Sügisene õppereis Itaaliasse

teisipäev 26. veebruar 2019

Suvi kulub mul enamasti suure sebimise peale. September jätkub samas vaimus. Oktoober on see-eest juba rahulikum ja saan ette võtta traditsiooniks saanud õppereisi. Samahästi võib seda ka pildipanga täiendamise reisiks nimetada.

Varem olen käinud korduvalt Rootsis, Soomes ja Norras. Viimasel ajal kisub mind rohkem Kesk-Euroopa poole. Võtan nädala vabaks ja lihtsalt lähen maid avastama ja pildistama. Paistab nagu oleks lõbureis, aga tegelikult pole see nii. Kuna minu ambitsioonid ei piirdu Eestiga, pean end kohalike oludega kurssi viima. Samal ajal kogun pildipanga ja portfoolio jaoks materjali.

Kui vähegi võimalik, reisin enda autoga. Ühest küljest väga tülikas valik, sest vähemalt esimese hooga tuleb hea hulk maad lihtsalt läbi kulgeda. Teisalt saan nautida täielikku valikuvabadust sihtkoha ja kulgemise tempo osas.

Reisi planeerin jooksu pealt ilmakaardi järgi. Sihtkohta võin igal hetkel muuta, halva ilma korral peangi seda tegema. Teele asudes tean vaid seda, millal pean tagasi olema. Lendamine tähendaks vähemalt osalist ettemääratust, isegi rendiauto kasutamise korral.

Eelmisel sügisel sattusin uuesti Põhja-Itaaliasse, sest Veneetsia ei andnud mulle rahu. Otse sinna sõita olnuks liialt igav, seepärast tegin tiiru läbi Põhja-Poola ja peatusin Copernicu sünnilinnas Torunis.

Tegin väikese põike Berliini. Kihutasin läbi öise Saksamaa ja Šveitsi Liechtensteini. Alles mägedes võtsin aja veidike maha ja turnisin mäenõlvadel. Vaatasin ringi alpikülades, tiirutasin serpentiinidel ja ületasin lõpuks üsna üksildase mäekuru Itaalia piiril.

Õhtuks jõudsin Veneetsiasse ja võtsin hotellis koha sisse. Hotelliga vedas mul tõsiselt. Saabusin Hotel Marconi üsna hilisel tunnil, suur fotokott õlal ja statiiv näpu otsas. Küllap vastuvõtus aimati minu huvisid ja anti üks kahest suurepärase vaatega toast, mille rõdule sain statiivi üles seada.

Toa aknast avanes miljonivaade suurele kanalile ja Rialto sillale. Päikesetõusuks muutus miljonivaade kahe miljoni vaateks, tõusev päike valas kanali äärsed villad punaka valgusega üle.

Juba ainult selle kümne minuti imelise valguse eest tasus kogu reis ennast kuhjaga ära.

Päeva veetsin linnas ringi kolades. San Marco väljak, mis õhtul oli olnud vaikne ja inimtühi, kubises jälle turistidest. Õnneks pühkis tõusuvesi suuremalt osalt väljakult turistid minema. Mis nii viga pildistada.

Õhtupoolikul tegin pikema sõidu Buranole, mis paistab silma oma värviliste majade poolest. Kui mõni majaomanik soovib enda kodu fassaadi värvida, peab ta tooni linnavalitsuses kooskõlastama. Valida saab vaid mõne tooni vahel, mis sobivad naabermajadega kõige paremini.

Huvilisi jagus sinnagi. Veneetsias endas tundub turistide hulk sügisel üsna talutav. Suvel on neid kindlasti kordades rohkem. Buranole viiv veebuss täitus sadamas pilgeni. Kohalikke võis sõitjatest olla umbes 1/5. Paratamatult tekkis küsimus, kuidas linn sellist turistide hulka taluda suudab. Ühest servast kindlasti suudab, teisest jällegi mitte väga hästi. 

Saarel viibides jäin isegi mõtlikuks, kui nägin kahte aasia turisti kohalike pesunööride taustal üksteisest ohjeldamatult pilte klõpsimas. Samas kõrval seisis suitsetades kohalik vanadaam ja heitis pildistajatele poole ükskõikseid, kuid samas põlglikke pilke. Kusagil kolmandal korrusel tõmmati aken demonstratiivse pauguga kinni. See pidi olema mõeldud mulle, kes ma oma statiivi kõrval seistes asiaatide lahkumist ootasin.

Samas käib elu ikka omasoodu ja Itaalia poisikesed mängivad siingi igal võimalusel jalgpalli. Astu aga paar sammu turistide sipelgaradadest kõrvale ja näedki igapäevast elu.

Õhtud on soojad ja päevad päikeselised.

Ööd on aga võluvad ja värviküllased.

Õhtuhämaruses viis rong mind jälle mandrile, kuhu auto olin jätnud. Keskööks ületasin alpides Austria piiri.

Täiskuu valgustas mägesid ja sundis vaadet pikemalt imetlema. Ühel avaramal serpentiinikäärul seadsin kaameragi üles. Paistab, et olen siiski harjunud rohkem päeval pildistama, seepärast tuli piltki päris päevane välja.

Järgmisel hommikul üritasin Großglockneri kuruületust, paraku polnud see suverehvidega lubatud. Kulgesin läbi Tiroli mägiteedel ja nautisin mäetippudesse takerdunud pilvi.

Siinkohal tervitused minu õpetajale Rain Tirulile, kes on Tiroliga alati hingesugulust tundnud.

Väikese põikena astusin läbi Saltzpurgist, et heita pilk „Heliseva Muusika“ võttepaikadele. See oligi viimane päris sihtpunkt, millest kodutee algas.

