus võiks igaüks siiski proovida verd loovutada. Kasvõi selleks, et teada saada, mis tunne see on. Võibolla on see hoopis vahva ja saab uueks rutiiniks.

Teatrist

Minu sügavam teatrihuvi sai alguse Tallinna Linnateater praktikast, kus Priit Greppi juhendamisel etendusi pildistasin.

Praktikakohaga kaasnes privileegina vaba sissepääs kõigile etendustele. Nii saingi kogu repertuaari üle vaadata, mõnigi kord lahkusin etenduselt väga tugeva elamusega. Kõndisin läbi öise linna nagu udupilves. Eriti selgelt mäletan Adolf Šapiro "Isad ja pojad" lavastusest saadud emotsiooni. See oli kui peapõrutus, millest toibumiseks kulus mitu päeva.

Praegu käime kahekesi või koos lastega teatris. Lasteetendusi olen lõppenud hooajal näinud 7. Kokku jõudsin külastada 14 etendust. Meie pere lemmikuteks on Estonia, Draamateater, Tallinna Linnateater, Nuku teater ja Endla.

Isiklikult armastan kõige rohkem Estoniat, tema suure trupi ja hea kvaliteedi pärast. Etendustest eelistan klassikat, eriti vene klassikat ja muidugi Tammsaaret, temast ei saa üle ega ümber. Meie hooaja lõpetaski „Noored hinged“ Nuku teatris, sel hooajal nähtutest parim etendus.

Üldiselt käime ikka vaatamas tükke, mille juures jääb ruumi arutlusteks. Poisidki küsivad peale iga etendust „Mis selle loo mõte oli?“ Kõige rohkem teebki mulle rõõmu laste teatriarmastus ja vastupidavus. Isegi nelja-aastane suudab Buratino muusikali ilma nihelemata ära vaadata.

Ootan juba põnevusega uut hooaega.

--------

Sel hooajal vaadatud etendused:

  • Noored hinged NUKU teatris
  • Buratino Estonias
  • Vennas Draamateatris
  • Kratt Estonias
  • Pipi Pikksukk Estonias
  • Väike Prints NUKU teatris
  • Miisu NUKU teatris
  • Vedelvorst Endlas
  • Sipsik ja vana aja asjad Estonias
  • Elias maa pealt NUKU teatris
  • Krõll NUKU teatris
  • Kaarnakivi perenaine Endlas
  • Avameelselt abielust Endlas
  • Savoy ball Estonias

Laulu- ja tantsupeost

Eile vaatasin tantsupeo etendust. Täna olen laulupeol, vaatan varsti kahte vanemat poega mudilaskooli ridades mööda marssimas ja tunnen ennast uhke isana.

Laulu- ja tantsupidu on mulle väga oluline. Miks? Lihtsalt on.

Tegelikult ei saagi nii küsida. Samamoodi ei saa küsida, miks on minu vanemad mulle olulised või miks ma armastan oma kodumaad. Vanemad on olulised, sest nad on minu vanemad. Kodumaa on oluline, sest ta on minu kodumaa.

Laulu- ja tantsupidu on oluline, sest see on minu pidu. Minu ja veel tuhandete teiste eestlaste pidu, kelle vanemad on siin sündinud ja õppinud oma vanematelt, kuidas kodumaad armastada.

Minu jaoks on see juba õige mitmes pidu. Esinejana pole ma lauluväljakule või staadionile jõudnud, siiski pääsesin kahe aasta eest noorte peol nii tantsumurule kui laulukaare alla fotograafi ja laste saatjana.

Igaüks peab ikka jääma sellesse rolli, kuhu ta kõige paremini sobib hoolimata faktist, et vares kuulub laululindude hulka ja karud õpetatakse tantsima. Lastega koos kogu peotralli läbi tehes sain kõigest väga vahetult osa ja tõesti nautisin iga hetke.

Sel aastal olen peol perega, kaamerakott loomulikult õlal. Kindlasti tuleb edaspidi neidki aastaid, mil jälle rohkem pildistan, seniks aga vaata pilte eelmisest noorte peost.

Matsalu Loodusfilmide Festivalist

MAFF on jälle käes. Juba 17. korda toimub Lihulas Matsalu Loodusfilmide Festival.

Käisin avamisel, kõik oli nagu alati - tuttavad näod, Riho Västrik õhtujuhina, Silvia Lotman, Tiit Mesila, terve saalitäis loodushuvilisi, filmitegijaid, fotograafe ja lihtsalt toredaid inimesi. Västrik mainis, et saalgi olevat täpselt samasugune, midagi polevat muutunud.

Aastate jooksul olen minagi neil kõvadel pinkidel tundide kaupa istunud ja kümneid loodusfilme nautinud, mõnikord ka maganud. Osalenud lugematutes töötubades, neid ise läbi viinud. Vaadanud suurepäraseid fotonäituseid, käinud ekskursioonidel.

Matsalu festival ei näita meeletult suuri külastajanumbreid, samas kasvab iga aastaga filmide hulk. Teosed on väga eriilmelised - üsna igavatest väga põnevateni; dokumentaalsetest eluloofilmidest peaaegu põnevike või õudukateni. Vaatamist jagub igale maitsele.

Kõige enam naudin hea kaameratöö ja sügavama mõttega filme. Viimasel ajal kipuvad teemad aina enam meie planeedi hädade ümber keerlema. Vististi polegi ma viimastel aastatel näinud festivalifilmi, mis otseselt või alltekstina keskkonnateemat ei käsitleks.

Päikeselisel päeval kultuurimaja ees pingil istudes ja üle lendavaid kureparvi vaadates jäävad maailma hädad kaugeks. Festivali ajal on Lihula üks päris õnnelik paik.

Mina usun jõuluvana

Valge habemega vanad liiguvad praegu igal pool ringi. Mõned neist on päris ehtsad jõuluvanad.

Kunagi aastate eest nägin oma täiskasvanuaja esimest ehtsat jõuluvana. See oli Kihnu eakate jõulupuul, kui jõuluvana hing oli lausa käegakatsutav. Vana tuli mööda teed kott seljas - päris ehtne jõuluvana, seda teadsin kohe esimesest pilgust. Kogu saalitäis rahvast uskus temasse ja võttis vastu kogu jõulurõõmu, kingitused ja kallistused. Selle sündmuse meenutamine tekitab minus alati sooja tunde.

Ehtsaid jõuluvanasid olen näinud hiljemgi - lasteaedades ja kodudes, erinevatel pidudel. Nendega käib kaasas soojus, armastus ja jõuluime.

Tegelikult võib ju igaüks vammuse selga tõmmata ja vana mängimise rolli enda peale võtta. Selles rollis juba on midagi maagilist. Punases mantlis peitub eriline jõud. Isegi kui kõik teavad, kelle sussid vanal jalas on või näevad riietumist ennast.

Kuidas saada ehtsaks jõuluvanaks? See on väga lihtne. Tuleb uskuda, siis oledki. Juba Põrgupõhja Jürkale oli asi väga selge: „Kui usud, siis on. Kui ei usu, siis pole.“ Jõulutunne ja jõuluime sünnib samuti uskumisest ja soovist armastust jagada.

 

Ole kursis blogipostitustega

- - -> Liitu uudiskirjaga

Kutsu mind pildistama

- - -> Helista +372 5341 4678
- - -> Kirjuta info@olev.ee

 

Loe veel: