Uisutamine Väinamerel

Kolmapäeva õhtul sõitsin koos poistega maale, et nad vanavanematele rõõmu teeksid. Ise plaanisin natuke puhata ja tööasjadega tegeleda. Poolele teel helistas Allan, hakkas Väinamere ilusast jääst ja uisutamisest rääkima, tarvis proovima minna. Ainuke häda, et uiske pole ja uisutada ka ei oska.

Mulle tulid kohe matkauisud meelde. Helistasin Berdile, kes on  360 kraadi matkajuht. Bert ütles, et tal on uiske küll ja võib laenutada, aga Matsalu kanti jõuab alles pühapäeval. Kuna mõtlesime enda uisutamise laupäeval ette võtta, ei tahtnud see hästi klappida. Kust siis uisud saada?

Sellepärast ma linna sõita ka ei tahtnud, kuigi Pärnu Matkaspordist oleks matkauisud kenasti kätte saanud. Lihula kaubandusvõrgus võib 46 number uiskudest ainult und näha. Siiski on olemas üks väga vinge kaltsukas, kus igasugust kola leidub. Nii läksingi "Lootuse" poodi luuret tegema. Üllataval kombel ei paistnud poetädidele minu jutt müstikana ja samal päeval pidi just kaupa tulema.

Järgmisel hommikul läksingi uuesti vaatama ja väljusin poest päris korraliku hokiuiskude paariga. Kuna ka Allan oli uisuotsingutega hätta jäänud, leidsin samast kohast tallegi sobivad tritsud. Ühte kokku läks sel päeval poes kaubaks pea 20 paari uiske, millest kaks paari minu autos laupäeva ootama jäid.

Allan istuski laupäeva varahommikul Tartust bussile ja oli enne lõunat kohal. Peale külmas kangeks jäänud autoga maadlemist võtsin Allani Lihulast peale.

Koos tegime kiire otsa Noarootsi, kus Teeristi Külalistemaja pildistasin. Tagasiteel ületasime Noarootsi-Haapsalu jäätee ja jõudsime lõpuks 15:30 paiku Virtsu lähedale Kukeranda. Määrisime näod vaseliiniga sisse, sikutasime uisud jalga ja ronisime autost välja 20 kraadise pakase kätte.

Mulle oli see umbes kolmas kord uiskudel olla ja Allanile samuti. Varsti koperdasimegi kaldavallist alla jääle. Suuri kukkumisi siiski ette ei tulnud ja tegime esimesed sammud kaldast kaugemale. Terve meri oli ühtlase ja sileda kaane all, lund polnud peaaegu üldse, ainult puhas terasjää kuni Saaremaani välja. Nii kaugele me siiski ei mõelnud, ainult Kesselaid paistis ahvatlevalt lähedal. Hakkasimegi tema poole uisutama. Paar asja said siiski üsna varsti selgeks.

Kui jalad pole uiskudega harjunud, siis on natuke raske püsti püsida. Treenimata pöiad ei püsi hästi tasakaalus ja koivad hakkavad all laperdama. Kui väsimus juba tunda annab, kaob talvemõnu võrdlemisi ruttu. Ilmselt on uisud ka veidi nürid ja ei püsi hästi rajal. Lõpuks polnud see küll enam kellegi uisutamine, pigem jää peal koperdamine. Sellest ma siiski aru ei saa, kuidas uisutamine tegelikult käib. Kas tõesti on heal uisutajal niisugune tasakaal, et pöiad püsivad pidevalt õiges asendis?

Oli selle uisutamistehnikaga kuidas oli, aga vähemalt 3. kilomeetrise ringi me siiski tegime. Päike loojus just siis, kui tagasi kalda äärde jõudsime. Kesselaid jäi seekord liiga kaugele. Pikkade ja madalate matkauiskude ning suusakeppide abil oleksime kindlasti Kesse panga all käidud saanud.

Jääolud olid tõesti väga head, kes neid veel nautida tahab, peab kiirustama. Kui lumi jääle sajab, pole enam nii head libisemist.

ÖÖkÖÖk

Eelmisel nädalal toimus Heliose kinos üritustesari ÖÖ: WAS IT A DREAM?. Reedal kulmineerus see vähemalt minu jaoks ÖÖkÖÖgiga. Teadsin, et saan sealt palju vahvaid pilte ja nii ka läks. Carmen Catering oli katnud väga põneva laua. Leidus lõhet ja siiga, küülikut ja räime. Ometi jättis just must leib või ja krõbeda küüslauguga kõige sügavama mulje. Leib oli üsna magus ja sisaldas puuvilju, seest oli ta pehme ja väljast just parasjagu krõbe, mmmmmm.

