• 10+ aastat kogemust
  • 500+ ettevõttega koostöö
  • 2100+ pildistatud projekti
  • 200+ tehtud fotokoolitust

KUTSU MIND PILDISTAMA VÕI KOOLITAMA

HELISTA VÕI KIRJUTA

+372 5341 4678

info@olev.ee

Fotograaf Olev Mihkelmaa hobist ärini

laupäev 04. jaanuar 2020
Teema: Fototurg
Autor: Fotograaf Olev Mihkelmaa

2019. aasta jooksul avaldasin lühikesi postitusi. Läbivateks teemadeks olid:

  • Kuidas minust sai fotograaf?
  • Kelle jaoks ma ikkagi töötan?
  • Vabakutselise fotograafi töö võlud ja valud
  • Minu fotograafi teekond hobist ärini
  • Tallinnas töötamisest

Koondasin postitused üheks artikliks.

Kuidas minust sai fotograaf?

Ma olen kümme aastat töötanud fotograafina.

Tegelikult oleks minust pidanud saama autoremondilukksepp. Kutsekooli ajal õnnestus mul saada praktikale Soome, stipendiumi eest ostsin kaamera. Pidasin ennast väga andekaks fotograafiks, vedasin kaamera töökottagi kaasa. Täna on neid esimesi pilte väga lõbus vaadata. Samal ajal tekkis kindel plaan fotograafiks õppida. Mingi ime läbi saingi sisse Tallinna Sidekooli.

Peale lõpetamist tuli minu pildistamistesse paus. Töötasin mitmel muul erialal, võtsin vaid harva kaamera kätte. Sisimas oli mul soov fotograafiaga edasi tegeleda.

Ühel hetkel ma lihtsalt ei saanud enam teisiti, kui ostsin uue kaamera ja hakkasin taas pildistama.

Alguses jäädvustasin loodust ja ei tahtnud kuuldagi inimeste või toodete pildistamisest. Lugu läks siiski teisiti. Minust kujunes pulma- ja perefotograaf. Lõpetasin palgatööl käimise, alustasin fotoäriga.

Täna pildistan ainult ettevõtetele. Naudin iga päeva, mis toob uusi põnevaid projekte. Saan enda oskuseid aina uutes olukordades rakendada, töötada erinevate inimestega ja külastada paiku, mille olemasolust mul aimugi polnud.

Pildistamine on peaaegu parim osa minu tööst. Veel toredam on saada õnnelike klientide kirju, kes saavad piltide abil oma turunduse uuele tasemele viia.

Mulle meeldib fotograafi töö!

Kas sa oledki ainult fotograaf, päris tööl ei käigi?

Selliseid küsimusi kuulen ma üsna tihti ja vastan jaatavalt. Vahel on pärija väga üllatunud ja küsib uuesti, kelle juures ma siis ikka töötan. Seletan, et mul on üks väga kange ülemus, kes puhkepäevi ei anna ja on üsna järeleandmatu. Näen küsija silmis kaastunnet, kuniks ta mõistab, et ma ise olengi see ülemus. Sellele järgneb arutelu teemal "kuidas on see võimalik?"

Ma olen iseenda tööandja ja kellegi teise käest palka ei saa. Õnneks pole ma mikroettevõttes üksi – abikaasa töötab koos minuga. Ta aitab mind korrektses ja kiires kliendisuhtluses, pakkumiste koostamises, turunduses. Sageli arvatakse, et minu blogitekste või infokirju koostab ka tema. Nii see siiski pole, tekstid on minu kirjutatud. Pildistamise ja fototöötlusega tegelen samuti ise. Pere-ettevõttes tuleb üksteist iga päev toetada ja igal hetkel koostööd teha.

Ega vabakutselise fotograafi elule palju alternatiive polegi, kui soovin valitud erialal tegutseda. „Päris“ fotograafe töötab ajakirjanduses. Mõned on leidnud koha muuseumis, kinnisvarabüroode hingekirjas või reklaaminduses. Ülejäänud tegutsevad vabakutselistena enda ettevõtete alt, neist omakorda paljud töötavad samal ajal mõnel muul erialal.

Tõesti, ma töötangi ainult vabakutselise fotograafina.

Mida tähendab sõna vabakutseline?

Vabakutseline on eelkõige inimene, kes töötab iseenda alluvuses. Ettevõtja eesmärgiks on oma äri pidevalt kasvatada, suurendada kasumit ja töötajate arvu, vallutada uusi turge jne. Vabakutseline teeb samu asju, kuid palju väiksemas mõõdus.

Vabakutselise edu sõltub vahetult temast endast. Kui ta pingutab, läheb tal hästi. Laseb ta end veidikeseks puhkama, on ka sellel kohe tagajärjed. Temagi eesmärgiks on käivet kasvatada ja aina edukamalt töötada, kõik puudutab siiski vaid teda ennast ja veel mõnda abilist, kes kogu süsteemi käigus hoida aitab.

Kui vabakutseline peaks oma tegemistest kõrvale jääma, ei toimu enam mingit äritegevust. Suurem ettevõte saab seevastu mõnda aega ka ilma omaniku juhtimiseta hakkama.

Miks ma olen vabakutseline? Sest nii on mul vabadus. Võin ise otsustada, mis kell ma hommikul tõusen, millal tööpäeva alustan või lõpetan, mis sellest, et minu tööpäevad algavad mõnikord enne kukke koitu ja kulgevad hiliste, isegi varaste tundideni. Ikkagi oman ma täielikku kontrolli kogu ajakava üle. Üheks suureks eeliseks on võimalus oma töö- ja eraelu tasakaalus hoida.

Iga vabadus tähendab samal ajal vastutust, siiski on hea vastutada vaid iseenda ees.

Näilisus versus tegelikkus

Istun seda teksti kirjutades lennukis, olen teel Brüsselisse pildistama. Paremat päeva ei saa ollagi - tegelen oma lemmiktööga ja saan samal ajal veidi reisida.

Sel nädalal olin koolitamas Paides, järgmisel nädalal käin korraks Riias ja Valgas, lisaks tuleb ette veel muid tegemisi. Mul on palju toredaid ja usaldavaid kliente, mõnedega töötan juba aastaid.

Inimestega vesteldes kumab mõnikord läbi arvamus, et elan lõbusat ja glamuurset elu. Lihtsalt sõidan ringi ja pildistan natuke siin ja seal. See justkui polekski päris õige töö, aga saan selle eest head tasu.

Sõbrad, teil on õigus, aga selle taga on tohutu suur hulk tööd. Suures osas sellist tööd, mis väljast vaadates kätte ei paista. Võib-olla ainult siis, kui sõidate minu kontorist öösel mööda ja mõtlete, miks Olev on tule põlema jätnud.

Samamoodi paistab, et mu abikaasa istub kodus ja ei tee midagi asjalikku. Lihtsalt naudib fotograafi abikaasa mugavat elu.

Tegelikkuses on lood pigem vastupidi. Vabakutselise fotograafina püsima jäämine eeldab pidevat turundustööd, uute suundadega kursis olemist, tegevuste analüüsi, oskuste arendamist ja teenuste müüki.

Niiviisi täie pühendumisega töötades ongi võimalik vabakutselise elu nautida ja lubada endale täpselt samasugust äraelamist, kui igal teisel palgatöötajal.

Hobist ärini

Hobi ja töö ühendamisest on ilmselt paljud unistanud. Mul õnnestus unistus reaalsuseks muuta. Selle sisse mahub erinevaid asju, mis tegelikult ajas muutuvad.

Päris alguses tundus mulle ainuvõimalikuna koos kaameraga maastikul ringi uidata ja vaadata, mida põnevat seal pildistamiseks leidub. Neid hetki looduses naudin ka praegu täiega ja kasutan iga võimalust loodusfotoga tegelemiseks.

Järgmisena otsisin väljundit enda kultuurihuvile ja jõudsin Kihnu. Kihnus töötades lisandus loodusele inimlik mõõde ja võimalus pildistades erilistest sündmustest osa saada ning uusi tutvusi luua.

