Korras nagu Norras!

Sügisene pildistamise reis sai üle-eelmisel nädalal tehtud. Miks jälle Norra? Küllap sellepärast, et praegune aeg sobib just põhja pool matkamiseks kõige
paremini. Sääski enam pole ja öökülma enamasti veel ei ole. Järgmisel aastal
mõtlen midagi uut välja, kuid eelmistest käikudest jäi üht-teist kripeldama.

Laupäeva õhtul läksin pulmast otse laevale ja järgmise päeva lõunaks jõudsime Altasse, sõiduaega kulus selleks umbes 15 tundi. Tahtsime Alta kanjonit vaatama minna, kuid viimane osa teest polnud liikluseks avatud, matkata oleks tulnud 15 km, kuid õhtuseks jalutuskäiguks oli seda natuke palju. Edasisel teel Hammerfesti proovisime kala püüda, kuid tormise ilmaga polnud kaladel söögiisu, sihtpunkti jõudsime hämaras.

Järgmise päeva vaatasin Hammerfestis ringi, viisin ühe varasema foto galeriisse müüki, kõõlusin mägedes, püüdsin kala. Ülejärgmisel päeval jätsin Allani ja tema sõbra Hammerfesti maha ja sõitsin Tromso poole.

Kõigepealt jäi teele Sennalandet - platoo mägede vahel, kus põhjapõdrad talvituvad. Suurem osa neist on praegu sinna juba kokku aetud. Porosid pildistada on üsna lihtne, kui meie metsloomadega võrrelda. Inimest nad paaniliselt ei karda, kuid viiekümnest meetrist palju lähemale ei lase, siis näitavad juba tagumikke. Väikese passimise ja hiilimisega peaks neile väga lähedale saama.

Järgmise kohana tasub mainida Landfiordi. Mind köidab seal peamiselt üks tore vaade pikki fjordi sisemaa poole. Edasi kulges tee üle paari 300-400 meetri kõrguse kuru ja jälle fjordide servi mööda.

Paarisaja kilomeetri järel tuli Skipotnfiord, selle kaldale jäin ööbima. Õhtul läks taevas selgeks ja virmalised vehklesid päris mitu tundi. Rohelisele lisaks avaldusid ka punased ja sinised toonid. Roheline jääb siiski valdavaks, kuigi Eestis domineerib rohkem punakas toon.

Kalastamise seisukohast peaks Skipotn olema üks parimaid paiku kaldalt püüdmiseks. Kaldast läheb kohe peaaegu püstloodis sügavaks, suurtele turskadele peaks seal väga meeldima. Millegipärast polnud neid turskasid sel ega ka järgmisel päeval kodus. Või, kui olid, siis kõhud neil tühjad polnud. Sain ainult ühe pisikese alla kilo kaaluva kalakese. Madalamast veest püüdsin paar pannitäit saidat - sellised pisikesed punnid 100 grammi kanti.

Järgmise päeva ilm polnud pildistamiseks hea - pilves ning sombune. Sõitsin edasi Narvikisse, kus lootsin tuttavaid külastada, kuid seekord ei läinud sellega õnneks.

Õhtuhämaruses sõitsin Lofootidele ning otsisin ööbimiskoha. Pimeduse saabudes kumasid virmalised läbi uduvihmase pilvekihi. Lofootide erinevus muust Norra rannikust seisneb peamiselt selles, et sihvakate mägede vahel leidub päris palju siledat maad. Umbes nagu Saaremaa, kuid aegajalt viskab mõne mäe tasandikkude vahele :) Teele jääb üle kümne tunneli, enne kui tee saarestiku teise otsa Å nimelisse paika jõuab. Ilmselgelt on maastik kena ja turistidele meeldib seal väga, kui majutuskohtade ja muu taolise järgi otsustada.

Sama käärulist teed mööda 330 kilomeetrit tagasi nühkida ma enam ei viitsinud, kuigi Norra mõistes on see "ühe silmapilgu kaugusel". Õnneks polnud vajadustki, sest samast paigast sai sõita laevaga Bodosse.  Ainult 3,5 tundi ja olingi suurel maal tagasi. Ilmateade lubas järgmise päeva pärastlõunaks vihma, samas tahtsin Svartiseni liustikule minna.

Kuna sinna oli Bodost ainult tühised 230 km, sõitsin selle vahemaa ära ja jõudsin 5 paiku hommikul liustikule lähimasse parklasse. Magasin paar tundi ja matkasin mägedesse. Turismi hooajal saab autoga paar kilomeetrit edasi sõita, sealt viib paat mööda järve veel 5 kilomeetrit edasi. Lisaks kolm kilomeetrit jalutamist ja oledki liustiku juures.

Hooaeg oli selleks aastaks juba läbi, matkamist tuli seetõttu kokku üle 20 kilomeetri. Võib-olla oligi hea, kuna peale minu polnud seal liikumas ühtegi hingelist. Paks udukiht hajus päeva peale ja tagasi sain t-särgi väel kõndida.

Sealsed kaljud sisaldavad palju rauaühendeid, kihiti muutuvad värvid kollakast punaseni, sest iga kiht "roostetab" omamoodi. Liustik ise on nagu mäest alla roomav suur valkjas-sinine elukas, kes tilgub ja soliseb ning ajab igast otsast vett välja. Sulavetest moodustuvad valkja veega järved ning jõed, mis pahinal mäest alla tormavad. Liiga lähedale ei tasu talle minna, tükid võivad iga hetk lahti murduda.

Kuue tunniga sain oma matka tehtud ja hakkasin koju tagasi sõitma. Sealsed vahemaad paistavad tüütult pikad, siitpoolt minnes on esimesed 700 km üsna ühtemoodi võsa, siis alles hakkab midagi juhtuma. Kui lõpuks kohale jõuad on see muidugi vaeva väärt.

Mulle tundub, et põhjaalad ongi kõige kättesaadavam sihtkoht, kui tekib soov mõnda põnevasse paika pildistama minna. Põhimõtteliselt on sealne hinnatase muidugi meie omast kõrgem, kuid nutikalt tegutsedes pole otsest vajadust Norra poolel peaaegu midagi kulutada kui ehk autokütus välja arvata. Päevaga saab sinna kohale ja sama kiiresti tagasi, kõik on väga lihtne.

Üks asi veel. Eestis on ikka öeldud: "Korras nagu Norras". Riik kui selline võib küll korras olla, kuid sellist laga pole ma kusagil mujal näinud, kui seal randades ja majapidamiste ümber vedeleb.  Küll leidub seal rauakolu ja plastikut ja üldse kõiksugust prahti. Paistab, et see mis käest kukub sinna samasse kohta ka vedelema jääb. Eriti hakkas niisugune hoolimatus mulle sellel korral kaugematel põhjaaladel silma. Lõunapool läheb see lugu natuke paremaks.

Norra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev Mihkelmaa