Gruusia fotoreis

Käisin eelmisel nädalal Gruusiat avastamas ja pildistamas. Katsun nüüd reisi kokku võtta. Kuigi olin kohapeal vaid 3 päeva, hoiatan juba ette, et sellest tuleb päris pikk jutt.

Otselend Tallinnast

Selle üle saab vaid rõõmustada, et Eesti Õhk otsustas Tbilisiga otseliini avada. Kuigi öine lend pole kuigi mõnus, saab siiski kolme tunniga kenasti kohale. Istusimegi Merlega keskööl Tallinnas lennukile ja jõudsime veidi peale nelja kohale (ajavahe on 1 tund). Öö oli tõeliselt pime, kuid üsna soe. Huvitav, et isegi täiskuu valgus oli seal kuidagi nõrk.

Juba enne lennujaamast väljumist sattusin ühe umbkeelse kohalikuga kokku, kes taksoteenust pakkus. Leppisime 25 lari peale kokku ja sõit viis lausa linnutiivul hotelli poole. Hakkas kohe silma, et kiiruspiiranguid neil peaaegu pole. Siiski jõudsime õnnelikult hotelli, mis esmapilgul paistis veidi väsinud olemisega. Viie paiku saime voodisse ja teesklesime natuke magamist.

Kahheetia ja David Gareja

Hotelli Georgian House hommikusöök koosnes omletist ja viineritest. Peale selle nautimist korjasime ennast kokku ja astusime meid juba ootavasse autosse. Kohaliku turismiettevõtte poolt oli meile palgatud asjalik teejuht, kes meie järgnevad päevad sisustada aitas. Tee viis linnast välja kuulsa veinipiirkonna Kahheetia poole. Väidetavalt on vein just sealt pärit.

Kuigi Tbilisi asub mägede vahel, pole need mäed teab kui kõrged. Alles Udabno kõrbe poole sõites hakkasid tõelised mäed paistma. Tee ääres haljendasid viinamarjaistandused ja üksikud maisipõllud. Keerasime Kaukasuse nõlvade juurest paremale ja sõitsime üle mägise tasandiku. Laugeid mäekülgi kattis rohi ja pea igal nõlval võttis mõni lehmakari päikesevanni.

Iga natukese maa tagant paistis mõni piimafarm, kust kõik teeäärsed lehmad pärit olid. Lautadeks neid ehitisi nimetada ei kannata, pigem oli tegemist üsna õnnetute varjualustega. Lehmadel oli sellest muidugi ükskõik, nemad paistsid eluga väga rahul olevat. Etteruttavalt võin öelda, et selline lehma- ja lambapidamine on levinud pea kogu Gruusia alal, kus parasjagu põllupidamist ei toimu.

Mägede vahele jäid mõned soolajärved, mille vesi oli vaid veidi soolane. Surnumerega ei anna neid kindlasti võrrelda. Sõit jätkus ikka mäest üles ja siis jälle alla. Ühel hetkel ütles meie teejuht, et see siin ongi tegelikult kõrb. Klassikalise kõrbe moodi ta küll välja ei näinud, kuid paari kuu pärast olevat siin kogu rohi pruuniks põlenud ja temperatuur seisab 40 kraadi lähedal.

Lõpuks kulges tee pikalt mööda mäenõlva ja jõudsimegi David Gareja koobaskloostri juurde. Peab tunnistama, et selle asutajatel oli väga hea maitse, koht oli tõesti kaunis. Kogu klooster paiknes liivakivisse uuristatud koobastikes.

Mäenõlval kulges matkarada mäeaheliku harjale. Sealt avanev vaade oli tõeliselt võimas - lõunas laius piiritu tasandik, põhjas mägine kõrb. Gruusia-Aserbaidžaani piir asub sealsamas mäeharjal, seepärast kohtasin ka piirivalvureid.