Üks unistus jäi paraku selgi korral täitmata. See on üsna pisike ja veidi tobegi - tahan oma käega puu otsast apelsine korjata. Hoidsin juba eelmise reisi ajal külavaheteedel silmad lahti. Mõnda puud isegi nägin ilusate kollaste viljade all lookas. Kahjuks kasvasid nad aia taga või küünitasid oma oksi üle väravate kõnniteedele. No ei olnud mul julgust päise päeva ajal apelsiniraksu minna. Sel reisin kordus sama lugu.

Väikeseks lohutuseks leidsin mõne pargipuu alt kreeka pähkleid ja paar hurmaad sattusid ka pihku. Itaaliast lahkumise hetkeks oli juba üsna meeleheitel ja peaaegu kõigeks valmis. Läbi öiste külakeste Austria poole liikudes hoidsin silmad hoolega lahti. Märkasingi paari puud punaste viljadega. Paraku osutusid needki hurmaadeks. Alpid aina lähenesid ja kõrgus merepinnast kasvas iga kilomeetriga, paraku vähenesid minu võimalused vähemalt sama kiiresti.

Siis nägin ühes hoovis pisikest apelsinipuud, mõned kenad viljad okstel rippumas. Otsustasin riskida ja end üle aia küünitades vähemalt ükski neist kätte saada. Tegin väikese tiiru ja peatasin auto teisel pool tänavat. Paotasin autoukse ja valmistusin sööstuks. Jõudsin teha mõned arglikud sammud, kui hoovis pistis terve kari väikeseid koeranähvitsaid raevukalt lõugama. Putkasin autosse ja põgenesin häbiga. Vat sulle armastust kolme apelsini vastu.

Kui soovid edaspidi kursis olla blogipostitustega, liitu uudiskirjaga!

Kui soovid mind pildistama kutsuda, kirjuta info@olev.ee!

Loe veel:

Fotoreis Itaaliasse Foto: Olev MihkelmaaFotoreis Itaaliasse Foto: Olev MihkelmaaFotoreis Itaaliasse Foto: Olev MihkelmaaFotoreis Itaaliasse Foto: Olev MihkelmaaFotoreis Itaaliasse Foto: Olev MihkelmaaFotoreis Itaaliasse Foto: Olev MihkelmaaFotoreis Itaaliasse Foto: Olev MihkelmaaFotoreis Itaaliasse Foto: Olev MihkelmaaFotoreis Itaaliasse Foto: Olev MihkelmaaFotoreis Itaaliasse Foto: Olev MihkelmaaFotoreis Itaaliasse Foto: Olev MihkelmaaFotoreis Itaaliasse Foto: Olev MihkelmaaFotoreis Itaaliasse Foto: Olev MihkelmaaFotoreis Itaaliasse Foto: Olev MihkelmaaFotoreis Itaaliasse Foto: Olev MihkelmaaFotoreis Itaaliasse Foto: Olev MihkelmaaFotoreis Itaaliasse Foto: Olev MihkelmaaFotoreis Itaaliasse Foto: Olev MihkelmaaFotoreis Itaaliasse Foto: Olev MihkelmaaFotoreis Itaaliasse Foto: Olev MihkelmaaFotoreis Itaaliasse Foto: Olev MihkelmaaFotoreis Itaaliasse Foto: Olev MihkelmaaFotoreis Itaaliasse Foto: Olev MihkelmaaFotoreis Itaaliasse Foto: Olev MihkelmaaFotoreis Itaaliasse Foto: Olev MihkelmaaFotoreis Itaaliasse Foto: Olev MihkelmaaFotoreis Itaaliasse Foto: Olev Mihkelmaa
 

Veneetsia

laupäev 11. november 2017

Kas see oli reis või hoopis unenägu? Täna järele mõeldes usun pigem viimast võimalust. Kindel võin olla ainult selles, et asusin üksinda teele ühel teisipäeva õhtul ilma selge eesmärgita. Vastikult pime ja vihmane ilm ei andud palju lootust oma teel midagi paremat leida.

Hommikul kell 6 leidsin ennast Varssavis, kus valitses veel hullem vihm ja pimedus. Värskendasin ennast kohviga ja mõtlesin, kuhu edasi suunduda. Teele asudes leppisin endaga kokku, kuhu iganes ma ei läheks, kohal pean olema kolmapäeva õhtuks.

Tõsisemalt kaalusin Bukaresti, mis kilomeetrite poolest asus lähemal, ajaliselt aga kaugemal. Mõtlesin veel Viinile, Prahale ja Berliinile, aga need tundusid liiga lähedal. Lõpuks leidsin Veneetsia ainult 13 tunnise sõidu kaugusel olevat ja alustasin kiirteede rägastiku läbimist, mis mind üle Alpide viisid. Õhtul üheksa paiku jõudsin Santa Croceile. Enesetunne paistis siiski liiga unenäoline, et veel samal õhtul linna avastama minna.

Järgmise päeva hommik tähendas väikest pusimist auto parkimisel ja rongipileti hankimisega Mestre raudteejaamast. Veneetsia algas minu jaoks sellest hetkest, kui astusin platvormile ja kuulsin kõlaritest "Venezia Santa Lucia". Veerand tundi hiljem olin ühes täiesti tavalises suurlinna raudteejaamas, mis ei paistnud millegi poolest unenäoline. Unenägu algas jaamaesiselt väljakult.

Nägin enda ees hommikuses uduvines Canal Grande rahutut veepinda ja tohutut sagimist kanalil ja kallastel, kus tunglesid turistide hulgad. Ma polnud seal sugugi üksi ja võtsin aega seda melu jälgida. Kõigil oli vaja selfisid teha samal ajal, kui nad oma tohutuid kohvreid üle Ponte degli Scalzi venitasid, et neid järel lohistades linna tänavate rägastikku kaduda. Läksin nendega kaasa ja keerasin teisele kaldale jõudes sipelgarajalt kõrvale, nii sain ennast jälle vabamalt tunda. Vaiksed kõrvaltänavad pole peateedest sugugi halvemad.

