• 10+ aasatat kogemust
  • 500+ ettevõttega koostöö
  • 2100+ pildistatud projekti

KUTSU MIND PILDISTAMA

HELISTA VÕI KIRJUTA

+372 5341 4678

info@olev.ee

Kutsu mind pildistama!

teisipäev 21. jaanuar 2020
Teema: Fototurg

Ma olen viimased kümme aastat töötanud vabakutselise fotograafina.

Pakun fototeenust ettevõtetele, kes vajavad pilte toodetest, teenustest, töötajatest, hoonetest, tootmisest, sündmustest.

Minu peamisteks tööülesanneteks on kliendi vajaduste ja persoona mõistmine, pildistamine, töötlemine ja piltide tähtajaks üleandmine.

Kui sa tead kedagi, kes võiks olla huvitatud minu fototeenustest, palun jaga temaga minu kontakti.

Kutsu mind pildistama

- - -> Helista +372 5341 4678
- - -> Kirjuta info@olev.ee

 

2019 kokkuvõte

teisipäev 21. jaanuar 2020
Teema: Fototurg

2019. aastal tegin koostööd 100+ kliendiga, neist 92 olid ettevõtted, avaliku sektori asutused ja vabaühendused.

Kohtusin sadade vahvate inimestega, pildistasin põnevaid projekte, koolitasin uudishimulikke inimesi!

2019. aastal pildistasin

vahvatele inimestele

  • ristseid
  • pulmi
  • pulma-aastapäevi
  • perepilte stuudios ja looduses
  • passipilte
  • juubeleid
  • matuseid

///

ettevõtetele

  • imagofotosid isikutest ja meeskondadest brändide taga, ettevõtete hoonetest, kontoritest, koosolekust, masinapargist, pakutavatest kursustest

  • töötajate portreefotosid ja grupipilte

  • tootefotosid mööblist, valgustitest, linnamööblist, ustest, varuosadest, spordijoogist, materjali näidistest, veejahutitest, kõnekabiinidest

  • Amazoni tootefotosid ennustuskaartidest, täiskasvanu mänguasjast, tuulekellast, köiest, kohvist, mängumajast, ukselingi ümbrisest, tööriistast, madratsikattest, laste tekist

  • referentsfotosid arhitektidele, projekteerijatele, sisekujundajatele, arendajatele, ehitajatele, tootjatele hoonetest

  • kinnisvarafotosid uusarendustest, müüki minevatest korteritest, üürikorteritest, külaliskorteritest

  • hotelli fotosid tubadest, restoranidest, lobbyst, spast, hoonetest, teenustest

  • tööstusfotosid seadmetest, protsessidest, töötajatest töökeskkonnas, ladudest

  • konverentse, Lihula Lillkirja Festivali, sündmuseid sarikapidudest, juubelitest, tänupidudest, ettevõtete ja nende töötajate laste jõulupidudest, aastapidudest

///


Lisaks

  • aitasin ettevõtete fotobriife koostada

  • tegin koolitusi tootefotode pildistamisest ja fotograafia põhitõdedest, tegin ühe fotoretke, pidasin Vatla Fotoringi, andsin individuaalkoolitusi

  • müüsin pildipanga fotosid

  • tegin jõulukaarte

  • müüsin kinkekaarte individuaalkoolitustele

///

Oli tegus aasta! Kohtume 2020!

Ole kursis blogipostitustega

- - -> Liitu uudiskirjaga

Kutsu mind pildistama

- - -> Helista +372 5341 4678
- - -> Kirjuta info@olev.ee

 

 

Loe veel:

 

Turundusfotost

laupäev 04. jaanuar 2020
Teema: Fototurg

2019. aasta jooksul avaldasin lühikesi postitusi. Üks läbivatest teemadest oli turundusfoto.

Brändingu fotograafia

Milline on sinu ettevõtte bränd ja millest ta koosneb?

Kõigepealt ilmselt logo. Paljudel juhtudel võibki jutt siinkohal lõppeda. Tegelikult peaks kõigepealt rääkima ettevõtte kontseptsioonist ja äriideest, millest tuleneb visuaalne stiil. Logo on selle keskpunkt ja ettevõtte väärtuste kõige otsesem väljendus. Kõik, mis tuleb peale kaubamärgi visualiseerimist, peab sellest lähtuma - kodulehe kujundusest, esitlusslaidide ja arveblankettide kujunduseni.

Loomulikult peab stiili diktaadile alluma ka kogu fotomaterjal. Tugeva brändiga ettevõtte tunnus minu jaoks on enne pildistamist postkasti potsatav stiiliraamat või photobrief. Mulle on see kui vundament või statiiv, millele enda ideed ja kaamera toetada. Ma näen, mida mult oodatakse ja oskan sellele ehitada kogu pildistamise üksikasjad. Tean, mida pean tegema ja klient saab seda, mida ta soovib.

Kuhu jääb siis loominguvabadus? Loomingu ja vabadusega on kõik korras. Brändifotode pildistamist võib võrrelda sisekujundaja tööga. Majaidee on juba valmis, võib-olla seinadki püsti. Kujundajal tuleb vaid ruum enda ideedega täita. Jõudsid ehitada maja, sisusta see õige ja väärika mööbliga.

Fotod ongi ettevõtte sisekujundus, mis loob klientidele, töötajatele ja partneritele pildi sinu ettevõttest.

Turunduseelarvest

Iga ettevõte hoolitseb enda töötaja töövahendite eest. Turundusjuhil on oma töölaud, arvuti, mobiiltelefon ja kohvitass. Sealt edasi tekivad erinevused. Kas turundusjuhil on ka turunduseelarve? Loogiliselt võttes, peaks olema. Tegelikkuses kohtan sageli ilma eelarveta turundajaid. Isegi sellistes ettevõtetes, kelle kvartalikäibed ulatuvad miljonitesse.

Saan aru, et müük toimub sageli otsesuhtluse kaudu ja sõltub müügijuhtide professionaalsusest. Samas näeb juhatus vajadust turundusjuhi järele, kes saab endale laua, tooli ja arvuti, aga mitte eelarverida. Selline töötaja on sageli üsna hädas ja peab iga tegevuse jaoks eraldi vahendeid kauplema. Nutikas turundaja saab selliseski olukorras palju ära teha, kuigi suudaks palju enamat.

Miks see nii on? Mulle paistab turundusosakond B2B ettevõtetes sageli justkui kuskil serva peal olevat. Teda oleks vaja, kuid tööst tulenevat kasu pole lihtne mõõta. Midagi nad seal teevad, aga müügiosakond on ju see, kes raha sisse toob.

Hea juht, anna enda turundajale eelarve, et ta saaks varustada ennast kõigi vajalike töövahenditega. Eriti fotodega, mida kasutada kodulehel, sotsiaalmeedias, müügimaterjalides, trükistes ja esitlustes. Selleks vajalik kulu on ettevõtte käibega võrreldes märkamatu, kuid aitab kaasa nii müügis kui mainekujunduses.

Fototeenuse vajalikkusest

Fotograafia on iseäralik ärivaldkond. Jälgime pidevalt, mis fototurul toimub ja teeme enda kogemustest järeldusi.

Paljude ärisuundade kohta saab öelda, et nende tarbimine on kliendi jaoks vältimatu. Küsimus seisneb vaid selles, kellelt osta. Näiteks toiduainete, ehituse või logistika sektoris. Teoreetiliselt võib klient mitte süüa, mitte ehitada ja mitte kaupu liigutada. Valdavalt pole see siiski otstarbekas.

Teises äärmuses seisab loomeettevõtja, kes toodab kunsti ilu loomise eesmärgil. Maali võib alati ostmata jätta, ilma kõrvarõngaste ja Haapsalu sallita saab elada, ilma perefotodeta on võimalik hakkama saada.

Suure osa äriklientide jaoks seisab fotode tellimine prioriteetide nimekirja alumistel ridadel. Vahetu müügitegevus ja tootmine ise võtavad kogu energia, pildistamine tundub olevat välditav kulu. Alternatiivina pildistatakse ise või jäävad fotod lihtsalt tegemata. Edukas ettevõte paistab niigi toimivat, vähem edukal napib vahendeid piltide tellimiseks.

Loomulikult leidub neid ettevõtteid, kes fotode rolli turunduses ja müügis oluliseks peavad. Just nendega me koostööd teemegi, nemad näevad turundus-, referents- ja tootefotode vajadust. Samas mõtlen paljudele teistele, kes võiksid heade piltide abil veelgi edukamad olla, kuid pole seni osanud selles suunas mõelda.

Fotod - kõige tasuvam investeering

Fotod on kõige tasuvam investeering turundusse. Tegelikult pole turundus visuaalse materjalita võimalik. Isegi sõbralt saadud suulist soovitust läheb klient ettevõtte kodulehele kontrollima. Tekstist ei piisa, alati peab midagi vaadata olema. Välimeedias, veebireklaamis, kodulehel või trükises, igal pool ja alati.

Turundus kasutab kümneid eri tööriistu - veebilehed, internetireklaam, reklaamklipid, videod, välireklaam, trükised jm. Kui panna iga tegevus või investeering eraldi tabelireale ja lisada juurde hinnasilt - üks reklaam televisioonis, ühe kodulehe loomine, üks reklaamikampaania veebis ja veel sada muud tegevust ning üks korralik turundusfoto - leiame kindlasti just turundusfoto hinnasildilt kõige väiksema numbri. Aga facebooki reklaam on ju veel soodsam! Jah tõesti, aga facebookis pole fotota midagi peale hakata.