Avastasin järjest uusi põnevaid teemasid. Peresid pildistades sain lihvida enda suhtlemisoskust. Pulmadest tuli lisaks võime suuremaid rahvahulki enda tahtmist mööda pildile sättida.

Märkamatult lisandusid loodusmaastikele linnamaastikud. Siis tulid tööstusettevõtted, toodete pildistamine, suurüritused, meditsiiniettevõtted, religioonifoto ja palju muud.

Iga uus teema, millesse sukeldun, annab mulle midagi juurde. Varem nautisin ilusaid maastikuvaateid ja looduses olemist. Täna otsin rohkem erinevaid elamusi ja uusi teadmisi, mille läbi oma töös veel paremaks saada. Iga uus avastus pakub naudingut.

Pidevas liikumises olemine ongi kõige vahvam osa minu tööst. See on algusest peale nii olnud.

Loodusfotograafiast

Kunagi pidasin end loodusfotograafiks. Õige natuke on sellest tänasesse päeva jõudnud. Päriselt loodust pildistama jõuan paar korda aastas. Miks nii? Prioriteedid on mujale liikunud.

Täna pean oma esmaseks ülesandeks pere eest hoolitsemist. Isiklikud huvid realiseeruvad, kui selleks on sobiv hetk. Teiseks olen natuke laisk - peale igapäevaste tegemiste veel millegi ette võtmiseks jääb pealehakkamisest puudu. Kolmandaks paistab mulle kindlate tellimustega tegelemine veidi stabiilsema ja kindlama tööna. Loodusfotograaf, kes soovib ainult sellest elatuda, ei või kunagi foto õnnestumises kindel olla.

Minu prioriteetide muutus algas üsna salamisi. Mõnest portreefotost looduses said esimesed stuudiosessioonid. Maastikufotodele lisandusid majad. Üks asi viis teiseni. Täna pildistan peamiselt ettevõtetele arhitektuuri, tooteid, töötajaid jm.

Loodusest pole ma muidugi pääsenud. Piisab vaid uksest välja astuda, kui pean loodusega tegelema. Iga õues pildistatud foto juures jälgin ilma, päikese liikumist, aastaaega ja valguse langemisnurka. Interjöörifotodele tungib loodus läbi akende ja mõjutab tulemust väga oluliselt. Ainult akendeta ruumis töötades pääsen looduse mõjust.

Nii olengi ühest küljest loodusfotost kaugenenud, kuid teisalt tegelen loodusega igapäevaselt aina rohkem ja sügavamalt.

Perepildistamisest

Perede pildistamine stuudios on üks neist teemadest, mille suhtes olin kunagi väga skeptiline. Pidasin ennast loodusfotograafiks. Kuid nagu ikka, need asjad mida kardad, kipuvad sinu juurde tulema, lõpuks hakkavad meeldimagi.

Stuudiofotograafia hiilis minu ellu kuidagi salamahti. Sõbrad soovisid perepilte. Nii sai sellest üheks perioodiks peaaegu põhitöö. Tänaseks olen stuudios pildistades veetnud sadu toredaid tunde, õppinud valgust tunnetama ja iga pereliikmega koostööd tegema.

Stuudio peamine võlu seisneb valguses, mida saan ise täielikult kontrollida. Kui tahan, kasutan kasvõi viite või kuute erinevat välklampi, saan konstrueerida keerukaid valguslahendusi, luua erinevaid valgusefekte, tekitada tuult, vihma või lumesadu. Võin luua ise seda kõike, mis on olemas ka õues pildistades, aga seal ei allu ilm minu tahtele.

Peredega töötamine on mind õpetanud eri vanuses inimestega koostööd tegema. Tihtipeale näen kogu perekonda esimest korda, kui nad stuudiouksest sisse astuvad. Esimesest hetkest peab algama viljakas koostöö, mille õnnestumine sõltub eelkõige fotograafi oskusest luua meeldivat õhkkonda, suunata tegevusi, arvestada kõigi vajadustega. Perepildistamine on kui psühholoogitöö. Kõigil beebidest vanavanemateni peab olema tore koos tegutseda, siis tulevadki vahvad pildid.