Käikudes ja võlvialustel ekseldes püüdsin vähehaaval enda Veneetsiat leida ja kogu muinasjuttu talletada. Kollakad majad roheliste aknaluukide ja üle kanalite tõmmatud pesunööridega, vanad tänavavalgustid ja marmorist tahutud nimeplaadid uste kõrval. Stiilselt hooletu ja väljapeetult räämas kõrvaltänav lõpeb mõne kitsa kanaliga või suubub veel kitsamasse käiku, kust läbimahtumiseks pean kõhu sisse tõmbama.

Kuigi pingutan tugevalt, et ära eksida, leian ennast varsti Ponte di Rialtolt. Veel natuke püüdlikku eksimist ja jõuan San Marcole, kuhu kiiremad turistid on pikkadest selfie peatustest hoolimata, enne mind kohale jõudnud.

Need, kes pole ennast restoranidest eksitada lasknud, looklevad sadu meetreid pikas ussitaolises rivis ühe sakilise fassaadiga maja poole, mis nad mõne aja pärast teisest küljest uuesti väljakule poetab. Leian seal niigi palju inimesi olevat ja otsustan enda kohalolekuga seltskonda mitte täiendada. Väiksemadki kirikud Veneetsias lausa ägavad vana kunsti raskuse all, nende suursuguste väärtuse nautimiseks pole vaja tundide kaupa ussimängu mängida.

Märkan hoopis, et minu fotokott ja statiiv on imelikul kombel raskemaks muutunud ja üldse on keeruline aru saada, mis häda pärast ma kogu seda kola endaga kaasa vean. Minust targem inimene oleks võtnud kaasa ainult kaamera ja fiksobjektiivi, millega ta tegelikult pildistab ning kogu ülejäänud kolu ilusti hoiule pannud. Nii kipub ikka olema, kui plaanid on tegudest suuremad.

Selle peale istun veebussi ja naudin mõnusat tunnikest vapuretto liinil number 2. Puhkepaus annab uut jaksu ekslemiseks kõrvaltänavatel ja seisva veega kanalite kallastel, kuniks raudteejaama tagasi jõuan. Kalaturule jään paraku hiljaks, kalad on juba läinud aga lõhn õnneks veel mitte.

Unenägu polnud pikk, aga muutis unistused palju reaalsemaks. Kindlasti tulen tagasi ja vaatan seda imelist paika, kuni ta muutub palju tõelisemaks ja näitab kõiki enda salasoppe.

Veneetsia Foto: Olev MihkelmaaVeneetsia Foto: Olev MihkelmaaVeneetsia Foto: Olev MihkelmaaVeneetsia Foto: Olev MihkelmaaVeneetsia Foto: Olev MihkelmaaVeneetsia Foto: Olev MihkelmaaVeneetsia Foto: Olev MihkelmaaVeneetsia Foto: Olev MihkelmaaVeneetsia Foto: Olev MihkelmaaVeneetsia Foto: Olev MihkelmaaVeneetsia Foto: Olev MihkelmaaVeneetsia Foto: Olev MihkelmaaVeneetsia Foto: Olev MihkelmaaVeneetsia Foto: Olev MihkelmaaVeneetsia Foto: Olev MihkelmaaVeneetsia Foto: Olev MihkelmaaVeneetsia Foto: Olev MihkelmaaVeneetsia Foto: Olev MihkelmaaVeneetsia Foto: Olev MihkelmaaVeneetsia Foto: Olev Mihkelmaa
 

Päris virmalised

neljapäev 23. veebruar 2017

Jälgin kerge kipitusega hinges, kuidas teised Eesti fotograafid põhjarannikul või mujalgi, öösiti virmalisi passimas käivad. Tahaksin hea meelega nende asemel olla ja kusagil tuulisel pankrannikul tundide kaupa külmetada. Paraku on nii, et mul jääb sellisteks ettevõtmisteks aega napiks, sest öösel tuleks ju magada ja kui otsustan mitte magada, jääb järgmine päev tugevalt ühte jalga lonkama. Mis tootepilte sa ikka enam teed, kui oled ööde kaupa virmalisi oodanud ja vahel isegi vaadanud. Aga mingi lahendus peab minu murele ju leiduma ja see asub umbes 1600 km põhja pool.

Nii saigi see tee taaskord ette võetud ja sõber Allanile Nordkappi lähistele külla sõidetud. Planeerisin sõidu just sügisesele koolivaheajale, et saaksin ka vanima poja kaasa võtta.

Esimene päev ja öö ning teinegi päev sinna otsa kulub suuremalt osalt sõidule, mis muutub ühel hetkel mingiks deliiriumi sarnaseks kogemuseks. Ikka nii, et õhtul istud laevale, siis sõidad kuni varaste hommikutundideni. Kusagil peale Oulut keerad võsa vahele ja magad natuke. Hommikul peatud Tornios ja kosutad ennast. Hakkad aga jälle sõitma.

Alguses näitab GPS 750 kilomeetrit sihtkohani ja siis hakkavad need sajad kilomeetrid vähehaaval sulama. Kui jääb veel umbes 150 km, siis tundub, et oled sama hästi, kui kohal. Õnneks pole see viimane osa enam sirgel teel kulgemine ja ärkvel püsimine polegi teab, mis raske.  No ja siis jõuadki kohale - kas õhtu hakul või natuke hiljem.

Meil läks seekord natuke rohkem aega, sest terve päeva pilvisena püsinud taevas hakkas enne Altat vähehaaval rebenema ja Sennalandetile jõudes kadusid pilved sootuks. Veidike virmalisi oli juba varem näha olnud, aga just kõige kõrgema mäenuki peal läks selline tulevärk lahti, mida ma seni veel näinud ei olnud. Kogu taevas lõi äkki roheliselt leegitsema ja pilkane pimedus asendus maheda valgusega.