Silma jäi paar rohelist ja pruuni sisalikku. Paistis, et selliseid umbes 30 cm pikkuseid tegelasi on seal küllaga. Madusid pidavat ka olema, kuid minu teele nad seekord ei sattunud.

Kuna teised jäid mind kloostri juurde ootama, tegin tempot ja jätsin lähedal asuvad koopad uurimata. Küllap jõuan seda mõni teine kord teha. Varsti olingi laskumisel ja siis juba auto juures tagasi. Tavaliselt kahe ja poole tunniga läbitava raja 40. minutiga võtmine on ilmselgelt liiga suur tempo, et kõike rahulikult vaadelda.

Signagi linn

Järgmine sihtkoht oli Signagi linnake, kus üsna mõnusalt õhtust sõime. Veidi euroopalikumaks kohendatud roogade kõrvale degusteerisime kohalikke veine. Kahtlemata olid kõik neist head, kuid väga täidlase olekuga lillakaspunane vein jättis kõige parema mulje. Kohalikud nimetavad seda "hiiglase vereks".

Signagi linn ise oli kenasti restaureeritud ja väga puhas. Kui keskusest kõrvale vaatasime, hakkas ka reaalsem elu silma. Lauamängu mängivad vanamehed olid väga ehedad. Luusisime veel natuke ringi ja keerasime autonina Tbilisi poole tagasi.

Sõites hakkas silma, et igal piirkonnal on mingi oma tegevusala ja kaup teepervel müümiseks. Näiteks kitsejuust, võrkkiiged või pähklid, mis on keedetud viinamarjamahla kastetud. Alguses arvasin, et need on vorstid, kuid tegelikult lükitakse pähklid nööri otsa ja kastetakse mahlaanumasse. Protsess on peaaegu samasugune nagu küünalde valmistamine.

Gruusia pealinn Tbilisi

Peale pikka sõitu jõudsime hotelli tagasi, värskendasime ennast ja läksime linna peale kolama. Põikasime vanalinna ja vaatasime sealseid suveniiripoode, kus leidus palju klassikalist turisminänni. Midagi väga ägedat või algupärast siiski silma ei hakanud. Tikitud ja vilditud tooted olid ehk kõige põnevamad. Tahtsin tübeteikat osta, aga Merle laitis selle mõtte maha.

Ööklubide piirkond oli üsna euroopalik ja korrastatud. Samas hakkas seal üsna ruttu igav. Tegelik linn algas siis, kui peatänavast veidi kõrvale astusime.

Enamasti olid majad üsna kulunud välimusega ja hoovid paistsid päris õnnetud välja. Samas käis elu nagu ikka, uksed olid tänavale avatud ja õhtusöögi lõhn tungis ninna. Kõik oli kuidagi väga kodune ja sõbralik. Hetkekski ei tekkinud tunnet, et seal võiks ebaturvaline olla. Tänavad olid võrdlamisi mustad, kuid see ei häirinud. Siiski pani imestama, millistes majades tegelikult inimesed elasid. Mõni neist oli sama hästi, kui kokku vajunud, kuid rõdul kuivatas keegi pesu.

Kui hotelli tagasi jõudsime, tundus see juba väga asjakohase ja konteksti sobivana. Lihtsalt ongi niisugune elu. Suur kaubandus puudus, põhiline äri oli  väikestes poodides ja turgudel. Keegi müüs tänaval sihvkasid, popkorne või midagi muud, millega on väga raske ennast elatada. Sellest rääkis ka linnaosa suure ja ilusa katedraali ümbrus. Sisuliselt oli seal agul, kuid kõik võtavad niisugust keskkonda kuidagi loomulikult.

Hoove ja tänavaid katsid viinamarjaväädid, granaadipõõsad õitsesid. Puudel rippusid noored kreekapähklid, hurmaad ning viigimarjad. Üht õitsevat puud uurides tungis ninna tugev aprikoosilõhn. Kõike, mis on meie poelettidel, võib seal lihtsalt puuotsast korjata. Mulle paistis see mingi müstikana.

Tbilisi liiklus

Esimese hooga oli päris kõhe sealset linnaliiklust jälgida. Kõik tundus kaootiline ja üsna ohtlik. Ku keegi tahtis pöörata, siis ta lihtsalt pööras ja tegi endale teed. Sõidurajad olid pigem tinglikud - kui auto läbi mahtus, siis see oligi sõidurada. Kiiruspiirangud peaaegu puudusid, sest politseil polevat kiirusmõõtjaid. Eriline oli veel see, et ringteele sisenejal oli eesõigus ja ringil olija pidi talle teed andma.

Siiski sain paari päevaga aru, et tegelikult on ka autoga liikumine üsna turvaline ja tõsiseid liiklusõnnetusi sageli ei esine. Reeglite puhul on oluline, et kõik neist ühtemoodi aru saavad ja grusiinidel on ühine arusaam, kuidas liiklus toimib. Signaalitamist oli väga palju, kuid see polnud sama tähendusega, mis meil. Väiksem piuks tähendas pigem seda, et ma olen siin ja arvesta sellega, et sa mulle otsa ei sõidaks. Pikemat pillilugu võiks tõlkida umbes nii: "Katsu nüüd eest ära hoida!".

Meie teedelt tuntud hullud möödasõidud olid seal igapäevase liikluse lahutamatu osa, kuid suhtumine neisse oli teistsugune. Kui keegi tahtis mööda sõita, hoidis ettejääja viisakalt kõrvale ja vastutulija võttis ka teeperve poole. Kui vaja, tekkis kenasti kolmas rada ja kõik osapooled said kenasti hakkama. Milleks tühjast tüli teha.

Vaba suhtlus paistis tegelikult igal sammul silma. Inimesed said teineteisega igal ajahetkel vabalt rääkida. Kui oli vaja midagi küsida, siis lihtsalt küsiti ja vastus oli kiire ning adekvaatne. Võibolla on see üks parimaid asju, mida eestlastel oleks grusiinidelt õppida. Paraku oleme põhjamaarahvas, mis teha.

Lehmad ja lambad olid gruusia teede lahutamatu osa. Kui neid oli vähe, loovis autojuht karjast kiirust vähendamata mööda. Kui rohkem, siis tuli hoog maha võtta. Loomad teadsid, et kui nad ennast äkiliselt ei liiguta, on kõik hästi ja keegi ei saa haiget.

Tbilisi turg

Kui sul on raha üle ja tahad natuke laristada, siis mine turule. Usun, et väljend "laristama" peab olema Gruusiast pärit, sest sealne rahaühik on lari.

Väikesed turud olid pea iga nurga peal, kuna kogu kaubanduselu põhines väikestel poodidel ja kauplustel. Õnneks pole suured kaubanduskeskused veel võimust võtnud ja väikekaubandust ära tapnud. Nägime ainult ühte kaubatemplit kaugel linna servas.

Kindlasti soovitan külastada ühte suurematest turgudest, mis asub rahvusstaadioni kõrval. Sealne tohutu kaubanduselu pakkus kustumatuid elamusi. Müüa oli kõike, mida võis ette kujutada, hinnad polnud kõrged. Toidu ostmisel tuleb muidugi tähelepanelik olla, kuid isiklikult arvan, et muretsemiseks pole põhjust. Soojalt soovitan proovida kõikvõimalikke saiu ja saiakesi, nende valik võtab silme eest kirjuks. 

Turismireisi ajakavas peaks kloostrite ja kirikute asemel hoopis turud ja äärelinna ekskursioonid olema, siis saaksid turistid tõelise Gruusiaga tuttavaks.
Uskuge mind, see kogemus on väga lummav ja eriline.

Ka see oli tähelepanuväärne, et pildistamine polnud kusagil probleemiks. Keegi ei tõstnud kätt ette ja kõik olid sõbralikud. Nii vaba suhtumist ei osanud ma oodata. Põhimõtteliselt võis suvalisse hoovi sisse astuda ja sooja vastuvõtu peale kindel olla.

Kazbek

Üks vanamees ütles mulle: "Kui sa pole Kazbekki näinud, siis sa pole Gruusiat näinud". Nii me siis istusimegi järgmisel hommikul autosse ja asusime selle uhke mäe poole teele. Veidi eemal Tbilisist hakkas Kaukasus jälle paistma. Mida kaugemale jõudsime, seda rohkem pidi meie autojuht peatusi tegema, sest ma lihtsalt ei suutnud pildistamata olla. Aina uued mäed ja orud, ühed kaunimad kui teised.

Vana sõjatee kulges mööda jõeorgu ja tõusis lõpuks mööda serpantiine peaaegu 2400. meetri kõrgusele. Juba oli teeservades lund ja muidugi lõputuid lambakarju ning mütsimüüjaid. Vahepeal oli näha tervet kobarat mägihotelle. Ka üks suusakuurort hakkas silma.

Ilmselt oligi neil mägiteedel sõitmine reisi kõige huvitavam osa. Kazbek ise paistis vaid läbi pilvede ja ei pakkunudki nii suurt silmailu, kui vahepealsed maastikud. Selle päeva kohta võiks rahulikult väita, et teekond oli kohalejõudmisest palju olulisem. Kui mägi nähtud, läksime tuldud teed tagasi. Tegime veel mõned pildistamispeatused.

Eriti tähelepanuväärne oli otse mäeküljelt alla voolav mineraalveeoja, mille rauarikas vesi oli suure soolade lademe moodustanud. Võtsin sealt pudelisse vett ja avastasin imestusega, et vesi oli gaasiline. Midagi nii põnevat ei osanud ma oodata, et mäe küljelt alla voolav vesi saab gaseeritud olla. Nagu selgus, ei säili selline vesi eriti kaua ja muutus paari tunni järel häguseks.

Kogu mägiteedel sõitmine oli paras tivoli. Kuigi autojuht võttis asja mõistusega, olime linna tagasi jõudes üsna läbiloksutatud. Samuti kiskus ilm aina palavamaks, seega käisime söömas ja heitsime puhkama.

Borjomi vesi

Kolmanda päeva retk viis meid Borjomi lätetele. Sõitu oli sinna pea 200 kilomeetrit. Õnneks polnud see mägitee, vaid riigi esimene maantee, mis oli päris heas korras. Sõit oli siiski üheks päevaks natuke liiga pikk.

Kogu Borjomi ala on tohutu rahvuspark ja erinevates paikades asuvad mineraalveeallikad või -puurkaevud. Osa neist annavad sooja vett, teised külma. Päris ehtsa borjomi vee saamiseks tuli ületada väike sild üle jõe ja veidi kallast pidi jalutada. Siis leidsime eest jõepinnast väljaturritava toru, millest seda kuulsat vett nirises. Vesi oli tõesti suurepärane, mõnusalt soolakas ja karge.

Toru lähedal müüsid tädikesed 5. liitriseid kanistreid, millega vett kaasa võtta sai. Tegelikult pole sellisel anumal suurt mõtet, kuna paari tunni pärast on vesi juba kõlbmatu. Liitrist-paarist piisab täiesti.

Jõeäärne loodus oli Eestile üllatavalt sarnane - kuusad, lepad ning palju tuttavaid taimi. Kui mõnd eestlast peaks seal mälukaotus tabama, võiks ta arvata, et on Taevaskojas, kuigi mäed pole päris sellised. Tegelikult polegi seal peale mineraalvee esmapilgul midagi erilist vaadata. Pargi sügavustest leiab aga kindlasti palju põnevat.

Külaturg

Tagasiteel külastasime teele jäävat turgu, mis pakkus oma kaubavaliku ja heakorraga tõelise elamuse. Nagu Tbilisi turulgi, oli müüa kõike, mida võis ette kujutada. Tänavatolmus kümblevad tomatid jäid meist siiski lettidele. Samas peaksid nad peale pesemist kenasti söödavad olema. Lootsime leida vahvaid mänguasju, kuid peale Hiinast toodud sodi polnud peaaegu midagi müüa.

Hotelli jõudes olime kolmepäevasest ringiloksumisest üsna läbi, kuid kosusime varsti ja läksime turule sisseoste tegema. Võtsime pagariärist peotäie gruusia leibu ehk purisid (mis pakiti kenasti ajalehetüki sisse), hea pundi mahlapulki, kuivatatud ploome ja mahlast tehtud paberimoodi kraami. Peale õhtusööki oli paar tundi magamiseks ja jälle viis takso meid linnutiivul öisele lennule.

Gruusia köök

Sealne köök on kuulus enda külluslikkuse ja maitsvate roogade poolest. Nii hakkasime ka meie seda head kööki otsima ja lõpuks ka leidsime. Juhtus see alles kolmandal päeval.

Esimese päeva restoranitoit Signagis oli küll maitsev, kuid mitte eriti gruusiapärane. Teisel päeval lähtusime autojuhi soovitusest ja külastasime ühte Tbilisi vanalinna söögikohta. Selgus, et pigem oli see enda olemuselt kiirsöögikoht ja kulinaarne elamus jäi oodatust tagasihoidlikumaks.

Kolmandal päeval meil siiski vedas. Silmasime teel Borjomi üht erilise välimuseta šašlõkiputkat ja otsustasime sisse astuda. Seda ei pidanud me kahetsema. Toidud olid ülimaitsvad ja tõeliselt värsked. Nagu ikka, käis toidu kõrvale värske leib. Peale rüüpasime Tarhunni.

Erilise elamuse pakkus hatšapuri, mis kujutas endast juustutäidisega valget leiba. Midagi nii head pole ma väga pikka aega saanud. Soovitan soojalt järele proovida. Kui oled Borjomi sõitmas, peatu siin jõekäärus ja sea ennast verandal sisse. Saad suurepärase maitseelamuse ja imeilusa vaate pealekauba. Kolme inimese korralikuks söögikorraks kulus meil 45 larit (23 €).

Sama päeva õhtul olime juba targemad, otsisime Tbilisi linnas kehakinnituseks võrdlemisi nurgataguse koha. Tohutu õhtusöögi hinnaks kujunes 35 larit. Eriti heaks osutus sulguni juust ja muidugi hinkalid. Hinkalid on pelmeenide vanemad vennad, mis viisid keele alla. Ettekandja küsis, kas toon 10 või 20 tükki. Otsustasin siiski kümnega piirduda ja suure vaevaga sain seitsmest jagu.

Sellist nurgatagust kohta võiks pigem viimasel päeval soovitada, sest mingi kõhuhäda külge saamine pole päris välistatud.

Tõeliselt hämmastav oli, et hommikul kell 9 polnud kusagilt normaalset kohvi saada. Hotellis pakuti miskit lahustuvat kohvi ja neis vähestes kohtades, mis hommikul lahti oli,  kuulsime vaid Nescafest. Samas oli turul väga häid kohviube müüa. Huvitav, milleks nad neid ube kasutavad? Pudru keetmiseks nad ju ei kõlba!

Kuigi veepudeliga ringi jalutamine on ikka täiega turistide värk, oli see paratamatu. Mineraalveest sai meie alaline kaaslane kogu Gruusia ajaks, kuna värske vesi oli ikkagi veidi kahtlane valik, just oma teistsuguste bakterite tõttu. Eriti armsaks sai vesi just viimase päeva õhtul, kui kell19 näitas termomeeter 36 soojakraadi (hommikul ootas meid Tallinn 7. kraadiga).

