Kihnu mustrid

Pildistatud Kihnus 2009-2010.

Mustril on oma mõte. Ilu on tähtis, aga mõte on sama tähtis. Mustri sees on sõnumeid ja jõudu.

Kihnu pulm

Möödunud suvel õnnestus mul osaleda fotograafina 2009. aasta ainsas traditsioonilises Kihnu pulmas. Järgnevalt kasutan võimalust, et jagada enda muljeid ning teadmisi tulevastele pulmalistele. Sealsed pulmakombed on harjumuspärastest traditsioonidest tublisti erinevad. Mõned neist paistavad mandrilt tulnutele uudsed ja isegi ootamatud.

Kihnu pulmas kinnitatakse abielu kolmel korral: Pärnu õnnepalees, Kihnu kirikus ja noorpaari kodus. Pidu kestab kolm päeva. Külalisi on kolmesaja ringis - neist enamuse moodustavad sugulased, sõbrad ja kohalikud elanikud. Massakaid ehk mandriinimesi pulmaliste sekka palju ei satu.

Reede

Kõik sai alguse reedel Pärnu õnnepalee juures. Veidi enne tseremoonia algust andis algavast pulmamaratonist tunnistust ainult rahvamuusikute seltskond, kes ennast maja ees pargis sisse seadis. Kellaaja edenedes ilmus siit-sealt nähtavale rahvariides pulmalisi, saabus ka pruutpaar ning peale väikest sagimist toimus õnnepalees abielu registreerimine. Kui Eesti Vabariigi seaduse silmis sai abielu sõlmitud, algas sõit Munalaiu sadama suunas.

Sadamateel leidus inimesi, kes talvepuude lõhkumise ja tite kasimisega toime ei tulnud ja veeretasid selle vaeva noorpaari kaela sulgedes pulmatee. Peale pulmasõidu vintsutusi jõudis seltskond koos korraliku vihmaga sadamasse, kus ootasid kaks kalapaati, et neid üle vee toimetada. Parajalt vettinud pulmalised asusid paatidesse ja algas meretee Kihnu suunas. Presendiga kaetud paatides võttis pidu tuure - pudel käis ringi ja rahvamuusikud andsid pillidele valu. Vahepeal ajasid kaptenid paadid täiskäigul nii lähestikku, et peigmees sai teisele paatkonnale viinapudeli ulatada. Vähehaaval jäi ka vihm järele ja veidi enne Kihnut nägi isegi päikest.

Sadamakai oli inimestest tulvil, vähemalt pool saarerahvast tervitas tulijaid. Linnast tulnutega liitus nüüd suurem osa pulmakülalisi, kes ootasid Kihnus ja registreerimisel ei käinud. Tantsiti, lauldi, õnnitleti ja hõisati. Pulmalised pakkisid end autodesse ja võtsid suuna kiriku poole. Ilmataat kostitas kõige heldemalt veoautode lahtistes kastides sõitjaid ega jätnud vist ühtegi kohta kuivaks.

Laulatus toimus kõigi õigeusu tavade kohaselt kahe papi, piiskopi, kirikukoori ja kroonihoidjate ilusa koostööna. Pärast jumala silmis meheks ja naiseks kuulutamist, algas pulma ilmalik osa. Juhtimise võttis üle pulmaema ehk raudkäsi, kes kamandas kogu edaspidist tegevust. Vana kombe kohaselt kattis ta pruudi näo kiriku uksel kurja silma eest kaitsva rätiku ehk ujuga. Sel viisil kaetud mõrsjaga liikus pulmarong peopaiga poole.

Teekonnal pulmamajja sidus pruudi abiline ehk umbruk paela küla esimese kaevu külge, et noorpaar külas hästi vastu võetaks. Ka Kihnus toimus mitmel korral pulmatee sulgemine nööriga, tee taasavamised lunastas noorpaar viinapudelitega ja pulmarahvas jõudis viimaks sinna, kus õige pulmatrall algas. Pidu peeti taluhoovil, millele oli püstitatud mitu suurt kilest telki nii söömise kui ka tantsime tarvis. Seal viis peigmees pruudi majja varju, kuhu ta jäi edasisi toiminguid ootama ja piilus ukse vahelt, mida pidulised tegid.

Sedamööda, kuidas külalised ennast kuivemaks väänasid, täitus pulmaplats rahvaga. Kõigil külalistel olid kaasas kingitused ja toidukotid, mis nad selleks ette nähtud ametimeestele üle andsid. Peamiseks, mida toodi, oli tort ja pudel kangemat. Ka võtsid külalised kombe kohaselt pulmamajja nii palju muud toidukraami kaasa, kui enda pere pulma jooksul arvas ära söövat.

Kui kõik pulmalised kohale jõudsid, toimus kombetalitus: noorpaar istus laua taga ja naised laulsid neile tulevaseks eluks õpetusi ning juhatusi. Laulu lõpuks võttis ämm puust mõõga ja vabastas sellega pruudi uju alt. Peale väikest pruudivargust ja konjakiga välja lunastamist istusid kõik pulmalauda, et viietunnisest jandist hinge tõmmata ja kehakinnitust saada. Ka minul oli siis esimene võimalus kaamera käest panna ja läbivettinud ülikond kuivade riiete vastu vahetada. Kaamerale paduvihm suurt häda ei teinud, peale väikest puhastamist ning kuivatamist sain pildistamist jätkata.

Kihnus ei pea naised peo ajal meeste kõrval istudes igavlema või ootama, millal neid tantsule palutakse. Peoplatsile jõudes jagunes rahvas kohe meesteks ja naisteks, üksteisega kaasa jõlkumist ei toimunud. Kihnu naistel ei jäänud sellepärast tantsud tantsimata, et mehed ei viitsinud tantsuplatsil jalga keerutada. Kui tahtmine tuli, tegid naised kõik kiiremad tuurid omavahel ära.

Peale esimese nälja kustutamist tõid mehed eesotsas äiaga pruudi kodust veimevaka. See kirst oli täis pruudi ja tema sõprade poolt valmistatud kõige erinevamat Kihnu käsitööd. Toimus veimede jagamine. Suurimad kingitused said ämm ja raudkäsi. Peale neid said veimed kõik lähemad sugulased ja tähtsamad asjalised. Pruut jagas umbrukatele käsud kätte, kellele kindad või sokid tuleb puusale siduda. Jooksmist ja sagimist oli selle juures palju. Hiljem uurisid külalised vastamisi saadud kinke ja hindasid, kui osavate näppudega veimede tegijad olid. Seejärel mängis pruut oma pärja maha ja viskas kimbu vallaliste ning vanatüdrukute sekka.

Alles nüüd algas päeva tähtsaim sündmus: pruudi ehtimine ja tanutamine. Selleks kogunesid tagakambrisse koos pruudiga ka auväärsemad naised. Asjasse mittepuutuvaid selle toimingu ligi ei lastud. Esimest korda elus sai neiu endale põlle ette ja tanu pähe. Kihnu kombe kohaselt muutis alles see talitus pruudi abielunaiseks. Järgnes pruudi esimene tants peiupoisiga, pärast seda tantsis ta peigmehega ja hoidis kätt silmade ees, kuna vastne abielunaine on häbelik. Sellega lõppes esimese päeva ametlik osa.

Lavale astusid kohalikud pillimehed ja mängisid rahvalikke tantsulugusid. Nagu söögilauas, käis ka laval vahetustega töö. Kui ühel pundil sai jõud otsa, vahetas teine seltskond ta välja. Aina rohkem mehi sattus tantsupõrandale naiste sekka. Ringi käisid ka viinapudelid, mille sisse oli klaaskomme topitud. Agaramad võistlesid selles, kes koos viinalonksuga rohkem komme pudelist kätte saab. Rohke koduõlle ja muu hea-paremaga jätkus pidu hommikuni. Lauad olid lookas ja kokkuhoidu ei tuntud.

Koidikul jõudsin oma magamisasemele, mis asus kaubiku kongis. Soovi korral oleksin leidnud mõne mugavama paiga, kuid tahtsin sündmuskohale võimalikult lähedal olla. Kaugemal ööbides mõnest olulisest pildist ilmajäämine tundus mulle väikeste ebamugavustega võrreldes halvem väljavaade. Vaatasin päeva jooksul tehtud paartuhat pilti üle ja magasin enne hommikut natuke.

Laupäev

Teise päeva hommikul paistis pulmaplats üsna rahulik: kõik toimus vaikselt ning liigse kiirustamiseta. Selle juures olid erandiks umbrukad, kes hoidsid pulmalaua pidevalt kaetuna. Umbrukad kandsid sületäite kaupa torte lauale ja lõikasid neid lahti - sellist valikut ei jõudnud vist keegi ära mekkida, neid leidus kõikvõimalike maitsete ja välimusega, roosadest iludustest lehmakoogi kujulisteni välja. Samuti lõid nad igal pool mujal käed külge, kui selleks vajadus tekkis.

Ka pulmakokad ei saanud endale puhkust lubada ja askeldasid väliköögi juures. Tööd jätkus kõvasti, kuna nad lahendasid kolmesaja külalise kõhumuresid valmistades pulmatoite kindlas järjekorras. Algas päeva esimene suurem ettevõtmine - kartulite koorimine. Vanemad naised kogunesid suure kartuleid täis vanni juurde ja hakkasid tööga peale. Teised varasemad ärkajad tegid kartulisalatit, umbes sada liitrit korraga.

Veidi enne keskpäeva oli enamus külalistest peoplatsil tagasi. Kui kõik olid kohvi joonud ning nälg enam ei näpistanud, algas pulmaoksjon. Umbrukate ülesandeks oli kõik öö jooksul ripakile jäänud asjad võimalikult soolase hinnaga realiseerida. Kõige rohkem jõudis enampakkumisele vihmavarje, muuhulgas leidus ka telefone ja käekotte. Oksjoni naelaks oli punane mootorratas, mille hind kerkis tuhandetesse. Ratta uue omaniku naine ei rõõmustanud perre lisandunud sõiduvahendi üle, aga mees ei lasknud end sellest häirida. Paraku luhtusid kõik katsed masinat käima saada ja naise rõõmuks jäigi trofee kaasa viimata. Õhtupoolikul ilmus välja ratta õige omanik ja sõitis tasakesi minema.

Järgmisena jagasid pruut ja raudkäsi noorikukannikat. Selleks oli laual kümmekond erinevat pudelit magusa ja kibeda napsiga. Kõik pulmalised käisid laua juurest läbi ja said ühe pitsi rüübata. Samal ajal poetasid nad laual olevasse kaussi põlleriide või raha. Kindlasti andsid raha need, kes eelmisel päeval veimed said. Pärast seda jagas pruut torti ja enda valmistatud magusat saia ning leiba.

Et ka lastel lõbus oleks, viskas noorik neile kommi. Selleks kogunesid kõik kommihuvilised pulmaplatsile kommisadu ootama. Asi polnud aga nii lihtne. Lisaks kommidele lendas rahva sekka ämbrite viisi külma vett. Osavamatel õnnestus suur kotitäis maiustusi hankida, kuivaks ei jäänud aga keegi. Pruut ise sai samuti selle juures üsna märjaks, kuigi teda püüti mitte kasta. Ka minu kaamera vajas peale täistabamuse saamist tublisti kuivatamist. Viimast polnud plaanis, kuid veeviskajad läksid hoogu ja üks neist ajas mind kellegagi segamine. Aparaat jäi ka sellel korral terveks, ta pidi ainult natuke päikese käes kuivama.

Peale üldist veesõda väänasid pulmalised suurema vee riietest välja ning pidu jätkus endises rütmis. Rahvamuusikud olid pillidega peidust välja tulnud, rahvas istus söögilauas või leidis endale muud tegevust. Samas andis meeste askeldamine märku järgmisest sündmusest.

Ükski Kihnu pulm pole midagi väärt pulmasaunata. Pulmasaun oli siiski selline koht, kuhu sattumisest keegi väga huvitatud polnud, aga teiste saunas käiku tahtsid kõik näha. Sauna aset täitis presendiga kaetud raudsõrestik. Suurt kuumust polnud sealt samuti loota. Selle eest oli seal mitu tubli arsti, kes püüdsid kõigi saunaliste ihuhädad eemale peletada.

Alustuseks tegid arstid toorestest kadakaokstest tule üles ja ajasid saunaruumi paksu kibedat suitsu täis. Samas olid käepärast teised tohterdamisvahendid: pipra ja sinepiga viin, kadaka- ja nõgesevihad ning sipelgad. Kuna sauna ukse taha ei tekkinud järjekorda, leidus palju abivalmis mehi, kes toimetasid neide sauna. Peamine abivahend oli seejuures käsikäru, millega tõrksaid sauna sõidutati. Kiljumist ja vasturabelemist oli kõvasti, aga pääsu polnud kellelgi. Kord juba kinni nabitu kärutati otse sauna ja kallutati arstide ette maha. Tohtrid toimetasid esmalt läbivaatuse, mis kippus pigem günekoloogiliseks minema ja määrasid ravi. Olenemata haigusest või selle puudumisest, oli ravi alati sama: arstid vihtlesid patsienti nõgeste ja kadakatega, kallasid kurku raviviina ning puistasid sipelgaid kraevahele ja saba alla. Kui naised said oma ravikuurid kätte, suunati ka mõned mehed abi saama.

Pärast pulmasauna oli kõigil kratsimise ja riiete pahupidi pööramisega tublisti janti, samas ei pannud keegi sellist tembutamist pahaks, ükskõik kui hull saunas ka polnud. Mandrilt tulnutele jäi selle kombe mõte veidi arusaamatuks, kohalikel muidugi küsimusi et tekkinud. Selle kombe algne mõte on ilmselt seotud puhastusrituaaliga, et vabaneda kurjast. Kihnu kultuur on elav ja pidevalt arenev, nii on ka see komme millestki muust alguse saades praeguse kujuni arenenud. Arstid ei tahtnud mind selle toimingu juures pildistamas eriti näha. Ühest küljest sellepärast, et ennast sellise jandi juures mitte jäädvustada lasta. Teisalt tundus mulle, et sellel võis olla ka mingi sügavam põhjus, mida nad ka ise väga täpselt ei teadnud.

Teise päeva tegemiste hulka kuulus ka kaasavara toomine. Selle töö tegid ära peiupoisid. Varasemal ajal oli tõesti tegemist pruudi kaasavaraks saadud majakraami ja loomade äratoomisega pruudi kodust, tänapäeval on see pigem nali. Peiupoisid tõid sellist kola, millega polnud eriti midagi peale hakata: vanu autokumme, mõlkis pesukausse, puunõusid ja muud kraami, mida aida taga või mujal vedeles. Nad laadisid auto kaupa täis ja sõitsid sellega pidulikult peigmehe koju. Seal hindasid külalised kaasavara järgi pruudi jõukust.

Kusagilt ilmus pulma üks kontvõõras ja arvas, et võib peol kutsumata osaleda. Teda ei aetud minema, kutsuti hoopis mind ja paluti kaameraga tema järele luurata. Mõne hetke pärast ilmusid välja umbrukad ja tahmasid kutsumata külalise näo korralikult üle.

Pidu läks jälle isevoolu, rahvas istus laudades, rüüpas õlut ja hammustas midagi kõrvale. Pillimehed mängisid ja naiste sekka sigines ka segapaare. Väikese vahepalana külastasid kesköö paiku tantsuplatsi pulmakadrid. Selleks puhuks olid umbrukad ja peiupoisid end kadrisantideks riietanud. Nad tantsisid paar tantsu ja lasid siis jalga.

Peale seda otsustasin ka ise lihtsaks pulmakülaliseks hakata ja panin kaamera käest. Püüdsin pudelist klaaskomme nagu teised ja lasin end mõnele tantsutuurile kaasa tõmmata. Pidu läks edasi, kuni koitis järgmine hommik.

Pühapäev

Kolmandal päeval ei võtnud vähenenud jõuvarudega pulmalised enam midagi suurt ette, vaid nautisid ilusat ilma ja tantsisid rahvatantse. Keskpäeval, kui enamik külalised olid taas platsis, vaatasid nad pruudiga pulmakinke: pruut istus mõne abilisega põrandal ja avas pakke, umbrukad lugesid kaarte ette. Kinkija sai pitsist magusat napsi rüübata.

Pulma lõpetas kapsasupi söömine, mis andis külalistele märku koduteele asumiseks. Rahvast jäi platsil aina vähemaks kuni võis näha ainult pererahvast koristamas ja muid toimetusi tegemas. Suur pulmamaraton sai selleks korraks läbi. Ka mina astusin praamile, millest oleksin peaaegu maha jäänud ja jõudsin õnnelikult mandrile.

Kihnu pulm on väärtuslik kultuurisündmus, milliseid on taas toimuma hakanud. Taoline pulm oli 13 aastat varjusurmas, kuni ta uuesti elule äratati 2007. aastal. Pulmatraditsioonist on mul suur osa nägemata - selle aasta pulm oli ühepoolne st pidu toimub ühes kohas. Tegelikult on sealsed pulmad toimunud kahepoolselt ehk pruudi ning peigmehe kodus samaaegselt. Mõlemas pulmamajas on omad külalised, ka kombetalitusi on rohkem.

Loodan, et saan edaspidigi kihnlaste eluolu ja tegemisi pildistamas käia ning sel viisil panustada Kihnu kultuuri jäädvustamisesse.

Lühendatud variant artiklist ilmus Eesti Naise 2010 aasta juunikuu numbris.

Kakuamipüük

Pildistatud Kihnu lähedal merel 14.05.2010.

Kell on 3 öösel, kui ennast sadama poole sättima hakkan. Nende meeste jaoks, kes kakuami nõudma lähevad, on kell 3 hommikul. Valgust on veel vähe, aga mandri poolt hakkab juba lubama. Kui sadamasse jõuan on Raineri brigaadi mehed juba minekuvalmis. Peetakse plaani ja varsti ongi paadininad õigele kursile keeratud. Räägitakse, et Pärnu mehed pidavat varsti kera üles ajama. Minu massaka mõistus ei saa sellest kohe aru, aga kui taeva äär rohkem punetama hakkab, siis taipan, mida see lause tähendab.

Peale pooleteist tunnist sõitu oleme teisel pool Kihnut õige kakuami juures, päike tõuseb. Hakkab silma, et mehed ei tee seda tööd mitte esimest aastat. Kõik liigutused on vilunud ja igaüks teab väga täpselt, millal ning mida ta tegema peab. Lappamise lõpus lööb vesi äkki kihama. Kalad ei mahu enam võrku ära ja hüppavad veest välja. Vaatepilt on võimas. Kuigi mehed on seda palju kordi näinud, löövad ka nende silmad särama. Koos vinnatakse kala paati, mis saab ääreni täis. Kala on ilus.

Võrgumustrid

Pildistatud Kihnus sadama lähedal 02.05.2010.

Piltidel on suure kalapüünise ehk kakuami võrk, mis on enne merre panekut korrastamiseks laiali tõmmatud.