Sellistel hetkedel võib juhtuda, et pildistamine läheb sootuks meelest, või kui meelest ei lähe, siis untsu läheb ikka. Küll jääb akuplokk autosse ja õiged seaded on suure ähmiga meelest läinud ning teravusega on igavene jama. No siis ikka lõpuks saad paar hädist pilti, mis teistele võivad ehk päris efektsed tunduda, aga ei suuda kuidagi kirjeldada, mida sa tegelikult enda ümber näed. Sellistel hetkedel pole muud teha, kui kaamera rahule jätta ja lihtsalt enda ümber vaadata ning vaimustusest karjuda.

Järgmisel päeval kolasime Honningsvagis ja selle lähistel mägedes ning pidasime plaani, kuhu õhtul virmaliste jahile minna. Saigi valitud välja üks kaluriküla päris avatud ookeani rannikul. Kui juba veidi pimenema hakkas, seadsime ennast kaameratega mäeseljakule ootele.

Ilmal polnud viga, aga tuul tahtis kõik asjad lendu viia, mis ketiga maa külge kinnitatud polnud. Jälle tuli tõdeda, et parem vaata silmaga ja salvesta mälulindile. Suurepärane päikeseloojang jäi küll videole, aga tuul väristas kaamerat ja pilt hüppas üsna märgatavalt. Hiljem pagesime rannikult mägede varju, kus tuul nii palju ei kimbutanud. Taevas läks tulemöll aina võimsamaks ja värvide valik ulatus rohelisest heleroosani, mida ma Eesti virmaliste puhul veel näinud pole.

Samas said veel paar asja selgeks. Esiteks, mees vii oma objektiivid Overalli ja lase läätsede paigutus üle reguleerida. Keskmistel avadel võib küll pilt kenasti terav olla, aga täisava puhul muutuvad servad juba nii palju uduseks, et tulemus ei kannata kriitikat. Eks see ole paljude 16-35 2,8 L torude sünnipärane nõrkus, aga praegune seis läheb selle piirest juba liiga palju välja.

Teiseks arvesta, et kui sul on kaasas üks seitsmeaastane tegelane, kes peab küll kogu reisi vintsutused kenasti vastu, saabub tema jaoks ühel hetkel piir. Siis pole muud teha, kui sellega leppida, et noorhärra enam ei jaksa oodata. Kui ta muidu veel vastu peaks, siis sellega ta leppida ei taha, kui isa ikka pildistab ja ei tule mõnusasse sooja onni limonaadi jooma hoolimata korduvatest lubadustest seda teha.

Virmalised said lõpuks vaadatud, vähemalt selleks korraks. Meist jäid nad veel vehklema, kui Allani majja tagasi jõudsime. Järgmisel päeval kolasime pojaga veel mägedes ja käisime Nordkappi uudistamas. Sealt tagasiteel läks ilm aina paremaks ja pilvede alt piiluv päike tekitas ainult sellele kandile omaseid kargetoonilisi valgusmänge. Õhtuks läks taevas pilve ja maa magnetväli rahunes, seega polnud mõtet rohkem kondama minna.

Uuel hommikul istusime varakult autosse ja keerasime otsa Rovaniemi poole. Mägedes võis isegi natuke lund näha, kuid talv polnud sinna täielikult kohale jõudnud. Peale paari peatust Inari järve ääres ja Ivalos, jõudsime õhtuks rongile ja järgmiseks hommikus juba Helsingisse. Seal oled juba samahästi kui kodus. Ainult sutsti üle mere ja veel natuke maad autoga.

Nii vingeid virmalisi pole ma veel näinud, kui sel reisil. Päris üleval põhjas on nende nägemise tõenäosus muidugi oluliselt suurem, kui Eestis, aga tegelikult meil ikka vedas. Olgem ausad, mis on meie virmalised selles vastu? No hästi, leidub erandeid nagu need, mida ükskord Lihulaski näha võis, aga põhjamaised taevatuled pakuvad ikka hoopis midagi muud.

Reis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev Mihkelmaa
 

Helsingi Time-lapse

teisipäev 27. jaanuar 2015

Käisin Helsingis Kekkilä pressiüritust pildistamas. Muuhulgas jäi aega linnas ringi vaadata ja selle käigus sündis üks time-lapse.

Helsingi raudteejaam on üks minu lemmikkohtadest. Selles paigas toimuv pidev liikumine lummab mind, rääkimata jaama stiilsest sisearhitektuurist - mõnusalt põhjamaine ja väljapeetult pealinlik. Sadamas jäi silma kohalik laevaliiklus, mis toimub Kauppatori - Suomenlinna liinil.

Kui päris aus olla, polegi ma time-lapse teemaga põhjalikult tegelenud. Eelmise aasta lõpus uuendasin aga enda tehnikaparki ja sellega koos tekkisid paremad võimalused aja voolamist jäädvustada.

Tänud ka Toomas Ilile, kelle koostatud Time-lapse fotograafia kursus aitas vältida mitmeid möödalaskmisi. Enne materjaliga tutvumist teadsin üldjoontes, kuidas neid filme tehakse, kvaliteetset tulemust poleks ma iseenda tarkusest siiski saanud.

 

Korras nagu Norras!

esmaspäev 29. september 2014

Sügisene pildistamise reis sai üle-eelmisel nädalal tehtud. Miks jälle Norra? Küllap sellepärast, et praegune aeg sobib just põhja pool matkamiseks kõige
paremini. Sääski enam pole ja öökülma enamasti veel ei ole. Järgmisel aastal
mõtlen midagi uut välja, kuid eelmistest käikudest jäi üht-teist kripeldama.