Gruusia leib

Kuna leib käib iga toidu alla, peale ja juurde, ei saa ma sellest niisama mööda minna. Ühel hommikul väljusin hotellist kuue paiku ja läksin linna avastama. Pea igal tänaval oli mõni väike pagaritöökoda erilise leivaahjuga, mis oli poolenisti maa-all. Lõpuks astusin ühte sellisesse kohta sisse, et värsket leiba osta. Ees ootas väga mõnus seltskond ja leivategu paistis olevat täies hoos. Küsisin pildistamiseks luba ja asusin omapärast protsessi pildile püüdma.

Hästi kerkinud leivataigen kaaluti parajateks tükkideks ja asetati taignaalusele. Pagar võttis aluse ja sukeldus sellega ahju sügavusse ning mätsis taigna kiire liigutusega ahju seinale. Küpsemistemperatuur oli päris kõrge, kuna leib valmis umbes kümne minutiga. Teine pagar lõi valmis leivale konksu sisse ja lükkas kuldpruuni pätsi labidakesega seina küljest lahti.

Tundus väga lihtne protsess, kuid eks ta ainult tundus, tegelikult oli see ikka päris peen kunst. Ma ei imesta sugugi, et grusiinid igal võimalusel leiba söövad, see on lihtalt nii maitsev. Kui Eestis ütleb keegi "Kas sa paned pea ka ahju, kui keegi seda teha käsib?", siis gruusia pagarid teevad seda iga päev ja lugematu arvu kordi.

Gruusia areng

Huvitav oli näha Gruusiat tema majanduse arengu alguses. Paljud asjad olid veel viletsad, kuid kõikjal käis tohutu ehitustegevus. Majanduse areng on olnud kiire, kuid minna on veel väga pikk tee. Siiski tundus, et inimesed olid seal võrdlemisi õnnelikud, kuigi paljude elujärg jättis soovida.

Potentsiaali paistis olevat meeletult - nii puuvilja, veinide kui turismi alal. Kui kõik hästi läheb, muutub ka linnapilt rõõmsamaks ja elujärg paraneb. Igaljuhul on Gruusial väga palju põnevat pakkuda.

Religioon tekitas minus aukartust. Kui oleksin Gruusiasse sündind, võtaksin sealset usku väga tõsiselt ja lööksin igal hommikul mõne kiriku poole risti ette. Eestis on tõsiusklike hulk nii väike, et see ei moodusta kriitilist massi. Grusiin aga ei saa kuidagi teisiti elada, kui lihtsalt peab uskuma. Seda enam, et neil on omad pühamehed ja religioosne pärimus. Kui buss katedraalist mööda sõitis , lõid reisijad risti ette, see juba oli midagi!

Lähme koos Gruusiat pildistama

Võiks öelda, et selle reisiga sain ainult väikese lõhna ninna sellest, mida tollel mägisel maal tegelikult pakkuda on. Tahaksin võtta rohkem aega erinevate paikade uurimiseks ja vaadata neid põhjalikult läbi kaamerasilma. Eriti hea aeg on selleks sügisel, kui kõik viljad valmivad ja vein käima pannakse. Unistan juba, kuidas saaksin kõiki soojamaavilju ise puu otsast noppida ja seda imelist aega pildile püüda. Nüüd juba tean, mida sinna otsima lähen.

Plaanisin uut reisi juba selleks sügiseks, kuid täpselt septembri teises pooles toimuvad Gruusias valimised ning Venemaa proovib kõik teha, et seal võimalikult pingelist olukorda tekitada. Usutavasti kõik laabub, kuid seis on siiski parasjagu segane. Seetõttu jääb vähemalt planeeritud ajal reis ära. Siiski pole ma plaani päris maha matnud - kui mitte sel aastal, siis vast järgmisel. Kui sul on asja vastu huvi, anna endast julgesti teada.

Gruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev Mihkelmaa