Suitsumasinad olid paigutatud nii, et nende toodang hõljus vaikselt üle laua ja tekitas sinises valguses väga müstilise õhkkonna. Laudade all ja laval toimus varjuteater. Lauaalused tantsijad ei piirdunud ainult varjude tekitamisega vaid näpistasid ja torkisid neid osalejaid, kes toidulauale liiga lähedale tulid. Kinoekraanilt jooksis vana tummfilm, samas mängisid viiuldajad. Suitsuga täidetud saali läbis kinoprojektori valguskiir. Mulle, kui endisele kinomehaanikule mõjus see väga südantsoojendavalt.

Suur tänu korraldajatele ilusa sündmuse eest!

Kõiki üritusesarja pilte vaata ÖÖ: Was it a dream fotogaleriist, kust leiad ka ÖÖkÖÖgi pildid.

ÖÖ: WAS IT A DREAM?

Eile sai avalöögi projekt ÖÖ: WAS IT A DREAM? Viie päeva jooksul toimub legendaarses Heliose kinos rida üritusi - öökino, põnevad töötoad ja loengud, öököök ja palju muud.

Lasnamäe fotod

Käisin eile õhtul Lasnamäel pildistamas. Seda oleksin võinud niisamagi teha, sest pae sisse uuristatud kanal ja seda ümbritsevad ehitised on hea pildimaterjal. Minu ettevõtmise peamine põhjus oli uue fotoretke ettevalmistamine. Nimelt teen koostööst Fotoluksiga Lasnamäel fotokoolituse. Toimumisajaks saab mõni kena jaanuariõhtu uuel aastal.

Kuidas pildistada päikeseloojangut

Kes meist poleks pildistanud päikeseloojangut? Profifotograafide seas on loojangupildid väikeseks naljateemaks. Sellest hoolimata on ka nenda fototee alguses loojuvaid päikesekettaid pildile püüdnud ning värviküllastest piltidest vaimustunud. Võibolla on just päikeseloojangud maailma kõige popim pildistamisteema.

Kuidas loojuvat päikest jäädvustada nii, et see poleks ainult järjekordne pilt tuhandete seast?

• Kasuta statiivi. Kui soovid kvaliteetset pilti, millel on peale päikese veel midagi näha, vajad pikemat säriaega. Käest pildistades võivad fotod udused tulla.
• Jäta kaadrisse veel midagi peale horisondi taha vajuva päikeseketta ja värviliste pilvede.
• Katseta erinevate kadreeringutega. Vaata, mis annab parema tulemuse, kas tervet taevast hõlmav pilt või võimalikult suur suurendus.
• Otsi peegeldusi. Eriti lihtne on seda teha rannas, kui päike merre laskub ja temast tekib merepinnale pikk peegeldus.
• Vali huvitav pildistamiskoht, Eriti hästi sobivad kõrghoonete katused ja kõikvõimalikud kõrgemad kohad, kust paistab põnev maastik.
• Vali hoolikalt ilma. Kaugeltki iga päikeseloojang pole meeliülendavalt kaunis. Vaid vähestel õhtutel saad näha tõelist värvidemöllu.
• Arvesta, et pildile jääb vaid väike osa sellest, mida silmaga näed. Inimsilma nägemisulatus on kordades parem võrreldes sellega, mis kaamera sensor jäädvustada suudab.
• Kasuta piltidel inimesi. Pane nad rannaliivale istuma või jäta kaadrisse mõnes vaatetornis. See annab fotole hoopis uue mõõtme.
• Pildista vähem taevast ja rohkem maapinda. Eriti hea idee on see rannas, kus kohisevad lained pildil tähelepanu püüavad.
• Oota ja ja jälgi taevast ka peale päikese kadumist. Vahel toimub seal kõige põnevam etendus alles siis, kui peategelane on lavalt lahkunud.
• Jäta pildile ka teisi valgusallikaid, näiteks tänavavalgustust või kortermajade valgustatud aknaid.

Otsi alati midagi uut ja lisa piltidele põnevat lisaväärtust. Jutusta oma fotodega lugusid. Nii muutuvad fotod kõigile nauditavaks. 