Laupäeva õhtul läksin pulmast otse laevale ja järgmise päeva lõunaks jõudsime Altasse, sõiduaega kulus selleks umbes 15 tundi. Tahtsime Alta kanjonit vaatama minna, kuid viimane osa teest polnud liikluseks avatud, matkata oleks tulnud 15 km, kuid õhtuseks jalutuskäiguks oli seda natuke palju. Edasisel teel Hammerfesti proovisime kala püüda, kuid tormise ilmaga polnud kaladel söögiisu, sihtpunkti jõudsime hämaras.

Järgmise päeva vaatasin Hammerfestis ringi, viisin ühe varasema foto galeriisse müüki, kõõlusin mägedes, püüdsin kala. Ülejärgmisel päeval jätsin Allani ja tema sõbra Hammerfesti maha ja sõitsin Tromso poole.

Kõigepealt jäi teele Sennalandet - platoo mägede vahel, kus põhjapõdrad talvituvad. Suurem osa neist on praegu sinna juba kokku aetud. Porosid pildistada on üsna lihtne, kui meie metsloomadega võrrelda. Inimest nad paaniliselt ei karda, kuid viiekümnest meetrist palju lähemale ei lase, siis näitavad juba tagumikke. Väikese passimise ja hiilimisega peaks neile väga lähedale saama.

Järgmise kohana tasub mainida Landfiordi. Mind köidab seal peamiselt üks tore vaade pikki fjordi sisemaa poole. Edasi kulges tee üle paari 300-400 meetri kõrguse kuru ja jälle fjordide servi mööda.

Paarisaja kilomeetri järel tuli Skipotnfiord, selle kaldale jäin ööbima. Õhtul läks taevas selgeks ja virmalised vehklesid päris mitu tundi. Rohelisele lisaks avaldusid ka punased ja sinised toonid. Roheline jääb siiski valdavaks, kuigi Eestis domineerib rohkem punakas toon.

Kalastamise seisukohast peaks Skipotn olema üks parimaid paiku kaldalt püüdmiseks. Kaldast läheb kohe peaaegu püstloodis sügavaks, suurtele turskadele peaks seal väga meeldima. Millegipärast polnud neid turskasid sel ega ka järgmisel päeval kodus. Või, kui olid, siis kõhud neil tühjad polnud. Sain ainult ühe pisikese alla kilo kaaluva kalakese. Madalamast veest püüdsin paar pannitäit saidat - sellised pisikesed punnid 100 grammi kanti.

Järgmise päeva ilm polnud pildistamiseks hea - pilves ning sombune. Sõitsin edasi Narvikisse, kus lootsin tuttavaid külastada, kuid seekord ei läinud sellega õnneks.

Õhtuhämaruses sõitsin Lofootidele ning otsisin ööbimiskoha. Pimeduse saabudes kumasid virmalised läbi uduvihmase pilvekihi. Lofootide erinevus muust Norra rannikust seisneb peamiselt selles, et sihvakate mägede vahel leidub päris palju siledat maad. Umbes nagu Saaremaa, kuid aegajalt viskab mõne mäe tasandikkude vahele :) Teele jääb üle kümne tunneli, enne kui tee saarestiku teise otsa Å nimelisse paika jõuab. Ilmselgelt on maastik kena ja turistidele meeldib seal väga, kui majutuskohtade ja muu taolise järgi otsustada.

Sama käärulist teed mööda 330 kilomeetrit tagasi nühkida ma enam ei viitsinud, kuigi Norra mõistes on see "ühe silmapilgu kaugusel". Õnneks polnud vajadustki, sest samast paigast sai sõita laevaga Bodosse.  Ainult 3,5 tundi ja olingi suurel maal tagasi. Ilmateade lubas järgmise päeva pärastlõunaks vihma, samas tahtsin Svartiseni liustikule minna.

Kuna sinna oli Bodost ainult tühised 230 km, sõitsin selle vahemaa ära ja jõudsin 5 paiku hommikul liustikule lähimasse parklasse. Magasin paar tundi ja matkasin mägedesse. Turismi hooajal saab autoga paar kilomeetrit edasi sõita, sealt viib paat mööda järve veel 5 kilomeetrit edasi. Lisaks kolm kilomeetrit jalutamist ja oledki liustiku juures.

Hooaeg oli selleks aastaks juba läbi, matkamist tuli seetõttu kokku üle 20 kilomeetri. Võib-olla oligi hea, kuna peale minu polnud seal liikumas ühtegi hingelist. Paks udukiht hajus päeva peale ja tagasi sain t-särgi väel kõndida.

Sealsed kaljud sisaldavad palju rauaühendeid, kihiti muutuvad värvid kollakast punaseni, sest iga kiht "roostetab" omamoodi. Liustik ise on nagu mäest alla roomav suur valkjas-sinine elukas, kes tilgub ja soliseb ning ajab igast otsast vett välja. Sulavetest moodustuvad valkja veega järved ning jõed, mis pahinal mäest alla tormavad. Liiga lähedale ei tasu talle minna, tükid võivad iga hetk lahti murduda.

Kuue tunniga sain oma matka tehtud ja hakkasin koju tagasi sõitma. Sealsed vahemaad paistavad tüütult pikad, siitpoolt minnes on esimesed 700 km üsna ühtemoodi võsa, siis alles hakkab midagi juhtuma. Kui lõpuks kohale jõuad on see muidugi vaeva väärt.

Mulle tundub, et põhjaalad ongi kõige kättesaadavam sihtkoht, kui tekib soov mõnda põnevasse paika pildistama minna. Põhimõtteliselt on sealne hinnatase muidugi meie omast kõrgem, kuid nutikalt tegutsedes pole otsest vajadust Norra poolel peaaegu midagi kulutada kui ehk autokütus välja arvata. Päevaga saab sinna kohale ja sama kiiresti tagasi, kõik on väga lihtne.