Ettevõtetele pildistamisest

Ettevõtetele pildistamine on minu põhitegevus.

Aitan enda kliente väga erinevate projektide juures. Teeme turundusfotosid või reklaampilte. Pildistan arhitektuuri, kinnisvara, tööstust, tooteid, töötajaid, sündmuseid jm.

Mõne kliendiga töötan juba aastaid koos. Pidevalt lisandub uusi kontakte. Tänaseks olen töötanud 500. ettevõttega.

Iga projekti juures on kõige tähtsam ühiselt aru saada, mida täpselt tellija vajab ja kuidas soovitud tulemuseni jõuda.

Pikaajaliste klientidega käime juba sissetallatud rajal. Mina tean, mida nad vajavad ja kuidas oodatud tulemus saavutada. Nemad teavad, mida minult oodata ja milliseid ettevalmistusi teha, et töö õnnestuks.

Uute klientidega teeme koos põhjalikuma eeltöö, täpsustame tehnilisi nõudeid, fotode hilisemaid kasutusviise ja ideed, mida pildid peavad edasi andma. Eeltöö võtab mõnikord rohkemgi aega, kui pildistamine. Täpselt õigete fotode saamiseks, tuleb ettevalmistust alati tõsiselt võtta.

Ettevõtetega töötamise juures meeldib mulle kõige enam asjalikkus ja professionaalne suhtumine. Need omadused iseloomustavad iga hästi õnnestunud projekti, millesse mõlemad osapooled on kogu energiaga panustanud. Naudin iga õnnestunud projekti ja rõõmustan, kui klient saab selle tulemusena veel edukamalt edasi minna.

Koolitamisest

Fotokoolitaja staaž on mul täpselt sama pikk, kui vabakutselise fotograafi elu - tänaseks juba üle 10. aasta.

Esimese koolituse tegin Pärnumaa Kutsehariduskeskuses 2009. aasta kevadel. Ei tea küll, kust võis selline julgus tulla. Olin ju veel päris algaja, kuigi Sidekooli fotograafia eriala lõpetanuna ikka üht-teist teadsin.

Tänaseni läbiviidud fotokoolitusi ja fotokursuseid tuleb kokku 200.

Tegin pikalt koostööd Fotoluksiga, sellele järgnes Fotograaf Olev Mihkelmaa fotokooli esimene aktiivsem periood iganädalaste fototundidega Tallinnas. Sel aastal algas koostöö Loov Eestiga, mille sisuks on rääkida ettevõtjatele turundusfotode kasutamisest.

Lisaks tellimuskoolitustele annan kõigile soovijate eratunde just sel teemal, milles nad abi vajavad.

Mulle meeldib enda teadmiseid jagada. Õnnestunud koolitus annab mulle endalegi palju juurde - õpin ise õpetades.

Eriti naudin ettevõtjate koolitamist, kes võivad samal ajal olla minu fototööde kliendid. Koolitajana fototeemadest rääkides saan klientide vajadustest ja probleemidest üha parema ülevaate. Uusi teadmisi võin jällegi kasutada pildistamise projektide juures.

Enda kogemuste jagamine peaks olema iga professionaali töö loomulik osa.

Vabatahtlikust tööst

Vabatahtlik töö ja fotograafia käivad sageli kokku. Puutun vabatahtlikkusega kokku vähemalt paaril korral aastas. Enamasti midagi pildistades, koolitades või enda tööst rääkides.

Mitme pikaajalise ja eduka koostöö juured peituvad vabatahtlikus töös. Keegi on mind mõne projekti juurde appi palunud ja hiljem teises ettevõtmises kliendiks saanud või mind kellelegi soovitanud. Samasse kategooriasse kuuluvad panused mõne võistluse auhinnafondi, osalemised žüriides.

Kui teema mind köidab, panustan hea meelega enda aega vabatahtlikku töösse. Erinevates projektides osalemise määrab minu motivatsioon. Iga kord kaalun pakkumist mitme külje pealt.