Peale selle, et foto on vältimatu turundustööriist, on ta ühe ühiku kohta kõige soodsam ja kõige tasuvam investeering. Alternatiiviks võiks olla video või digitaalne kujutis, kuid nende ühikuhinnad kujunevad peaaegu alati kõrgemaks.

Tihtipeale kulub turunduseelarvest peamine maht kõigele muule ja pildistamine jääb viimaseks tegevuseks. Ole nutikas, alusta hoopis turundusfotodest. Foto on kõige kättesaadavam, kõige soodsam ja kõige tasuvam turundustööriist.

Kui nähtav on sinu ettevõte?

Näita, mida sinu ettevõte suudab!

Avasite uue tootmisliini, saite valmis vinge kontori, lõite täiesti ainulaadse toote. Teil on äge meeskond, kus töötavad kõige paremad spetsialistid. Asjad lähevad ülesmäge, vallutate üha uusi mäetippe ja seate sihte järgmiste ületamiseks. Ettevõte lausa pakatab positiivsest energiast ja teotahtest.

Aga kas keegi teine peale siseringi teab sellest? Teisedki soovivad näha, milliste imeliste saavutustega olete oma ettevõttes hakkama saanud. Edust tahavad kõik osa saada ja ise kaasas olla.

Kuidas partnerid ja kliendid peaksid teie saavutustest teada saama? Vaatama majandusaasta aruandest kasumi- ja kasvunumbreid? Otsima tootenimistust uusi tooteid? Nägema teie saavutusi poelettidel või messipindadel? Jah, nii on ka võimalik.

Palju parem tähelepanu ootamisest, on ise julgelt tähelepanu äratada. Rääkida julgelt kõigile enda saavutustest, andekast meeskonnast ja suurepärastest toodetest kõikjal, kus vähegi võimalik - kodulehel, sotsiaalmeedias, blogides. Lisada igale uudisele ja saavutusele suurepärased fotod, mis vastavad ettevõtte üldisele kvaliteedistandardile, väärikusele ja turunduskontseptsioonile.

Aitan teid hea meelega selliste fotode loomisel ja elan suure huviga kaasa igale uuele saavutusele, mida enda tegemistest jagada soovite.

Millal on parim aeg valminud objekti pildistada?

Millal on parim aeg valminud objekti pildistada? Eks ikka kohe peale ehitustööde lõppu. Objekt alustab vananemist kohe peale viimase ehitaja lahkumist või isegi varem. Erinevat tüüpi ehitised ja elemendid vajavad õiget käsitlemist.

Kõige kiiremat reageerimist nõuab linnamööbel, eriti prügikastid, mida tuleb pildistada vahetult peale paigaldamist. Sigarettide kustutamise jäljed ilmuvad kastiservale juba mõne päevaga.

Linnamajad eeldavad samuti kiiret pildistamist, eriti hooned, mis asuvad suurte magistraalide ääres. Fassaadile ja akendele ladestuv tänavatolm muudab majad kiiresti vähem atraktiivseks.

Samas leidub palju objekte, mida tuleb pildistada alles mitu kuud peale valmimist. Hoone saab küll valmis, kuid haljastus jõuab atraktiivsesse seisu mitme kuu või isegi poole aasta pärast. Sügisel valminud objekte pildistan vahel mitu korda. Esimese külastuse teen kohe peale valmimist. Teist korda lähen pildistama järgneval suvel.

Üle üheksa kuu ei tohiks ühegi objekti pildistamisega viivitada. Paljud fassaadimaterjalid kaotavad oma esmase värskuse väga lühikese aja jooksul. Kergelt sammaldunud, paksu tolmuga kaetud või niiskuse poolt töödeldud pinnad valminud tööde esitlemiseks pole parimad visiitkaardid.

Interjööripiltide suhtes on aja mõju üsna sarnane.

Seepärast vaatame püsiklientidega iga natukese aja tagant objektide valmimise ajakava ja planeerime pildistamised pikemaks ajaks ette.

Kuidas pildistada hotelli?

Suvel võttis minuga ühendust Hotell Pärnu juht ja soovis uue kodulehe tarbeks värskeid fotosid. Enne pakkumise tegemist küsisin endalt ja ka temalt: "Kuidas pildistada hotelli?" Mina fotograafina peaksin muidugi teadma, kuidas hotelli pildistada - tuleb võtta kaamera, kohale minna ja teha võimalikult kvaliteetsed pildid. Praktikas pole lugu tegelikult nii.

Enne töö alustamist pidin leidma vastused mitmetele küsimustele:

  • Milline on hotelli turunduskontseptisoon?
  • Kes nende hotelli kõige enam külastavad?
  • Millist klientuuri nad rohkem näha soovivad?
  • Milles seisnevad hotelli peamised väärtused ja eelised?
  • Kuidas tellija fotosid kasutada soovib?

Arutlesime nende küsimuste üle päris põhjalikult ja leidsime mitmeid lähtepunkte. Praegu moodustab klientide enamuse vanem generatsioon Soomest ja mujalt, kuid lähitulevikus võib eeldada kliendiprofiili muutumist. Hotell asub kesklinnas, logistiliselt väga heas paigas, sobib pigem linnapuhkust eelistavale kliendile ja ärikliendile. Erinevalt enamikest linnahotellidest on igal toal suurepärase vaatega rõdu. Hotell on veel uuenemisprotsessis.

Kas need vastused aitasid mul kvaliteetsemaid fotosid luua? Jah, saadud info põhjal kohendasin piltide rõhuasetust vastavalt sihtrühmale ja hoidsin koguaeg meeles, kellele fotod on mõeldud. Püüdsin piltidega rõhutada kõiki hotelli tugevaid külgi ja lisada fotosid, mis neid paremini kirjeldaksid. Kokkuvõttes sai tulemus parema rõhuasetusega ja täpsem.

On suur vahe, kas fotograaf pildistab lihtsalt sise- ja välisvaateid või teab täpselt, millest fotod jutustama peavad.

Ebamugavad küsimused

Tere! Vajame fotosid kolmest tootest. Milline on hind?

Selliseid kirju saades tean, millist vastust oodatakse.

Tere! X€. Soovite?

Tegelikult ma ei taha sellist pakkumist saata ja küsin täpsustavaid küsimusi. Paraku jäävad vastused mõnikord saamata. Järelikult klient leidis teise fotograafi, kes juba pakkumise tegi.

Küsimused on ebamugavad, sest nendele tuleb vastata. Vastamine võtab aega ja mõnele küsimusele polegi nii lihtne vastust leida. Valgel taustal tootefoto pildistamiseks pole väga palju infot vaja. Mida lähemale reklaam- või turundusfotole, seda rohkem tekib küsimusi.

Kui palju pilte ühest tootest/objektist vajate? Kuidas soovite fotosid kasutada? Millise kujundusega peavad pildid kokku sobima? Millistele tehnilistele nõuetele vastama? Milline on teie brändi kontseptsioon? Kes on teie sihtgrupp?

Mõnikord pole töö tellija neile küsimustele lihtsalt mõelnud. Väikestel ettevõtetel võib-olla polegi väga selget nägemust enda turundusest, sihtgrupist ja fotode stiilist.

Ometi tahan igal võimalusel küsida. Samas püüan tunnetada, kui kaugele võin pärimisega minna ilma, et kliendi eemale peletaksin. Vastused aitavad mul paremat pakkumist koostada ja kliendil saada just sellise fotomaterjali, mida ta vajab.

Hea koostöö ja põhjalik infovahetus tagab kõige parema tulemuse.

Kas sa saaksid teha paremad pildid?

Klientide huvi mind pildistama kutsuda võib olla erinevatest asjaoludest motiveeritud. Mõnikord on neil pildid juba olemas, kuid ei vasta mingil põhjusel ootustele.

"Kas sa saaksid teha paremad pildid?" Vastamiseks pean mõistma, milles seisneb probleem. Tehniliselt ebaõnnestunud fotosid saan üsna lihtsalt parandada uute fotode pildistamisega. Pean valima õigema pildistamise aja, kasutama sobivamat valgust või teostama parema järeltöötluse.

Teisalt võib piltide ebasobivus tuleneda nende kontseptsioonist. Fotod lihtsalt ei kirjelda toodet või teenust õigel viisil. Paremate fotode saamine eeldab sel juhul suuremat koostööd ja kliendipoolset panust kogu protsessi. Peame koos arutlema mida, kellele ja miks me pildistame. Vajadusel kaasame suurema meeskonna, sh disaineri või kujundaja. Viime koos tulemuse vastavusse kõigi nõudmistega ja saamegi paremad pildid.

Kõige sagedamini pildistan üle müügi- või üürikinnisvara, tooteid ja ametiportreid.

Iga projekti puhul püüan hinnata, millisel tasemel on eelnevad pildid ja kui palju kasu võib ülepildistamine tuua. Vahel jõuan järeldusele, et 10% parema tulemuse saavutamiseks peame tegema 90% rohkem tööd. Kliendi otsustada jääb, kas ta selles valguses soovib uusi fotosid või kasutab tulemuse parandamiseks mõnd teist turundustööriista.