Üks asi veel. Eestis on ikka öeldud: "Korras nagu Norras". Riik kui selline võib küll korras olla, kuid sellist laga pole ma kusagil mujal näinud, kui seal randades ja majapidamiste ümber vedeleb.  Küll leidub seal rauakolu ja plastikut ja üldse kõiksugust prahti. Paistab, et see mis käest kukub sinna samasse kohta ka vedelema jääb. Eriti hakkas niisugune hoolimatus mulle sellel korral kaugematel põhjaaladel silma. Lõunapool läheb see lugu natuke paremaks.

Norra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev Mihkelmaa
 

Polaaröö

neljapäev 23. jaanuar 2014

Kuna selle talve alguses lund just liiga palju polnud, otsustasin ise põhja poole valget maad vaatama sõita. Teele asusin esimesel jaanuaril koos sõbra Paavoga. 

Laevale minnes näitas termomeeter kahte soojakraadi. Helsingisse jõudsime üheksa paiku õhtul ja otsustasime enne ööbimist nii kaua sõita, kuni lume piirini jõuame. Paraku püsis auto termomeeter jonnakalt kahe soojakraadi juures ja langes alles kell kolm öösel miinuspoolele.

Järgmisel päeval jõudsime Kuusamo lähedale Riisitundurile. Tavaliselt saab praegusel aastaajal seal lumme mattunud puid imetleda. Pikalt püsinud sulailm oli paraku sealgi oma töö teinud. Väiksema lumekihiga puud sain ikkagi pildile.

Edasi põhja suundudes muutusid teed samuti põhjamaisteks - see tähendab jäist ja üsna konarlikku sõidurada, millele puistatakse liiva vaid suurematel tõusudel ja ristmikel. Eesti teedel sõitmine on selle kõrval puhas lust. Kohalikud on niisuguse teega harjunud ja kihutavad naelte klõbinal sajaga mööda.

Norra piiri lähistel juhtusime kokku saamidega, kes meid külla kutsusid. Sõitmisele vahelduseks kulus selline kultuuriprogramm ära. Tõstsime koos klaase ja rääkisime maailma asjadest. Üks saamidest istus põrandal ja joigus aeg-ajalt vestluse vahele. Võib-olla oli see üks paremaid hetki reisi jooksul - ehtne ja spontaanne joigumine on päris eriline.

Meie võõrustaja osutus põdrakasvatajaks, kes õhtu edenedes teatas, et tegelikult on just tema Finnmargi maakonna kõige suurem põdrakasvataja. Teistel võib ju rohkem põtru olla, kuid teist nii pikka ja rasket meest polevat ühtegi. Põdrakasvataja tüdruksõber tegeles muusika ja kunstiga. Lahkudes saime tema plaadi kaasa.

Järgmisel päeval jäi päike horisondi taha. Lumised väljad pakkusid oma kontrastidega huvitavaid vaateid. Pika jääraja sõidu järel jõudsime maailma põhjapoolsemasse linna Hammerfesti ja veetsime seal mõned päevad. Virmalistega nii hästi ei vedanud, kui minu sügisese reisi ajal. Parimat pildistamismõnu pakkus linna panoraam. Seda võtet on tuhanded piltnikud enne mind teinud, kuid mõned kohad on lihtsalt nii erilised, et neid tuleb pildistada.

Hammerfest on golfi hoovuse tõttu talvel ka kõige soojem linn Norras. Tagasitee alguses oli mere ääres sula, kuid juba 50 kilomeetri järel Sennalandi platool valitses 18 kraadine külm ja paks udu, mis silmapiiri ära kaotas. Pidasime ühel mäeharjal kinni ja nautisime müstilist valget pimedust.

1600 kilomeetrine tagasitee möödus tavapärases igavuses. Soome on tõeliselt pirakas maa ja suurema osa ajast paistab autoaknast ainult võsa :)


Loe veel:

Polaaröö Foto: Olev MihkelmaaPolaaröö Foto: Olev MihkelmaaPolaaröö Foto: Olev MihkelmaaPolaaröö Foto: Olev MihkelmaaPolaaröö Foto: Olev MihkelmaaPolaaröö Foto: Olev MihkelmaaPolaaröö Foto: Olev MihkelmaaPolaaröö Foto: Olev MihkelmaaPolaaröö Foto: Olev MihkelmaaPolaaröö Foto: Olev MihkelmaaPolaaröö Foto: Olev MihkelmaaPolaaröö Foto: Olev MihkelmaaPolaaröö Foto: Olev Mihkelmaa
 

Norra sügisvärvid

teisipäev 29. oktoober 2013

Suvel, jaanipäeva aegu, käisin vaatamas, kuidas mulle põhjas meeldib ja kas sinna tasub fotoretki ette võtta. Veendusin, et tasub küll.

Septembri alguses olid minu sügisesed reisiplaanid veel lahtised. Siis avanes võimalus koos sõbra Allaniga uuesti Põhja-Norrasse sõita. Septembri lõpus on seal parasjagu sügisvärvide aeg ja head võimalused värvilisi pilte saada.

Reisi alguses autoga Soomet läbides veendusin taas, et põhja jõudmiseks tuleb vähemalt ööpäeva jagu igava võsa vahel sõita. Alles peale Torniot läheb pilt veidi huvitavamaks ja fotokaamera tasub igaks juhuks välja otsida. Kui Tallinnast õhtuse laevaga üle lahe loksuda ja suurem osa ööst sõita, võib hommikuks Oulu lähedale jõudu ja järgmise öö kusagil Muonio kandis veeta. 

Muonio lähistel leidub palju korralikke matkaonne, milles võib ööbida. Valisimegi ühe neist välja ja matkasime selleni jõudmiseks umbes 6 km läbi tundra. Ühel hetkel hakkas mõnusat lund sadama ja hommikuks oli maa valge. Mäe seljal asuvast onnist tagasi matkates selgus, et sellise ilmaga püsib lumi vaid tundurite tippudel ja oru põhjas pole sellest jälgegi.

