Kuidas pildistada tähistaevast

Astrofotograafiast ma siinkohal rääkima ei hakka. Selleks kasutatav tehnoloogia erineb oluliselt sellest, mida tavafotograafia võimaldab.

Sellist pilti, kus on tähed peal, pole keeruline teha. Tuleb vaid arvestada, et maa pöörlemise tõttu tekivad punktikeste asemel fotole jooned. Ainsana jääb päris teravalt pildile üks väike täht põhjanaela kõrval, kuna temale on suunatud maa telgjoon.

Kodukootud astrofoto tegemiseks on vaja selget öötaevast, statiivi ja kaugpäästikut. Kaameral tuleb üles leida selline seadistus, mis võimaldab katiku nii kauaks avatuks jätta, kui see vajalik on. Üks võimalik tähistus sellele seadele on bulb. Selle juures on säriaeg nii pikk, kui kaua päästikunuppu all hoitakse. Mõnedel kaameratel avab üks vajutus katiku ja teine vajutus päästikule sulgeb katiku.

Säriajad on väga pikad:
esimesel fotol 224 sekundit (2,7 min), ava 2,8, ISO 400;
teisel fotol 1001 sekundit (16,7 min), ava 2,8, ISO 100;
kolmandal fotol 1723 sekundit (28,7 min), ava 4, ISO 100.

Kui sooviksin veel pikemaid tähejutte, valiksin ISO 100 juures ava 5,6, millega pikeneks vajalik säriaeg umbes 1 tunnini. Ava 8 juures 2 h ja ava 11 juures 4 h.  Ülipikkadel säriaegadel võib avalduda säriaja pikenemise efekt, mille tõttu on vajalik kasutada pikemat säriaega, kui arvutused ette näevad. Ise pole ma seda efekti väga märgatavalt kogenud.

Tähistaeva pildistamine Foto: Olev MihkelmaaTähistaeva pildistamine Foto: Olev MihkelmaaTähistaeva pildistamine Foto: Olev Mihkelmaa