Milline on ideaalne fotograaf?

Fotograaf peab olema väga hea suhtleja. Mitte ainult hea vestluspartner, vaid oskuslik projektijuht, kes tahab klienti kuulata ja tema ideid edasi arendada. Samuti on vaja juhi oskuseid, eriti suurte grupipiltide ja peresessioonide pildistamisel.

Edu saavutamiseks tuleb igale päringule kiiresti reageerida ja töödega ajakavas püsida. Kõigepealt tuleb süveneda kliendi vajadustesse ja tegutseda neist lähtuvalt. Enda isiklikke huve võib arendada peale seda, kui kõigi kliendi soovidega on arvestatud ja projekt ei kaldu eesmärgist kõrvale.

Fotograaf peab oskama jutustada lugusid. Perepiltidel tuleb rääkida perelugu, ettevõtte fotodel ettevõtte lugu. Kui fotograaf teab, mida ta tahab piltidega edasi anda, saab iga foto mõtte ja sisu. Ilma selleta jääb pilt nõrgaks ja ei suuda vaatajat kõnetada.

Lugude jutustamine sõnas ja pildis on ta enda turunduse kõige tähtsam osa. Kui fotograaf oskab jutustada enda tööst ja sellega vaatajaid inspireerida, oskab ta ka teiste ideid edasi anda.

Fotograafil peavad olema tehnilised oskused ja vajalik varustus tööde teostamiseks. See on nii elementaarne, et ei tasu peaaegu mainimist. Fotograaf peab tehniliselt oma tööga hakkama saama. See on baasoskus, ilma milleta pole edu loota, kuid ainult sellest eduks ei piisa.

Milline on minu ideaalne klient?

Parima kliendi kõige tähtsam omadus on valmidus koostööks. Iga pildistamine kujutab endast koostööprojekti, mille õnnestumisesse peavad panustama mõlemad osapooled.

Leidub töid, kus läheb vaja tellija vahetut kohalolekut. Samuti pildistamisi, kus oleme õige raja juba aastatega sisse tallanud, piisab põhiliste detailide ületäpsustamisest - seegi on koostöö.

Vahel eeldavad tellijad, et fotograaf teeb kogu töö iseseisvalt. Ka nii saab töö valmis, kuid tulemus võib tellija soovidest erineda.

Mul käib alati väike jõnks selgroost läbi, kui tellija ütleb, kuidas ta mind täielikult usaldab. Loomulikult olen meelitatud, kuid ootan usalduse asemel koostööd.

Armastan kliente, kes jõuavad minuni, kuna neile meeldivad minu fotod. See on kõige parem garantii teineteise mõistmisele ja heale töötulemusele.

Igal fotograafil on veidi erinev käekiri ja viis tööle läheneda. Kui minu eelmised tööd vastavad sellele, mida klient minult ootab, võin kergesti vajaliku tulemuse saavutada.

Hea klient teab täpselt, mida ta vajab ja otsib optimaalset lahendust tulemuse saavutamiseks. Projektid võivad takerduda, kui kliendile pole selge, kui palju ja milliseid fotosid ta vajab. Parimal juhul valmib mul täpselt õige kogus pilte, mis vastavad igas mõttes kliendi ootustele.

Turundusfoto facebooki grupp

Tegime turundusfotost arutlemisest facebooki grupi, tule räägi kaasa.


Ole kursis blogipostitustega

- - -> Liitu uudiskirjaga

Kutsu mind pildistama

- - -> Helista +372 5341 4678
- - -> Kirjuta info@olev.ee

 

Loe veel:

 

Fotograaf Olev Mihkelmaa hobid

laupäev 04. jaanuar 2020
Teema: Fototurg

Igast hobist ei pea äri tegema. Mul on peale fotograafia palju teisi hobisid ja huvisid, millest 2019. aastal lühikestes postitustes kirjutasin. Lisaks tõin välja enda kitsaskohad. Koondasin postitused üheks artikliks.

Naljakas lugu minu nimega

„Tere, Mihkel!“
„Tere-tere, kuidas läheb?“

Sarnast dialoogi pean vähemalt paar koda aastas, vahel sagedaminigi. Kes siis on see Mihkel? Eks ikka mina ise.

Kas mind häirib, kui vestluskaaslane nimega eksib? Loomulikult mitte. Mihkliks kutsumisega olen juba nii harjunud, et kulm ka ei liigu. Pigem jätan võimalusel eksitusele üldse tähelepanu juhtimata ja lähen suhtlusega edasi. Milleks vestluskaaslases piinlikust tekitada.

Ametiasutustes, sündmustele registreerides, kauplustes ja mujal pean enda nime väga hoolega ja õigete rõhkudega hääldama. Kirjapanija võib väga kergesti eksida tulles välja iselaadse omaloominguga. Nime saab väga erinevalt kirjutada:

  • Olev Mihkelmaa,
  • Olev Mihkel Maa,
  • Olev-Mihkel Maa,
  • Mihkel Maa,
  • Mihkel Olevmaa.

Rohkem praegu ei meenu, variante võib veel olla.

Kunagi oli isapoolse suguvõsa perekonnanimeks Mihkelmann. Nimede eestistamise aegu sai mannist maa. Üks sarnane eestistamise juhtum on teada Viljandimaalt Loodi külast, teine Tahkurannast. Nende suguvõsade nimi pole tänasesse päeva jõudnud.

Tegemist on unikaalse perenimega, mille edasikandmise au kuulub mulle ja läheb edasi minu poegadele. Kui teile kasvõi saja aasta pärast mõni Mihkelmaa ette juhtub, võite tema esivanema kergesti kindlaks teha.

Suhtlemisest

Tegelikult ma kardan inimesi. Neil kes mind tunnevad, võib olla raske seda väidet uskuda, aga nii see tõesti on.

Seltskonnas viibides võin juhtimise kerge vaevaga enda peale võtta ja oma tugevat häält kasutades rahvast suunata, teinekord isegi naerma ajada. Lektorina sadade inimeste ette lavale astuda pole mingisuguseks probleemiks. Mul on teatav loomupärane anne võõraste inimestega vabalt suhelda, luua õhkkonda, oma tahet ellu viia. Pulmades või konverentsidel kasutan meeleldi neid võimeid, kui olukord seda eeldab.

Minu loomupärane edevus soosib avatud suhtlemist. Rambivalguses tunnen ennast hästi ja naudin hetki, mil kogu publiku tähelepanu on mulle suunatud. Ja ikkagi, ma kardan inimesi.

Töiseid telefonikõnesid püüan viimase võimaluseni edasi lükata. Mulle ei meeldi teed küsida. Olen valmis mingi paiga leidmisele mõttetult aega kulutama, kui ainult ei peaks uue inimesega suhtlema ja enda haavatavust näitama. Pelgan kahtlase välimusega inimesi, olen valmis koheselt kaitsesse asuma, kui mõni neist mind tülitab.

Igapäevaelus pean selle veidra kartuse lihtsalt jõuga kõrvale suruma. Teen mõnikord päevas kümneid telefonikõnesid, suhtlen rohkem kui saja inimesega, küsin võõrastelt teed ja liigun pimedal ajal kahtlastes kohtades. Ega alateadliku hirmu pärast saa midagi tegemata jätta.

Düsgraafiast

Kas oled kuulnud düsgraafiast või tead kedagi, kes õigekirjaga igapäevaselt vaeva näeb ja imelikke vigu teeb? Minu jaoks on see igapäevane teema, millega tegelema pean, sest ma lihtsalt ei erista häälikupikkuseid ja teen teisigi huvitavaid vigu.

E-maili saates pean teksti mitu korda üle lugema, ega ma siis ka kõiki vigu üles ei leia. Vahel loen teksti sõnahaaval tagurpidises järjestuses, nii tulevad eksimused paremini välja.

Väga olulised tekstid pean enne ärasaatmist kontrollida andma. Blogitekstid vaatab Merle alati enne avaldamist üle. Ega temagi kõiki vigu enam ei näe, ajapikku on ta minu eripäraga harjunud ja ei märka kõike, vahel teeb isegi sarnaseid eksimusi. Nii et kui leiate mõnes minu tekstis vea, võite selle põhjuse kergesti tuvastada.

Kas düsgraafia segab minu igapäevaelu? Ikka segab, kuigi otseselt ei takista. Koolis sain eesti keelega kurja vaeva näha. Ükskord hakkas õpetaja peaaegu nutma, kui etteütluse vigade paranduse pealkirjaks „Vikate parantus“ kirjutasin. Sellest hoolimata sain valitud koolid lõpetatud. Eriala valikul pidin enda eripära muidugi meeles pidama. Tõlkijaks või filoloogiks õppimine poleks kõne alla tulnud.

Pildistamist düsgraafia muidugi ei sega, võibolla annab juurdegi. Tasakaalu mõttes saan ehk just sellepärast pildistamisega paremini hakkama.

Reisimisest

Reisimine on minu suur kirg, lausa füüsiline vajadus. Pikalt ühe koha peal püsida on talumatu. Fotograafi töö ise tähendab õnneks pidevas liikumises olemist. Enamasti toimetan Tallinna ümbruses ja mujal Eestis. Viimasel ajal käin aina rohkem kaugemalgi.

Tunnen suurt rõõmu iga pikema sõidu üle. Siiski on kõigis minu käimistes üks paratamatu vastuolu. Kui tahan pildistada ja portfooliot täiendada, pean reisima üksi. Neil kordadel sõidan pikki vahemaid, naudin üksi olemist ja uute põnevate paikade jäädvustamist. Kõik tundub vahva, kuid mitte täiuslik, sest sooviksin kõike nähtut oma perega jagada.

Neil kordadel, mil meie kuueliikmeline pere teele asub, on kõigil vahva ja põnev. Aga kaamera võin sellistel reisidel rahulikult koju jätta, mõnikord olengi seda täinud. Vähemalt praegu, väikeste lastega jääb pildistamisse süvenemine pigem unistuseks. Võin ju oma fotokotti ja statiivi kaasas vedada, midagi asjalikku ja tõeliselt head sünnib sellest paraku väga harva.

Nii peangi vähemalt täna valiku tegema, kas reisida üksi ja tuua koju häid pilte või reisida koos perega ja parimatest piltidest pigem loobuda, sest minu kohmitsemisi kaameraga, õige kellajaja ja valguse passimisi pole mõtet teistele pereliikmetele ooteajaks vormistada. Küllap saan aastate edenedes sellest dilemmast vabaks.

Matkamisest

Matkata on vahva. Eriti koos sõprade, perega või üksi.

Väiksemate ja suuremate matkade või reiside puhul püüan kogu protsessi hoida võimalikult spontaanse. Minu elus juba leidub planeeritud aega ja kindlaksmääratud tegevusi.

Matkates tahan olla vaba. Muidugi ei tähenda see, et kuhugi uisapäisa tormaksin. Alati teen piirkonna kohta eeltööd ja sean paika võimalikud sihtkohad, mis mulle huvi pakuvad. Samuti tean, millal teed alustan ja millal pean tagasi jõudma. Nende kahe ajahetke vaheline aeg sõltub ilmast ja minu tujudest.

Tegelikult pean tunnistama, minu matkad on sageli kombineeritud autoga sihtkohta jõudmise ja jalgsi liikumise vahel. Sõidan Soome, Norrasse või lõuna poole. Jõuan mingisse põnevasse paika ja teen päeva või paari pikkuse tiiru. Sõidan jälle edasi ja vaatan mõnes teises kohas ringi. Eestis kasutan olemasolevaid matkaradasid või mõtlen välja mõne metsikuma marsruudi.

Kui vähegi võimalik, ööbin lageda taeva all magamiskotis. Kui juba matkal olla, miks peaks siis umbsesse telki pugema. Tõsi küll, suvel tahavad sääsed pureda, kihulased on ka vastikud, aga nende vastu leidub rohtu. Õues magamise nippi õpetan ka oma poegadele. Hea ilma korral jätame telgi meelega koju.

Poisid kasvavad, iga aastaga on neist aina rohkem kaasatulijaid. Meil saab põnev olema.

Aja jälg kivis kaart

Kui fotosid töötlen või autoroolis istun, kuulan ERR-i arhiivist raadiosaateid. Tänaseks polegi enam lihtne midagi uut ja mulle huvitavat leida. Pean kaevuma aina sügavamale vanemasse arhiivi ossa. Viimasel ajal olen kuulanud sarja "Maailmapilt" üheksakümnendatest pärit saateid ja imestanud, kui palju meie maailmapilt on sellest ajast muutunud.

Minu erilised lemmikud on mammutsarjad:

  • Hendrik Relve "Kuula rändajat"
  • David Vseviovi "Müstiline Venemaa"
  • Piret Kriivani "Eesti lugu"
  • ja muidugi "Mnemoturniir".

Väiksematest sarjadest hindan väga Marti Kalda

  • "Valgus tuleb idast" ja
  • "Hommikumaa vägevad"

Lõppenud sarjadest võiks veel jätkuda

  • "Beethoveni sõber" ja
  • "Veel üks maailm"

Olen veetnud tuhandeid tunde ERR-i arhiivi seltsis, mis pole muidugi võrreldav saadeta autorite tööga.

Helgi Erilaiu "Aja jälg kivis" on minu üks esimestest lemmikutest. Avastasin selle sarja  2004. aastal laulupeolt koju sõites. Tänaseks juba lõppenud sarja mõningaid osasid kuulan ikka uuesti, eriti reisil olles sihtkohaga tutvumiseks või uute reisiplaanide tegemise aegu. Vahel ka lihtsalt niisama mõnusaks helitaustaks.

Eelmise aasta oktoobris käisin pojaga reisil. Enne uude sihtkohta jõudmist otsisin välja saate, mis selle paiga kohta käis. Enda mälu värskendamiseks ja poisile ettevalmistuseks. Kasutada sain muidugi ainult neid saateid, mille olemasolu ma mäletasin, arhiivis leidub neid üle 400. Tagasi jõudes mõtlesin asja enda jaoks lihtsamaks teha ja kõik saated kaardile kanda. Hakkasin tööga vähehaaval peale.

Alguses tegin mõned tehnilised apsud, siis jälle soovisin veel paremat tulemust, tänaseks sain tööga valmis ja kandsin kaardile 404 raadio- ja 2 visuaalse pildiga saadet. Iga saate kohta on kaardil punkt. Sellele vajutades avaneb link saate juurde, saate kirjeldus, Wikipeediast või minu enda arhiivist pärit foto kõnealusest objektist. Kaart sobib kasutamiseks igal ajahetkel - kodus või reisil.

See Aja jälg kivis kaart on ka sulle kasutamiseks leitav siit.

Head nautimist!

Mulle meeldib kokata

Kes teie peres süüa teeb?

Meil on sellega nii ja naa. Kui olen kodus, teen enamasti ise süüa. Minu äraolekul saavad teised muidugi hakkama. Mulle meeldib kokata.

Mõned peavad mind gurmaaniks, ise ma nii ei arva. Lihtsalt armastan väga head toitu. Oliivid, sink, punane vein ja juustud. Eriti juustud, see on minu nõrkus. Mida vanemad ja vängemad, seda parem. Itaalia supermaketist võtaksin hea meelega pool kaupa kaasa. Ehtsat gruusia kööki naudiksin päevade kaupa. Heast aasia toidust ma ei räägigi.

Kodustes tingimustes pole kõiki neid hõrgutisi muidugi käepärast, eriti maal olles. Seepärast tulebki ise leiutada. Kellelgi peres tekib millegi järele isu, kui viitsimist on, võtan asja ette. Kõik päevad pole muidugi pidupäevad. Enamasti sööme ikka tavalist eesti toitu.

Nädalavahetusel teen pannkooke või Norra stiilis pehmeid vahvleid moosi, hapukoore ja Gudbrandsdaleni juustuga. Viimase hankimiseks tuleb külastada kindlaid poode. Mõnikord küpsetan saiakesi, kringlit või teen lihtsamat sorti koogi. Olen teinud pizzat, sushit, hinkaalisid, ravioolisid, pastat, suvel šašlõkki. Minu lemmik on ka kodune jäätis.

Miks ma kokkamist ja head toitu armastan? Ilmselt peitub vastus lapsepõlve tagasihoidlikes oludes ja soovis enda menüüd põnevamaks muuta. Kust sa ikka saad, kui ise ei tee?

Robootikast

Kas sul on lapsepõlveunistusi, mida on praegu võimalik täita? Kindlasti on. Minul on ka. Kõiki unistusi ei jõua ma kokku lugeda.

Robotitega mängimine on üks nendest. Lapsena joonistasin vineertahvlitele robotite juhtimispulte. Roboteid ma muidugi ei näinud, ega neid tänasel kujul olemaski polnud.

2016 sügisel läks mu esimene poeg kooli, samal ajal sattusime Haapsallu Robotexi promoüritusele. Ka Lihula kooli direktor oli kohal ja võttis vastu 4 Edisoni haridusrobotit, mida kool pidi kasutama hakkama.

Meie vestluses selgus, et roboteid on veel, kuid need seisavad ja koguvad tolmu, pole kedagi juhendajaks võtta. Üks asi viis teiseni, minust sai ootamatult robootikaringi juhendaja. Käisin koolitustel ja mässasin ringitundides koos lastega roboteid ehitada ja programmeerida. Samal aastal jõudsime Robotexile ja Võru Roboti Tsõõrile. Tulid ka esimesed tunnustused.

Ühel hetkel avastasin ennast öösiti roboteid ehitamas ja sellesse aina rohkem aega panustamas. Kõik oli iseenesest väga vahva, aga pildistamine kippus unarusse jääma. Praktilistel põhjustel võtsin vastu otsuse endist kurssi hoida ja andsin ringijuhendamise üle.

Nüüd on meil kodus oma robotid ja väike 4 lapsega robootikaring, mis toimib ilma minu suurema sekkumiseta. Küllap tuleb roboteid varsti juurdegi. Elagu robootika!

Doonorlusest

Ma olen doonor.

Kunagi kutsekooli ajal käis verekeskus regulaarselt koolis doonoripäevi korraldamas. Vähemalt 18. aastased õpilased said vereloovutuse eest šokolaadi ja vaba päeva. Olime väga motiveeritud. Õpetajad küll sama rõõmsad polnud, aga mis neil üle jäi. Huvitav, et kool sellist lahendust tolereeris.

Kooliajast käingi verd andmas. Mitte küll väga regulaarselt, aga paar korda aastas ikka. Räägitakse, et iga vereloovutus päästab ühe inimelu. Küllap see nii on, kuid ma ei mõtle sellele eriti. Lihtsalt tunnen vajadust ka sel viisil ühiskonda panustada.

Doonorlus kuulub kodanikuks olemise juurde ja võiks olla igaühe elu loomulik osa nagu hambaarsti juures käimine vähemalt kord aastas. Meeste tervisele tuleb kasuks mõne aja tagant natuke aadrit lasta.

Tervislikel põhjustest või liiga väikesest kehakaalust tulenevalt pole kõigil võimalust verd loovutada. Mõned lihtsalt pelgavad verd ja see on ka ok. Teistel võib tekkida oht minestada.

Kord elus võiks igaüks siiski proovida verd loovutada. Kasvõi selleks, et teada saada, mis tunne see on. Võibolla on see hoopis vahva ja saab uueks rutiiniks.

Teatrist

Minu sügavam teatrihuvi sai alguse Tallinna Linnateater praktikast, kus Priit Greppi juhendamisel etendusi pildistasin.

Praktikakohaga kaasnes privileegina vaba sissepääs kõigile etendustele. Nii saingi kogu repertuaari üle vaadata, mõnigi kord lahkusin etenduselt väga tugeva elamusega. Kõndisin läbi öise linna nagu udupilves. Eriti selgelt mäletan Adolf Šapiro "Isad ja pojad" lavastusest saadud emotsiooni. See oli kui peapõrutus, millest toibumiseks kulus mitu päeva.

Praegu käime kahekesi või koos lastega teatris. Lasteetendusi olen lõppenud hooajal näinud 7. Kokku jõudsin külastada 14 etendust. Meie pere lemmikuteks on Estonia, Draamateater, Tallinna Linnateater, Nuku teater ja Endla.

Isiklikult armastan kõige rohkem Estoniat, tema suure trupi ja hea kvaliteedi pärast. Etendustest eelistan klassikat, eriti vene klassikat ja muidugi Tammsaaret, temast ei saa üle ega ümber. Meie hooaja lõpetaski „Noored hinged“ Nuku teatris, sel hooajal nähtutest parim etendus.

Üldiselt käime ikka vaatamas tükke, mille juures jääb ruumi arutlusteks. Poisidki küsivad peale iga etendust „Mis selle loo mõte oli?“ Kõige rohkem teebki mulle rõõmu laste teatriarmastus ja vastupidavus. Isegi nelja-aastane suudab Buratino muusikali ilma nihelemata ära vaadata.

Ootan juba põnevusega uut hooaega.

--------

Sel hooajal vaadatud etendused:

  • Noored hinged NUKU teatris
  • Buratino Estonias
  • Vennas Draamateatris
  • Kratt Estonias
  • Pipi Pikksukk Estonias
  • Väike Prints NUKU teatris
  • Miisu NUKU teatris
  • Vedelvorst Endlas
  • Sipsik ja vana aja asjad Estonias
  • Elias maa pealt NUKU teatris
  • Krõll NUKU teatris
  • Kaarnakivi perenaine Endlas
  • Avameelselt abielust Endlas
  • Savoy ball Estonias

Laulu- ja tantsupeost

Eile vaatasin tantsupeo etendust. Täna olen laulupeol, vaatan varsti kahte vanemat poega mudilaskooli ridades mööda marssimas ja tunnen ennast uhke isana.

Laulu- ja tantsupidu on mulle väga oluline. Miks? Lihtsalt on.

Tegelikult ei saagi nii küsida. Samamoodi ei saa küsida, miks on minu vanemad mulle olulised või miks ma armastan oma kodumaad. Vanemad on olulised, sest nad on minu vanemad. Kodumaa on oluline, sest ta on minu kodumaa.

Laulu- ja tantsupidu on oluline, sest see on minu pidu. Minu ja veel tuhandete teiste eestlaste pidu, kelle vanemad on siin sündinud ja õppinud oma vanematelt, kuidas kodumaad armastada.

Minu jaoks on see juba õige mitmes pidu. Esinejana pole ma lauluväljakule või staadionile jõudnud, siiski pääsesin kahe aasta eest noorte peol nii tantsumurule kui laulukaare alla fotograafi ja laste saatjana.

Igaüks peab ikka jääma sellesse rolli, kuhu ta kõige paremini sobib hoolimata faktist, et vares kuulub laululindude hulka ja karud õpetatakse tantsima. Lastega koos kogu peotralli läbi tehes sain kõigest väga vahetult osa ja tõesti nautisin iga hetke.

Sel aastal olen peol perega, kaamerakott loomulikult õlal. Kindlasti tuleb edaspidi neidki aastaid, mil jälle rohkem pildistan, seniks aga vaata pilte eelmisest noorte peost.

Matsalu Loodusfilmide Festivalist

MAFF on jälle käes. Juba 17. korda toimub Lihulas Matsalu Loodusfilmide Festival.

Käisin avamisel, kõik oli nagu alati - tuttavad näod, Riho Västrik õhtujuhina, Silvia Lotman, Tiit Mesila, terve saalitäis loodushuvilisi, filmitegijaid, fotograafe ja lihtsalt toredaid inimesi. Västrik mainis, et saalgi olevat täpselt samasugune, midagi polevat muutunud.

Aastate jooksul olen minagi neil kõvadel pinkidel tundide kaupa istunud ja kümneid loodusfilme nautinud, mõnikord ka maganud. Osalenud lugematutes töötubades, neid ise läbi viinud. Vaadanud suurepäraseid fotonäituseid, käinud ekskursioonidel.

Matsalu festival ei näita meeletult suuri külastajanumbreid, samas kasvab iga aastaga filmide hulk. Teosed on väga eriilmelised - üsna igavatest väga põnevateni; dokumentaalsetest eluloofilmidest peaaegu põnevike või õudukateni. Vaatamist jagub igale maitsele.

Kõige enam naudin hea kaameratöö ja sügavama mõttega filme. Viimasel ajal kipuvad teemad aina enam meie planeedi hädade ümber keerlema. Vististi polegi ma viimastel aastatel näinud festivalifilmi, mis otseselt või alltekstina keskkonnateemat ei käsitleks.

Päikeselisel päeval kultuurimaja ees pingil istudes ja üle lendavaid kureparvi vaadates jäävad maailma hädad kaugeks. Festivali ajal on Lihula üks päris õnnelik paik.

Mina usun jõuluvana

Valge habemega vanad liiguvad praegu igal pool ringi. Mõned neist on päris ehtsad jõuluvanad.

Kunagi aastate eest nägin oma täiskasvanuaja esimest ehtsat jõuluvana. See oli Kihnu eakate jõulupuul, kui jõuluvana hing oli lausa käegakatsutav. Vana tuli mööda teed kott seljas - päris ehtne jõuluvana, seda teadsin kohe esimesest pilgust. Kogu saalitäis rahvast uskus temasse ja võttis vastu kogu jõulurõõmu, kingitused ja kallistused. Selle sündmuse meenutamine tekitab minus alati sooja tunde.

Ehtsaid jõuluvanasid olen näinud hiljemgi - lasteaedades ja kodudes, erinevatel pidudel. Nendega käib kaasas soojus, armastus ja jõuluime.

Tegelikult võib ju igaüks vammuse selga tõmmata ja vana mängimise rolli enda peale võtta. Selles rollis juba on midagi maagilist. Punases mantlis peitub eriline jõud. Isegi kui kõik teavad, kelle sussid vanal jalas on või näevad riietumist ennast.

Kuidas saada ehtsaks jõuluvanaks? See on väga lihtne. Tuleb uskuda, siis oledki. Juba Põrgupõhja Jürkale oli asi väga selge: „Kui usud, siis on. Kui ei usu, siis pole.“ Jõulutunne ja jõuluime sünnib samuti uskumisest ja soovist armastust jagada.

 

Ole kursis blogipostitustega

- - -> Liitu uudiskirjaga

Kutsu mind pildistama

- - -> Helista +372 5341 4678
- - -> Kirjuta info@olev.ee

 

Loe veel:

 

Fotograaf Olev Mihkelmaa hobist ärini

laupäev 04. jaanuar 2020
Teema: Fototurg

2019. aasta jooksul avaldasin lühikesi postitusi. Läbivateks teemadeks olid:

  • Kuidas minust sai fotograaf?
  • Kelle jaoks ma ikkagi töötan?
  • Vabakutselise fotograafi töö võlud ja valud
  • Minu fotograafi teekond hobist ärini
  • Tallinnas töötamisest

Koondasin postitused üheks artikliks.

Kuidas minust sai fotograaf?

Ma olen kümme aastat töötanud fotograafina.

Tegelikult oleks minust pidanud saama autoremondilukksepp. Kutsekooli ajal õnnestus mul saada praktikale Soome, stipendiumi eest ostsin kaamera. Pidasin ennast väga andekaks fotograafiks, vedasin kaamera töökottagi kaasa. Täna on neid esimesi pilte väga lõbus vaadata. Samal ajal tekkis kindel plaan fotograafiks õppida. Mingi ime läbi saingi sisse Tallinna Sidekooli.