Kodused pildid

Lihula mõisas toimus 16. septembril 2011 Matsalu Loodusfilmide Festivali raames Rändaja nimeline üritus, kus muusikute ja teiste fotograafide hulgas üles astusin. Selleks õhtuks koostasin pildiprogrammi Matsalu piirkonna piltidest. Põnevate hetkede pildile püüdmiseks pole vaja kaugele minna, ka koduõuelt saab palju ilusaid kaadreid, mida teistega jagada.

Pärnu üleujutus

Eile käisin Pärnus Ammende Villas pildistamas. Saime õues pildid kenasti tehtud ja läksime terrassile. Siis jõudis eemal kõmistanud äike kohale. Tal oli paduvihm ka kaasaas.

Ootasin pikalt saju vähenemist ja läksin peale seda kesklinna tagasi. Mitmed tänavad olid kenasti vett täis ja kuiva jalaga neist üle ei saanud. Kõige uhkem vaatepilt avanes bussijaamas, kus ootas jalakäijaid põlvini ulatuv vesi. Bussid lükkasid enda ees veevalli. Mõned uljad autojuhid olid veemõnusid nautides hoogu läinud ja mootorid ära uputanud. Selliseid õnnetuid masinaid seisis teepervel mitmeid.

Kihnu Mere Pidu 2011

Juba teist aastat toimus Kihnus üks ilmatu vahva pidu. Toimusid kontserdid, pilllilaager, käsitöölaat ja avamere tuuleparkidest rääkiv konverents. Seekord oli ka Kihnu majakas kahel päeval peolistele avatud.

Kõiki Mere Peo pilte vaata fotogaleriist ja tule kindlasti järgmisele peole!

Ida-Virumaa fotoretk

Fund Ehituse palvel veetsin sel nädalal kaks päeva Jõhvis ja Sillamäel Fundi valminud objektidest referentspilte pildistades. Arhitektuurifotode pildistamine sõltub ilmast ja kellaajast. Et fotod õnnestuksid, tuleb selleks rohkem aega planeerida. Pildistamistest vabal ajal oli vahva ümbruskonnaga tutvuda ja põnevaid paiku fotopanka jäädvustada.

Reisi alustasin esmaspäeva õhtul ja jõudsin paari sõidutunni järel Purtse lossini, mis õhtuses valguses mõnules. Käisin ka Purtse hiiemäel, kuid otsustasin siiski edasi sõita ja paremat ööbimiskohta otsida. Peale väikest ekslemist leidsin Saka lähedal mõnusa paiga telkimiseks ühe vana paekarjääri kaldal. Häid ööbimiskohti leidub ka Ontika paekalda veerel, kuid minu koera ohutus oli tähtsam, kui hea vaade.

Öö möödus kenasti, mina magasin telgis, koer auto tagaistmel. Oleksin ta telkigi võtnud aga ujumisest märg ja sopane koer pole suurem asi telgikaaslane. Hommikul enne kuute hakkas kostma kõuemürinat ja üle Kohtla-Järve tuhamägede lähenesid prisked äikesepilved.

Vihm jõudiski kohale ja alustas sadamist, mis kestis lõunani. Sajuga koos jõudsin Jõhvi ja pildistasin uue Jõhvi kohtumaja sisevaateid. Välispildid jäid paremat ilma ootama.

Et kehakinnitust leida, sõitsin bussiterminali juurde. Parkisin auto väikesesse järve, mis parkimisplatsil laiutas ja tundsin rõõmu matkasaabastest, mille sääred just parajalt pikad olid, et kuiva jalaga kaldale sain. Linlastel oli uute järvedega omajagu muret. Kõige kehvemas seisus olid bussijuhid, kes järves seisvaid busse ahastusega vaatasid. Õnneks sadu vähenes ja järv hakkas kanalisatisooni kaudu linnast lahkuma.

Tühjale kõhule pakkus rõõmu turu väravas asuv mõnusa olemisega valgevene köök, kus üsna suupärast guljašši pakuti. Hiljem nimetas üks kohalik taksojuht seda paika sööklaks aga tühja temaga. Kõhu sain täis. Käisin ka turul, kuid selle märg ja veidi räpane olek mind ostma ei kutsunud.

Ilm paranes ja asusin uuesti pildistama. Jõhvi kohtumajaga valmis saanud, astusin üle tee Kersti Võlu koolituskeskusesse ja talletasin ka selle futuristliku hoone mälukaardile. Selleks päevaks sai töö tehtud.