  • Kui palju kasu minu tegevus abistatavale toob?
  • Millisel määral aega ja vahendeid see minult endalt nõuab?
  • Kas panus on ühekordne või pidev?
  • Millest on kogu tegevus motiveeritud?
  • Kas teema tundub huvitav?
  • Kas tasuta panustamine on põhjendatud ning toimub õigetel alustel?

Leidub juhuseid, kus minu hinnangul püüab keegi viia vabatahtlikuks projekte, mis ilmselgelt peaksid olema tasustatud. Lisaks ei osale ma kunagi fotokonkurssidel, mille peamine eesmärk on korraldajat tasuta pildimaterjaliga varustada.

Siiski ootan põnevusega uusi väljakutseid pro bono projektide vallas ja võtan kindlasti omal initsiatiivil erinevaid asju ette.

45 000 läbitud kilomeetrit aastas

Huvitav, kuidas vaatenurk samadele asjadele aja jooksul muutub.

Hetkel elan Lihulas, kus möödus mu lapsepõlv. Lapsena tundus 54km kaugusele Haapsallu või 56km kaugusele Pärnusse minek suursündmusena, rääkimata 110km kaugusel asuvast Tallinnast.

Täna läbin neid vahemaid mitu korda nädalas, sealjuures pole üldse kuhugi minemise tunnet. Tallinn asub siinsamas, nagu läheks poodi piima järele.

Väikestviisi reisimise tunne algab Tartu, Valga või Rakvere sõidust. Saartele minek on ka rohkem nagu reis, sest vesi on vahel.

Täna läbin aastas umbes 45 000km. Seda pole väga palju, mul on olnud ka 60 000km aastaid. Läbitud kilomeetrid vähenevad, kuna oleme minu sõite optimeerinud ja püüame üheks tunniks Tallinna sõitmisi vältida.

Suured vahemaad pole probleemiks, ainult kaotatud ajast on kahju. Üks sõit pealinna võtab kokku 3-4h, selle ajaga jõuaksin arvuti taga hea hulga tööd ära teha.

Sõitmine meeldib mulle, see kuulub minu töö juurde. Tunnen ennast hästi, kui saan olla pidevalt liikumises ja uusi paiku avastada. Tõenäoliselt ei leidu Eestis ühtegi üle 500 elanikuga asulat, millest ma poleks viimase viie aasta jooksul läbi sõitnud.

Eriti naudin neid töid, mis viivad mind Eestist välja. Kolm-neli korda aastas satun ikka kuhugi kaugemale, seda võiks siiski veel rohkem ette tulla.

Ma töötan põhiliselt Tallinnas

Enda fotoblogi postitusi sirvides märkasin ehmatusega, et suurem osa neist räägib, kuidas ma mööda ilma ringi tuiskan. Tegelikult veedan valdava osa enda tööajast Tallinnas.

Pean endale ja sullegi meelde tuletama - olen Tallinna fotograaf.

Muidugi liigun pidevalt ringi, teen projekte kogu Eestis ja mujalgi. Põhilise tööaja veedan siiski pealinnas ja selle lähiümbruses. Nii on see olnud juba viimased kümme aastat.

Sellest sügisest on mul täiesti kesklinnas peatuspaik, kust Tallinna päevi alustan. Kõige parematel hommikutel viskan fotokoti ja statiivi üle õla ning kõnnin tööle. See on justkui eriline luksus, kui pole vajadust autosse istuda.

Rohkem Tallinnas kohapeal olles saan klientide äkilistele vajadustele väga kiiresti reageerida ja aega lihtsamalt planeerida. Varem alustasin enda päevi alati 110km sõiduga Lihulast Tallinna. Sõitma pean praegugi, kuid vaid korra nädalas.

Võtan nüüd asja käsile ja räägin fotoblogis jälle rohkem Tallinnaga seotud projektidest.

 

Ole kursis blogipostitustega

- - -> Liitu uudiskirjaga

Kutsu mind pildistama

- - -> Helista +372 5341 4678
- - -> Kirjuta info@olev.ee


Loe veel: