Kakuamipüük

Pildistatud Kihnu lähedal merel 14.05.2010.

Kell on 3 öösel, kui ennast sadama poole sättima hakkan. Nende meeste jaoks, kes kakuami nõudma lähevad, on kell 3 hommikul. Valgust on veel vähe, aga mandri poolt hakkab juba lubama. Kui sadamasse jõuan on Raineri brigaadi mehed juba minekuvalmis. Peetakse plaani ja varsti ongi paadininad õigele kursile keeratud. Räägitakse, et Pärnu mehed pidavat varsti kera üles ajama. Minu massaka mõistus ei saa sellest kohe aru, aga kui taeva äär rohkem punetama hakkab, siis taipan, mida see lause tähendab.

Peale pooleteist tunnist sõitu oleme teisel pool Kihnut õige kakuami juures, päike tõuseb. Hakkab silma, et mehed ei tee seda tööd mitte esimest aastat. Kõik liigutused on vilunud ja igaüks teab väga täpselt, millal ning mida ta tegema peab. Lappamise lõpus lööb vesi äkki kihama. Kalad ei mahu enam võrku ära ja hüppavad veest välja. Vaatepilt on võimas. Kuigi mehed on seda palju kordi näinud, löövad ka nende silmad särama. Koos vinnatakse kala paati, mis saab ääreni täis. Kala on ilus.

Võrgumustrid

Pildistatud Kihnus sadama lähedal 02.05.2010.

Piltidel on suure kalapüünise ehk kakuami võrk, mis on enne merre panekut korrastamiseks laiali tõmmatud.

Fotonäitus "Kihnu"

Kihnu saar asub mandrist kümne kilomeetri kaugusel. Maismaal kulub autoga sellise vahemaa läbimiseks vähem kui kümme minutit, mereteega on hoopist teine lugu. Ühenduse pidamiseks on olemas paadid, praamid, lennuk, hõljuk, lumesaanid, mootorrattad ja autod. Samas sõltub kõik ilmataadi tahtest - ta saab isegi praegusel tehnikaajastul kihnlased mitmeks päevaks omapead jätta. Vanasti võis eraldatus kesta mitu kuud, eriti talvel jää tekkimise ja lagunemise ajal. Samuti polnud siis rahval mandril toimuvaga nii palju asja, kui praegu. Suurel maal käidi suhteliselt vähe. Sellise eraldatuse tõttu tekkiski väga omanäoline kultuur, mille tundmaõppimisele olen viimasel aastal palju aega pühendanud.

Kihnus on oma keel, huvitavad kombed, ajas muutuvad traditsioonid, oma moevoolud ja palju muud iseloomulikku. Ainsana Eestis kantakse seal igapäevaselt rahvarõivaid, rohkem teevad seda naised, kes ongi sealse kultuuri peamised hoidjad. Meeste osaks on merel käimine või mõni muu töö kodust kaugemal. Naine saab kõikide maapealsete asjatoimetustega ise hakkama. Vanasti ei arvatud sellisest kihnu mehest midagi head, kes põllutööriistu katsus või lauta toimetama läks. Praegugi on soorollid selgelt paigas - mehed teevad oma tegemisi, naised enda omi. Pidudelgi on naised omaette ja mehed enda pundis. Kui naised tahavad tantsida, ei pea nad tingimata mehi ootama, vaid teevad kiiremad tuurid omavahel ära.

Kihnlased on tuntud oma peene käsitöö poolest. Kört ehk rahvariideseelik on üks esimesi asju, mis mandriinimestel meelde tuleb. Vähem teatakse seda, et kördi mustritel on oma tähendus, mille järgi tema kandja kohta mõndagi teada saab. Seeliku mustris on kirjas perekonnaseis, vanus ja meeleolu. Kihnu naise riidekirstus leidub mitukümmend körti igaks elujuhtumiks. Käsitöö kuulub sealse elustiili juurde, usinamad naised kannavad vardakotti kõikjal kaasas, näpud liiguvad neil isegi kõndimise ajal. Kootud kindad, sokid ning troid ehk meeste kampsunid kujutavad endast eraldi vaatamisväärsust, mille pärast tasub Kihnu sõita.

Kihnu saar ise pole suur - põhjast lõunasse on kuus, läänest itta kolm kilomeetrit. Ometi leidub sellel maalapil väga erinevat loodust - rannaniite, roostikke, põlde ja männikuid. Maa pole viljakas, seetõttu on kihnlased pidanud merelt peamise toidu ja teenistuse hankima, et püsima jääda. Olulist lisaraha toovad saarele turistid, keda suvel lahtiste veoautodega mööda saart ringi sõidutatakse. Lisaks autodele kasutatakse liiklusvahendina mootorrattaid, millel on külgkorvi asemel kalakast. Kodust ära minnes paneb pererahvas luua ukse taha, mis on teistele märgiks, et kedagi pole kodus. Varem oli Kihnus lukk haruldus, praegu on ta rohkem kasutuses ja aitab sel juhul, kui külaline luuast lugu ei pea.

Saarel elab alaliselt umbes viissada inimest, kõik tunnevad kõiki ja teavad kõigist kõike. Fotolt tunnevad nad teise kihnlase isegi sokkide tegumoe või pastla talla järgi ära. Sealne kogukond on üsna kinnine ning välismaailma protsessid mõjutavad seda suhteliselt vähe. Massakaid ehk mandriinimesi sallitakse, kuid liigset usaldust nende vastu üles ei näidata. Tänu sellele ongi Kihnu kultuur tänaseni säilinud ning areneb pidevalt olgu riigikord või lipuvärv milline tahes - kihnlane ajab ikka oma asja ja saab hakkama.