Kuna kell asus alles lõunas, astusin läbi Kohtla-Nõmme kaevandusmuuseumist ja kolasin selle territooriumil ringi. Maa all olin juba varem käinud ja ei hakanud sinna uuesti ronima, kuigi üks osa minust oleks seda väga tahtnud. Pildistamiseks sobib siiski paremini, kui pole vaja teiste külastajatega sammu pidada.

Järgmiseks võtsin ette jalutuskäigu Ontika paekalda all. Saka asula lähistel pääseb üsna mõistlikku teed pidi rannale. Autoga ma viimast lõiku läbida ei soovita, kuigi leidus ka selliseid uljaspäid, kes selle tee tavaliste autodega ette olid võtnud. 

Klindialune mets ja rannariba on vahvad, kohati jääb mulje nagu polekski tegemist koduse idaregiooniga vaid mõne troopilise saare kaljuse rannikuga. Kallast pidi võib matkata Toilani või veel kaugemale. Kindlasti saaks sellest väärt fotomatk. Liikumist segavad vaid kallasrajale langenud puud, millest üleronimine on tülikas. Seetõttu jäi ka minu matk plaanitust veidi lühemaks.

Liikusime koos koeraga paar kilomeetrit mööda kitsast rannariba, kuhu suured lained randusid. Vahel õnnestus laineid üle kavaldada ja mõnest märjast kohast kuiva jalaga läbi lipsata. Jõudsime varingu kohani, kus suur tükk pangaserva oli lahti murdunud. Sellest paigast ootab suurem panoraampilt kõvakettal kokku monteerimist. Kuna ööbimisvarustus oli autosse jäänud, keerasime seal otsa ümber ja tulime tagasi.

Alustasin sõitu ida poole, et Sillamäe lähedal mõni hea ööbimiskoht leida. Panga servapidi Toilasse kulgev tee pakub mõnusaid vaateid ja ka natuke närvikõdi. Panga serv algab paiguti otse tee äärast, asfaldi servalt.

Toilas heitsin pilgu kaardile ja pidasin mõistlikuks Sinimägedes telkida. Kohale jõudsin peale loojangut ja leidsin eest tõelise õigeusukalmistu. Ööbida otsustasin siiski veidi eemal. Põrguaugumäe jalamil on mõnus puhkekoht, kus saab lõket teha ja telkida. Panin seal oma väikese telgi püsti, keetsin suppi ja keerasin magama. Koer tegi ennast tiigis mudaseks ja pidi jälle autos magama. Auto tagaistmele see muidugi hästi ei mõjunud, kuigi iste oli kattega kaetud.

Magasin ennast kenasti välja, keetsin Tai kastmega kiirnuudleid ja läksin Sillamäe kutsekooli pildistama. Töö sai tehtud ja järgmise pildistamiseni oli 6 tundi aega, kuni päike ennast õigeks keerab. Läksin Sillamäed avastama ja vaimustusin jällegi sealsest puhtast stalinistlikust arhitektuurist. Teist nii kena linnasüdant on Eestist raske leida. Kui see kõik veel korras oleks...

Suundusin edasi Toilase ja veetsin pärastlõuna Oru pargis jalutades. Sealgi on palju pildistamisväärset. Pühajõgi, Hõbeallikas, park, tiigid ja palju muud. Sügisel on seal kirjeldamatult ilus sügisvärvide karneval.

Viimasena pildistasin Jõhvi uut lasteaeda, millel väidetavalt ühtegi nurka pole, kuigi tegelikult ikkagi on :) Vastu õhtut seadsin suuna tagasi Tallinna poole, tegin väikse peatuse tuuleveskite juures viljapõllul ja saigi tore reis otsa.

Kindlasti tuleb mõni osa sellest fotoretkest põhjalikumalt kordamisele, võibolla juba sel sügisel. Kas tahad kaasa tulla?

Kõik Kihnu Mere Peole!

Juba sel nädalavahetusel algab Kihnus suur merepidu, kuhu kõik mandriinimesed ja kohalikud on oodatud! Pidu algab reedel tuletorni avamisega peokülalistele ja lõpeb pühapäeval Kihnu kalmistul lahkunud meremeeste austamisega. Lisaks käsitöölaadale saab nautida kihnlaste rahvuskööki. Toimub palju kontserte ja kalurite jõukatsumisi. Lusti ja lõbu jätkub kõigile! Vaata fotosid eemise aasta Kihnu Mere Peost ja tule kindlasti kohale!