Peale lõpetamist tuli minu pildistamistesse paus. Töötasin mitmel muul erialal, võtsin vaid harva kaamera kätte. Sisimas oli mul soov fotograafiaga edasi tegeleda.

Ühel hetkel ma lihtsalt ei saanud enam teisiti, kui ostsin uue kaamera ja hakkasin taas pildistama.

Alguses jäädvustasin loodust ja ei tahtnud kuuldagi inimeste või toodete pildistamisest. Lugu läks siiski teisiti. Minust kujunes pulma- ja perefotograaf. Lõpetasin palgatööl käimise, alustasin fotoäriga.

Täna pildistan ainult ettevõtetele. Naudin iga päeva, mis toob uusi põnevaid projekte. Saan enda oskuseid aina uutes olukordades rakendada, töötada erinevate inimestega ja külastada paiku, mille olemasolust mul aimugi polnud.

Pildistamine on peaaegu parim osa minu tööst. Veel toredam on saada õnnelike klientide kirju, kes saavad piltide abil oma turunduse uuele tasemele viia.

Mulle meeldib fotograafi töö!

Kas sa oledki ainult fotograaf, päris tööl ei käigi?

Selliseid küsimusi kuulen ma üsna tihti ja vastan jaatavalt. Vahel on pärija väga üllatunud ja küsib uuesti, kelle juures ma siis ikka töötan. Seletan, et mul on üks väga kange ülemus, kes puhkepäevi ei anna ja on üsna järeleandmatu. Näen küsija silmis kaastunnet, kuniks ta mõistab, et ma ise olengi see ülemus. Sellele järgneb arutelu teemal "kuidas on see võimalik?"

Ma olen iseenda tööandja ja kellegi teise käest palka ei saa. Õnneks pole ma mikroettevõttes üksi – abikaasa töötab koos minuga. Ta aitab mind korrektses ja kiires kliendisuhtluses, pakkumiste koostamises, turunduses. Sageli arvatakse, et minu blogitekste või infokirju koostab ka tema. Nii see siiski pole, tekstid on minu kirjutatud. Pildistamise ja fototöötlusega tegelen samuti ise. Pere-ettevõttes tuleb üksteist iga päev toetada ja igal hetkel koostööd teha.

Ega vabakutselise fotograafi elule palju alternatiive polegi, kui soovin valitud erialal tegutseda. „Päris“ fotograafe töötab ajakirjanduses. Mõned on leidnud koha muuseumis, kinnisvarabüroode hingekirjas või reklaaminduses. Ülejäänud tegutsevad vabakutselistena enda ettevõtete alt, neist omakorda paljud töötavad samal ajal mõnel muul erialal.

Tõesti, ma töötangi ainult vabakutselise fotograafina.

Mida tähendab sõna vabakutseline?

Vabakutseline on eelkõige inimene, kes töötab iseenda alluvuses. Ettevõtja eesmärgiks on oma äri pidevalt kasvatada, suurendada kasumit ja töötajate arvu, vallutada uusi turge jne. Vabakutseline teeb samu asju, kuid palju väiksemas mõõdus.

Vabakutselise edu sõltub vahetult temast endast. Kui ta pingutab, läheb tal hästi. Laseb ta end veidikeseks puhkama, on ka sellel kohe tagajärjed. Temagi eesmärgiks on käivet kasvatada ja aina edukamalt töötada, kõik puudutab siiski vaid teda ennast ja veel mõnda abilist, kes kogu süsteemi käigus hoida aitab.

Kui vabakutseline peaks oma tegemistest kõrvale jääma, ei toimu enam mingit äritegevust. Suurem ettevõte saab seevastu mõnda aega ka ilma omaniku juhtimiseta hakkama.

Miks ma olen vabakutseline? Sest nii on mul vabadus. Võin ise otsustada, mis kell ma hommikul tõusen, millal tööpäeva alustan või lõpetan, mis sellest, et minu tööpäevad algavad mõnikord enne kukke koitu ja kulgevad hiliste, isegi varaste tundideni. Ikkagi oman ma täielikku kontrolli kogu ajakava üle. Üheks suureks eeliseks on võimalus oma töö- ja eraelu tasakaalus hoida.

Iga vabadus tähendab samal ajal vastutust, siiski on hea vastutada vaid iseenda ees.

Näilisus versus tegelikkus

Istun seda teksti kirjutades lennukis, olen teel Brüsselisse pildistama. Paremat päeva ei saa ollagi - tegelen oma lemmiktööga ja saan samal ajal veidi reisida.

Sel nädalal olin koolitamas Paides, järgmisel nädalal käin korraks Riias ja Valgas, lisaks tuleb ette veel muid tegemisi. Mul on palju toredaid ja usaldavaid kliente, mõnedega töötan juba aastaid.

Inimestega vesteldes kumab mõnikord läbi arvamus, et elan lõbusat ja glamuurset elu. Lihtsalt sõidan ringi ja pildistan natuke siin ja seal. See justkui polekski päris õige töö, aga saan selle eest head tasu.

Sõbrad, teil on õigus, aga selle taga on tohutu suur hulk tööd. Suures osas sellist tööd, mis väljast vaadates kätte ei paista. Võib-olla ainult siis, kui sõidate minu kontorist öösel mööda ja mõtlete, miks Olev on tule põlema jätnud.

Samamoodi paistab, et mu abikaasa istub kodus ja ei tee midagi asjalikku. Lihtsalt naudib fotograafi abikaasa mugavat elu.

Tegelikkuses on lood pigem vastupidi. Vabakutselise fotograafina püsima jäämine eeldab pidevat turundustööd, uute suundadega kursis olemist, tegevuste analüüsi, oskuste arendamist ja teenuste müüki.

Niiviisi täie pühendumisega töötades ongi võimalik vabakutselise elu nautida ja lubada endale täpselt samasugust äraelamist, kui igal teisel palgatöötajal.

Hobist ärini

Hobi ja töö ühendamisest on ilmselt paljud unistanud. Mul õnnestus unistus reaalsuseks muuta. Selle sisse mahub erinevaid asju, mis tegelikult ajas muutuvad.

Päris alguses tundus mulle ainuvõimalikuna koos kaameraga maastikul ringi uidata ja vaadata, mida põnevat seal pildistamiseks leidub. Neid hetki looduses naudin ka praegu täiega ja kasutan iga võimalust loodusfotoga tegelemiseks.

Järgmisena otsisin väljundit enda kultuurihuvile ja jõudsin Kihnu. Kihnus töötades lisandus loodusele inimlik mõõde ja võimalus pildistades erilistest sündmustest osa saada ning uusi tutvusi luua.

Avastasin järjest uusi põnevaid teemasid. Peresid pildistades sain lihvida enda suhtlemisoskust. Pulmadest tuli lisaks võime suuremaid rahvahulki enda tahtmist mööda pildile sättida.

Märkamatult lisandusid loodusmaastikele linnamaastikud. Siis tulid tööstusettevõtted, toodete pildistamine, suurüritused, meditsiiniettevõtted, religioonifoto ja palju muud.

Iga uus teema, millesse sukeldun, annab mulle midagi juurde. Varem nautisin ilusaid maastikuvaateid ja looduses olemist. Täna otsin rohkem erinevaid elamusi ja uusi teadmisi, mille läbi oma töös veel paremaks saada. Iga uus avastus pakub naudingut.

Pidevas liikumises olemine ongi kõige vahvam osa minu tööst. See on algusest peale nii olnud.

Loodusfotograafiast

Kunagi pidasin end loodusfotograafiks. Õige natuke on sellest tänasesse päeva jõudnud. Päriselt loodust pildistama jõuan paar korda aastas. Miks nii? Prioriteedid on mujale liikunud.

Täna pean oma esmaseks ülesandeks pere eest hoolitsemist. Isiklikud huvid realiseeruvad, kui selleks on sobiv hetk. Teiseks olen natuke laisk - peale igapäevaste tegemiste veel millegi ette võtmiseks jääb pealehakkamisest puudu. Kolmandaks paistab mulle kindlate tellimustega tegelemine veidi stabiilsema ja kindlama tööna. Loodusfotograaf, kes soovib ainult sellest elatuda, ei või kunagi foto õnnestumises kindel olla.

Minu prioriteetide muutus algas üsna salamisi. Mõnest portreefotost looduses said esimesed stuudiosessioonid. Maastikufotodele lisandusid majad. Üks asi viis teiseni. Täna pildistan peamiselt ettevõtetele arhitektuuri, tooteid, töötajaid jm.

Loodusest pole ma muidugi pääsenud. Piisab vaid uksest välja astuda, kui pean loodusega tegelema. Iga õues pildistatud foto juures jälgin ilma, päikese liikumist, aastaaega ja valguse langemisnurka. Interjöörifotodele tungib loodus läbi akende ja mõjutab tulemust väga oluliselt. Ainult akendeta ruumis töötades pääsen looduse mõjust.

Nii olengi ühest küljest loodusfotost kaugenenud, kuid teisalt tegelen loodusega igapäevaselt aina rohkem ja sügavamalt.

Perepildistamisest

Perede pildistamine stuudios on üks neist teemadest, mille suhtes olin kunagi väga skeptiline. Pidasin ennast loodusfotograafiks. Kuid nagu ikka, need asjad mida kardad, kipuvad sinu juurde tulema, lõpuks hakkavad meeldimagi.

Stuudiofotograafia hiilis minu ellu kuidagi salamahti. Sõbrad soovisid perepilte. Nii sai sellest üheks perioodiks peaaegu põhitöö. Tänaseks olen stuudios pildistades veetnud sadu toredaid tunde, õppinud valgust tunnetama ja iga pereliikmega koostööd tegema.

Stuudio peamine võlu seisneb valguses, mida saan ise täielikult kontrollida. Kui tahan, kasutan kasvõi viite või kuute erinevat välklampi, saan konstrueerida keerukaid valguslahendusi, luua erinevaid valgusefekte, tekitada tuult, vihma või lumesadu. Võin luua ise seda kõike, mis on olemas ka õues pildistades, aga seal ei allu ilm minu tahtele.

Peredega töötamine on mind õpetanud eri vanuses inimestega koostööd tegema. Tihtipeale näen kogu perekonda esimest korda, kui nad stuudiouksest sisse astuvad. Esimesest hetkest peab algama viljakas koostöö, mille õnnestumine sõltub eelkõige fotograafi oskusest luua meeldivat õhkkonda, suunata tegevusi, arvestada kõigi vajadustega. Perepildistamine on kui psühholoogitöö. Kõigil beebidest vanavanemateni peab olema tore koos tegutseda, siis tulevadki vahvad pildid.

Ettevõtetele pildistamisest

Ettevõtetele pildistamine on minu põhitegevus.

Aitan enda kliente väga erinevate projektide juures. Teeme turundusfotosid või reklaampilte. Pildistan arhitektuuri, kinnisvara, tööstust, tooteid, töötajaid, sündmuseid jm.

Mõne kliendiga töötan juba aastaid koos. Pidevalt lisandub uusi kontakte. Tänaseks olen töötanud 500. ettevõttega.

Iga projekti juures on kõige tähtsam ühiselt aru saada, mida täpselt tellija vajab ja kuidas soovitud tulemuseni jõuda.

Pikaajaliste klientidega käime juba sissetallatud rajal. Mina tean, mida nad vajavad ja kuidas oodatud tulemus saavutada. Nemad teavad, mida minult oodata ja milliseid ettevalmistusi teha, et töö õnnestuks.

Uute klientidega teeme koos põhjalikuma eeltöö, täpsustame tehnilisi nõudeid, fotode hilisemaid kasutusviise ja ideed, mida pildid peavad edasi andma. Eeltöö võtab mõnikord rohkemgi aega, kui pildistamine. Täpselt õigete fotode saamiseks, tuleb ettevalmistust alati tõsiselt võtta.

Ettevõtetega töötamise juures meeldib mulle kõige enam asjalikkus ja professionaalne suhtumine. Need omadused iseloomustavad iga hästi õnnestunud projekti, millesse mõlemad osapooled on kogu energiaga panustanud. Naudin iga õnnestunud projekti ja rõõmustan, kui klient saab selle tulemusena veel edukamalt edasi minna.

Koolitamisest

Fotokoolitaja staaž on mul täpselt sama pikk, kui vabakutselise fotograafi elu - tänaseks juba üle 10. aasta.

Esimese koolituse tegin Pärnumaa Kutsehariduskeskuses 2009. aasta kevadel. Ei tea küll, kust võis selline julgus tulla. Olin ju veel päris algaja, kuigi Sidekooli fotograafia eriala lõpetanuna ikka üht-teist teadsin.

Tänaseni läbiviidud fotokoolitusi ja fotokursuseid tuleb kokku 200.

Tegin pikalt koostööd Fotoluksiga, sellele järgnes Fotograaf Olev Mihkelmaa fotokooli esimene aktiivsem periood iganädalaste fototundidega Tallinnas. Sel aastal algas koostöö Loov Eestiga, mille sisuks on rääkida ettevõtjatele turundusfotode kasutamisest.

Lisaks tellimuskoolitustele annan kõigile soovijate eratunde just sel teemal, milles nad abi vajavad.

Mulle meeldib enda teadmiseid jagada. Õnnestunud koolitus annab mulle endalegi palju juurde - õpin ise õpetades.

Eriti naudin ettevõtjate koolitamist, kes võivad samal ajal olla minu fototööde kliendid. Koolitajana fototeemadest rääkides saan klientide vajadustest ja probleemidest üha parema ülevaate. Uusi teadmisi võin jällegi kasutada pildistamise projektide juures.

Enda kogemuste jagamine peaks olema iga professionaali töö loomulik osa.

Vabatahtlikust tööst

Vabatahtlik töö ja fotograafia käivad sageli kokku. Puutun vabatahtlikkusega kokku vähemalt paaril korral aastas. Enamasti midagi pildistades, koolitades või enda tööst rääkides.

Mitme pikaajalise ja eduka koostöö juured peituvad vabatahtlikus töös. Keegi on mind mõne projekti juurde appi palunud ja hiljem teises ettevõtmises kliendiks saanud või mind kellelegi soovitanud. Samasse kategooriasse kuuluvad panused mõne võistluse auhinnafondi, osalemised žüriides.

Kui teema mind köidab, panustan hea meelega enda aega vabatahtlikku töösse. Erinevates projektides osalemise määrab minu motivatsioon. Iga kord kaalun pakkumist mitme külje pealt.

  • Kui palju kasu minu tegevus abistatavale toob?
  • Millisel määral aega ja vahendeid see minult endalt nõuab?
  • Kas panus on ühekordne või pidev?
  • Millest on kogu tegevus motiveeritud?
  • Kas teema tundub huvitav?
  • Kas tasuta panustamine on põhjendatud ning toimub õigetel alustel?

Leidub juhuseid, kus minu hinnangul püüab keegi viia vabatahtlikuks projekte, mis ilmselgelt peaksid olema tasustatud. Lisaks ei osale ma kunagi fotokonkurssidel, mille peamine eesmärk on korraldajat tasuta pildimaterjaliga varustada.

Siiski ootan põnevusega uusi väljakutseid pro bono projektide vallas ja võtan kindlasti omal initsiatiivil erinevaid asju ette.

45 000 läbitud kilomeetrit aastas

Huvitav, kuidas vaatenurk samadele asjadele aja jooksul muutub.

Hetkel elan Lihulas, kus möödus mu lapsepõlv. Lapsena tundus 54km kaugusele Haapsallu või 56km kaugusele Pärnusse minek suursündmusena, rääkimata 110km kaugusel asuvast Tallinnast.

Täna läbin neid vahemaid mitu korda nädalas, sealjuures pole üldse kuhugi minemise tunnet. Tallinn asub siinsamas, nagu läheks poodi piima järele.

Väikestviisi reisimise tunne algab Tartu, Valga või Rakvere sõidust. Saartele minek on ka rohkem nagu reis, sest vesi on vahel.

Täna läbin aastas umbes 45 000km. Seda pole väga palju, mul on olnud ka 60 000km aastaid. Läbitud kilomeetrid vähenevad, kuna oleme minu sõite optimeerinud ja püüame üheks tunniks Tallinna sõitmisi vältida.

Suured vahemaad pole probleemiks, ainult kaotatud ajast on kahju. Üks sõit pealinna võtab kokku 3-4h, selle ajaga jõuaksin arvuti taga hea hulga tööd ära teha.

Sõitmine meeldib mulle, see kuulub minu töö juurde. Tunnen ennast hästi, kui saan olla pidevalt liikumises ja uusi paiku avastada. Tõenäoliselt ei leidu Eestis ühtegi üle 500 elanikuga asulat, millest ma poleks viimase viie aasta jooksul läbi sõitnud.

Eriti naudin neid töid, mis viivad mind Eestist välja. Kolm-neli korda aastas satun ikka kuhugi kaugemale, seda võiks siiski veel rohkem ette tulla.

Ma töötan põhiliselt Tallinnas

Enda fotoblogi postitusi sirvides märkasin ehmatusega, et suurem osa neist räägib, kuidas ma mööda ilma ringi tuiskan. Tegelikult veedan valdava osa enda tööajast Tallinnas.

Pean endale ja sullegi meelde tuletama - olen Tallinna fotograaf.

Muidugi liigun pidevalt ringi, teen projekte kogu Eestis ja mujalgi. Põhilise tööaja veedan siiski pealinnas ja selle lähiümbruses. Nii on see olnud juba viimased kümme aastat.

Sellest sügisest on mul täiesti kesklinnas peatuspaik, kust Tallinna päevi alustan. Kõige parematel hommikutel viskan fotokoti ja statiivi üle õla ning kõnnin tööle. See on justkui eriline luksus, kui pole vajadust autosse istuda.

Rohkem Tallinnas kohapeal olles saan klientide äkilistele vajadustele väga kiiresti reageerida ja aega lihtsamalt planeerida. Varem alustasin enda päevi alati 110km sõiduga Lihulast Tallinna. Sõitma pean praegugi, kuid vaid korra nädalas.

Võtan nüüd asja käsile ja räägin fotoblogis jälle rohkem Tallinnaga seotud projektidest.

 

Ole kursis blogipostitustega

- - -> Liitu uudiskirjaga

Kutsu mind pildistama

- - -> Helista +372 5341 4678
- - -> Kirjuta info@olev.ee


Loe veel:

 

Doonorlusest

neljapäev 02. jaanuar 2020
Teema: Fototurg

Ma olen doonor.

Kunagi kutsekooli ajal käis verekeskus regulaarselt koolis doonoripäevi korraldamas. Vähemalt 18. aastased õpilased said vereloovutuse eest šokolaadi ja vaba päeva. Olime väga motiveeritud. Õpetajad küll sama rõõmsad polnud, aga mis neil üle jäi. Huvitav, et kool sellist lahendust tolereeris.

Kooliajast käingi verd andmas. Mitte küll väga regulaarselt, aga paar korda aastas ikka. Räägitakse, et iga vereloovutus päästab ühe inimelu. Küllap see nii on, kuid ma ei mõtle sellele eriti. Lihtsalt tunnen vajadust ka sel viisil ühiskonda panustada.

Doonorlus kuulub kodanikuks olemise juurde ja võiks olla igaühe elu loomulik osa nagu hambaarsti juures käimine vähemalt kord aastas. Meeste tervisele tuleb kasuks mõne aja tagant natuke aadrit lasta.

Tervislikel põhjustest või liiga väikesest kehakaalust tulenevalt pole kõigil võimalust verd loovutada. Mõned lihtsalt pelgavad verd ja see on ka ok. Teistel võib tekkida oht minestada.

Kord elus võiks igaüks siiski proovida verd loovutada. Kasvõi selleks, et teada saada, mis tunne see on. Võibolla on see hoopis vahva ja saab uueks rutiiniks.


Kui soovid edaspidi kursis olla blogipostitustega, liitu uudiskirjaga!

Kutsu mind pildistama, kirjuta info@olev.ee!

 

Matkamisest

kolmapäev 01. jaanuar 2020
Teema: Fototurg

Matkata on vahva. Eriti koos sõprade, perega või üksi.

Väiksemate ja suuremate matkade või reiside puhul püüan kogu protsessi hoida võimalikult spontaanse. Minu elus juba leidub planeeritud aega ja kindlaksmääratud tegevusi.

Matkates tahan olla vaba. Muidugi ei tähenda see, et kuhugi uisapäisa tormaksin. Alati teen piirkonna kohta eeltööd ja sean paika võimalikud sihtkohad, mis mulle huvi pakuvad. Samuti tean, millal teed alustan ja millal pean tagasi jõudma. Nende kahe ajahetke vaheline aeg sõltub ilmast ja minu tujudest.

Tegelikult pean tunnistama, minu matkad on sageli kombineeritud autoga sihtkohta jõudmise ja jalgsi liikumise vahel. Sõidan Soome, Norrasse või lõuna poole. Jõuan mingisse põnevasse paika ja teen päeva või paari pikkuse tiiru. Sõidan jälle edasi ja vaatan mõnes teises kohas ringi. Eestis kasutan olemasolevaid matkaradasid või mõtlen välja mõne metsikuma marsruudi.

Kui vähegi võimalik, ööbin lageda taeva all magamiskotis. Kui juba matkal olla, miks peaks siis umbsesse telki pugema. Tõsi küll, suvel tahavad sääsed pureda, kihulased on ka vastikud, aga nende vastu leidub rohtu. Õues magamise nippi õpetan ka oma poegadele. Hea ilma korral jätame telgi meelega koju.

Poisid kasvavad, iga aastaga on neist aina rohkem kaasatulijaid. Meil saab põnev olema.


Kui soovid edaspidi kursis olla blogipostitustega, liitu uudiskirjaga!

Kutsu mind pildistama, kirjuta info@olev.ee!

 

Mulle meeldib kokata

esmaspäev 30. detsember 2019
Teema: Fototurg

Kes teie peres süüa teeb?

Meil on sellega nii ja naa. Kui olen kodus, teen enamasti ise süüa. Minu äraolekul saavad teised muidugi hakkama. Mulle meeldib kokata.

Mõned peavad mind gurmaaniks, ise ma nii ei arva. Lihtsalt armastan väga head toitu. Oliivid, sink, punane vein ja juustud. Eriti juustud, see on minu nõrkus. Mida vanemad ja vängemad, seda parem. Itaalia supermaketist võtaksin hea meelega pool kaupa kaasa. Ehtsat gruusia kööki naudiksin päevade kaupa. Heast aasia toidust ma ei räägigi.

Kodustes tingimustes pole kõiki neid hõrgutisi muidugi käepärast, eriti maal olles. Seepärast tulebki ise leiutada. Kellelgi peres tekib millegi järele isu, kui viitsimist on, võtan asja ette. Kõik päevad pole muidugi pidupäevad. Enamasti sööme ikka tavalist eesti toitu.

Nädalavahetusel teen pannkooke või Norra stiilis pehmeid vahvleid moosi, hapukoore ja Gudbrandsdaleni juustuga. Viimase hankimiseks tuleb külastada kindlaid poode. Mõnikord küpsetan saiakesi, kringlit või teen lihtsamat sorti koogi. Olen teinud pizzat, sushit, hinkaalisid, ravioolisid, pastat, suvel šašlõkki. Minu lemmik on ka kodune jäätis.

Miks ma kokkamist ja head toitu armastan? Ilmselt peitub vastus lapsepõlve tagasihoidlikes oludes ja soovis enda menüüd põnevamaks muuta. Kust sa ikka saad, kui ise ei tee?


Kui soovid edaspidi kursis olla blogipostitustega, liitu uudiskirjaga!

Kutsu mind pildistama, kirjuta info@olev.ee!

 

Mina usun jõuluvana

kolmapäev 25. detsember 2019
Teema: Fototurg

Mina usun jõuluvana.

Valge habemega vanad liiguvad praegu igal pool ringi. Mõned neist on päris ehtsad jõuluvanad.

Kunagi aastate eest nägin oma täiskasvanuaja esimest ehtsat jõuluvana. See oli Kihnu eakate jõulupuul, kui jõuluvana hing oli lausa käegakatsutav. Vana tuli mööda teed kott seljas - päris ehtne jõuluvana, seda teadsin kohe esimesest pilgust. Kogu saalitäis rahvast uskus temasse ja võttis vastu kogu jõulurõõmu, kingitused ja kallistused. Selle sündmuse meenutamine tekitab minus alati sooja tunde.

Ehtsaid jõuluvanasid olen näinud hiljemgi - lasteaedades ja kodudes, erinevatel pidudel. Nendega käib kaasas soojus, armastus ja jõuluime.

Tegelikult võib ju igaüks vammuse selga tõmmata ja vana mängimise rolli enda peale võtta. Selles rollis juba on midagi maagilist. Punases mantlis peitub eriline jõud. Isegi kui kõik teavad, kelle sussid vanal jalas on või näevad riietumist ennast.

Kuidas saada ehtsaks jõuluvanaks? See on väga lihtne. Tuleb uskuda, siis oledki. Juba Põrgupõhja Jürkale oli asi väga selge: „Kui usud, siis on. Kui ei usu, siis pole.“ Jõulutunne ja jõuluime sünnib samuti uskumisest ja soovist armastust jagada.

Ilusat jõuluaega!


Kui soovid edaspidi kursis olla blogipostitustega, liitu uudiskirjaga!

Kutsu mind pildistama, kirjuta info@olev.ee!

 

Ettevõtetele pildistamisest

neljapäev 19. detsember 2019
Teema: Fototurg

Ettevõtetele pildistamine on minu põhitegevus.

Aitan enda kliente väga erinevate projektide juures. Teeme turundusfotosid või reklaampilte. Pildistan arhitektuuri, kinnisvara, tööstust, tooteid, töötajaid, sündmuseid jm.

Mõne kliendiga töötan juba aastaid koos. Pidevalt lisandub uusi kontakte. Tänaseks olen töötanud 500. ettevõttega.

Iga projekti juures on kõige tähtsam ühiselt aru saada, mida täpselt tellija vajab ja kuidas soovitud tulemuseni jõuda.

Pikaajaliste klientidega käime juba sissetallatud rajal. Mina tean, mida nad vajavad ja kuidas oodatud tulemus saavutada. Nemad teavad, mida minult oodata ja milliseid ettevalmistusi teha, et töö õnnestuks.

Uute klientidega teeme koos põhjalikuma eeltöö, täpsustame tehnilisi nõudeid, fotode hilisemaid kasutusviise ja ideed, mida pildid peavad edasi andma. Eeltöö võtab mõnikord rohkemgi aega, kui pildistamine. Täpselt õigete fotode saamiseks, tuleb ettevalmistust alati tõsiselt võtta.

Ettevõtetega töötamise juures meeldib mulle kõige enam asjalikkus ja professionaalne suhtumine. Need omadused iseloomustavad iga hästi õnnestunud projekti, millesse mõlemad osapooled on kogu energiaga panustanud. Naudin iga õnnestunud projekti ja rõõmustan, kui klient saab selle tulemusena veel edukamalt edasi minna.


Kui soovid edaspidi kursis olla blogipostitustega, liitu uudiskirjaga!

Kutsu mind pildistama, kirjuta info@olev.ee!

 
Kuvan postitused 1 kuni 10. Kokku on postitusi 54
<< Esimesed < Eelmised 1-10 11-20 21-30 31-40 41-50 51-54 Järgmised > Viimased >>