Sõitsime edasi mööda Soome "käsivart" Kilpisjärvini. Taevas püsis pilves ja kraadiklaas näitas veidi üle nulli. Olime plaaninud seal matkata, kuid ilma paranemist polnud loota ja üle mägede Norra poole minnes võis palju paremat ilma nautida. Mäeületuse järel hakkaski temperatuur kiiresti tõusma ja Soome piiril raagus olnud puud polnud Norra poolel veel lehti kaotanud. Golfi hoovus on ikka võimas asi.



Õhtuhämaruses saabusime Tromsösse ja jäime sinna ööbima. Järgmine päev kulus Tromsös Allani matkabussi transpordi ettevalmistamisele ja kalapüügile.
Õhtul võtsin meie senise transpordivahendi juhtimise üle, kuna Allan istus 1967. aastal valmistatud Volvo bussi rooli. Mõnesaja kilomeetri järel lõpetas vanake koostöö ja vajas järgmisel hommikul traktori abi, et jälle liikuma saada ning õhtuks 550. kilomeetri järel üle mägede Hammerfesti jõuda.

Bussi transportimise päev sobis pildistamiseks kõige paremini. Sain enda tahtmist mööda peatusi teha ja mõnusat maastiku jäädvustada. Järgmistel päevadel samaväärset ilma enam polnud. Põhjas ongi hea pildistamisilm paras vedamine. Iga kell võib midagi muutuda ja hea valgus läheb kaduma. Päikeselist ilma võib vahel nädalaid oodata.

Hammerfestis polnud ilusast sügisest suurt midagi alles. Ainult mustikavarred andsid hallile talveootusele värvi. Järgmistel päevadel matkasin mägedes ja veetsin öö ühes hütis. Esialgu ei paistnud selges õhtutaevas midagi vaatamisväärset, kuid 11 paiku hakkas virmaliste tulemöll hoogu koguma.

Panin fotokaamera statiivile ja hakkasin erinevaid seadeid katsetama. Lõpuks pidin tõdema, et virmaliste jaoks võiks parema tundlikkusega pildimasinat kasutada. Lühema säriajaga jääb tulede vilkumine paremini pildile, kuid selleks peab ISO üsna kõrgele tõstma ja pildi kvaliteet jätab siis soovida.

Üle kogu taeva vehklevad virmalised jätsid fotodest palju võimsama mälupildi, pildistamiseks tuleb mul tagasi minna. Võib-olla teen seda juba jaanuari alguses. Seekord lendasin lihtsalt heade elamustega koju tagasi.

Norra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev Mihkelmaa
 

Põhja-Norra ja Lapimaa fotoreis

kolmapäev 31. juuli 2013

Kuna suvine töögraafik on mul väga tihe, otsustasin jaanipäeva aegu natukeseks aja maha võtta ja akusid laadida. Võtsin suuna maailma lõppu, Nordkappi. Soovisin reisi tulemusena aru saada, kas oleks mõtet mingi osa oma energiast just põhjaalade pildistamisele pühendada.

Põhja-Norra loodus jättis mulle sügava mulje ja pakkus palju pildistamisvõimalusi. Fotograafia kõige olulisem reegel - võta aega - sai minu jaoks täiesti uue tähenduse. Põhja-Norra ilmastik pole kaugeltki sama stabiilne, kui meil. Igal ajahetkel võib kõik täielikult muutuda.

Sain aru, et peaaegu igale kaadrile tuleks vähemalt paar päeva planeerida oodates õiget ilma ja kellaaega. Postkaartidelt nähtud imelise päikesekaare pildistamiseks peab olema vähemalt 12 tundi stabiilset pilvitut ilma. Võib-olla tuleb sellist hetke mitu aastat oodata. Unistasin keskööpäikese teekonna pildistamisest, kuid sel korral jäid kõik ööd üsna pilviseks. Öist päikest sain jälgida hoopis Lapimaa taevas.

Nordkappi jõudes ootas ees imeline vaade koleda katkise võrkaia taga. :) Peagi muutus ilm sombuseks ja vaade kadus. Maailma lõpus seisis tõepoolest kohvik (nagu Vennaskond laulab), kus võisid ennast premeerida hõrgutiste ja vahuveiniga. :)

Polaarpäev andis võimaluse hiljem kämpingust tagasi uut kaadrit püüdma minna, kui ilm selgines. Suundusingi "öösel" maailma lõppu viivale matkarajale. Hetkeks piiluva päikese sain pildile, kuid siis hakkas vähehaaval sadama. Soe vihm muutus aina tugevamaks ja libedatel kividel turnimist polnud mõtet kauem katsetada. Pöörasin tagasi ja avastasin huvitava nähtuse - äsja vihma käes olnud külg kuivas tugeva tuule käes üsna kiiresti ära. Nii juhtus iga käänaku järel. Lõpuks pidin paduvihmale siiski alla vanduma ja autosse jõudsin läbimärjana.

Hammerfesti nimeline mõnus väikelinn kujunes minu järgmiseks peatuseks. Peale maagaasi terminali tulelontide ja klassikaliselt kaunite vaadete hakkas palju tõmmunahalisi linlasi silma. Polnud just lihtne mõista, millist mõnu nad võiks tunda seal maailma põhjapoolsemas linnas elamisest. Kas raha on tõesti nii suur motivaator?

Tagasiteel peatusin pikemalt Lapimaal, kuid kurjad lapi sääsed kiusasid mind tublisti. Rahu leidmiseks pidin paadiga järvele sõitma. Seal puhuv tuuleke ajas tüütud putukad eemale. Magamiseks ettenähtud aja veetsin hoopis järvel ahvenaid püüdes ja päikese teekonda imetledes. Vaadata oli ilus, kuid pildistada polnud suurt midagi. Pildistades saab vaid mingi fragmendi fotole jäädvustada, kuid vahel jääb sellest väheseks.

Põhja-Norrasse ja Lapimaale tasub sõita küll pildistama, kuid aega tuleks planeerida nii, et jääks võimalus pikemateks peatusteks, paigal olemiseks ja süvenemiseks. Sel korral käisin tutvumas, eks tulevikus paistab, millal tõsiselt pildistama jõuan.

Põhja-Norra Foto: Olev MihkelmaaPõhja-Norra, Nordkapp Foto: Olev MihkelmaaPõhja-Norra, Nordkapp Foto: Olev MihkelmaaPõhja-Norra, Nordkapp Foto: Olev MihkelmaaPõhja-Norra, Nordkapp Foto: Olev MihkelmaaPõhja-Norra, Nordkapp Foto: Olev MihkelmaaPõhja-Norra, Honningsvåg Foto: Olev MihkelmaaPõhja-Norra Foto: Olev MihkelmaaPõhja-Norra Foto: Olev MihkelmaaPõhja-Norra Foto: Olev MihkelmaaPõhja-Norra Foto: Olev MihkelmaaPõhja-Norra, Hammerfest Foto: Olev MihkelmaaPõhja-Norra Foto: Olev MihkelmaaPõhja-Norra, Alta Foto: Olev MihkelmaaPõhja-Norra Foto: Olev MihkelmaaSoome, Oulu Foto: Olev MihkelmaaSoome, Oulu Foto: Olev MihkelmaaSoome, Turku Foto: Olev Mihkelmaa
 

Gruusia fotoreis

kolmapäev 13. juuni 2012

Käisin eelmisel nädalal Gruusiat avastamas ja pildistamas. Katsun nüüd reisi kokku võtta. Kuigi olin kohapeal vaid 3 päeva, hoiatan juba ette, et sellest tuleb päris pikk jutt.

Otselend Tallinnast

Selle üle saab vaid rõõmustada, et Eesti Õhk otsustas Tbilisiga otseliini avada. Kuigi öine lend pole kuigi mõnus, saab siiski kolme tunniga kenasti kohale. Istusimegi Merlega keskööl Tallinnas lennukile ja jõudsime veidi peale nelja kohale (ajavahe on 1 tund). Öö oli tõeliselt pime, kuid üsna soe. Huvitav, et isegi täiskuu valgus oli seal kuidagi nõrk.

Juba enne lennujaamast väljumist sattusin ühe umbkeelse kohalikuga kokku, kes taksoteenust pakkus. Leppisime 25 lari peale kokku ja sõit viis lausa linnutiivul hotelli poole. Hakkas kohe silma, et kiiruspiiranguid neil peaaegu pole. Siiski jõudsime õnnelikult hotelli, mis esmapilgul paistis veidi väsinud olemisega. Viie paiku saime voodisse ja teesklesime natuke magamist.

Kahheetia ja David Gareja

Hotelli Georgian House hommikusöök koosnes omletist ja viineritest. Peale selle nautimist korjasime ennast kokku ja astusime meid juba ootavasse autosse. Kohaliku turismiettevõtte poolt oli meile palgatud asjalik teejuht, kes meie järgnevad päevad sisustada aitas. Tee viis linnast välja kuulsa veinipiirkonna Kahheetia poole. Väidetavalt on vein just sealt pärit.

Kuigi Tbilisi asub mägede vahel, pole need mäed teab kui kõrged. Alles Udabno kõrbe poole sõites hakkasid tõelised mäed paistma. Tee ääres haljendasid viinamarjaistandused ja üksikud maisipõllud. Keerasime Kaukasuse nõlvade juurest paremale ja sõitsime üle mägise tasandiku. Laugeid mäekülgi kattis rohi ja pea igal nõlval võttis mõni lehmakari päikesevanni.

Iga natukese maa tagant paistis mõni piimafarm, kust kõik teeäärsed lehmad pärit olid. Lautadeks neid ehitisi nimetada ei kannata, pigem oli tegemist üsna õnnetute varjualustega. Lehmadel oli sellest muidugi ükskõik, nemad paistsid eluga väga rahul olevat. Etteruttavalt võin öelda, et selline lehma- ja lambapidamine on levinud pea kogu Gruusia alal, kus parasjagu põllupidamist ei toimu.

Mägede vahele jäid mõned soolajärved, mille vesi oli vaid veidi soolane. Surnumerega ei anna neid kindlasti võrrelda. Sõit jätkus ikka mäest üles ja siis jälle alla. Ühel hetkel ütles meie teejuht, et see siin ongi tegelikult kõrb. Klassikalise kõrbe moodi ta küll välja ei näinud, kuid paari kuu pärast olevat siin kogu rohi pruuniks põlenud ja temperatuur seisab 40 kraadi lähedal.

Lõpuks kulges tee pikalt mööda mäenõlva ja jõudsimegi David Gareja koobaskloostri juurde. Peab tunnistama, et selle asutajatel oli väga hea maitse, koht oli tõesti kaunis. Kogu klooster paiknes liivakivisse uuristatud koobastikes.

Mäenõlval kulges matkarada mäeaheliku harjale. Sealt avanev vaade oli tõeliselt võimas - lõunas laius piiritu tasandik, põhjas mägine kõrb. Gruusia-Aserbaidžaani piir asub sealsamas mäeharjal, seepärast kohtasin ka piirivalvureid.

Silma jäi paar rohelist ja pruuni sisalikku. Paistis, et selliseid umbes 30 cm pikkuseid tegelasi on seal küllaga. Madusid pidavat ka olema, kuid minu teele nad seekord ei sattunud.

Kuna teised jäid mind kloostri juurde ootama, tegin tempot ja jätsin lähedal asuvad koopad uurimata. Küllap jõuan seda mõni teine kord teha. Varsti olingi laskumisel ja siis juba auto juures tagasi. Tavaliselt kahe ja poole tunniga läbitava raja 40. minutiga võtmine on ilmselgelt liiga suur tempo, et kõike rahulikult vaadelda.

Signagi linn

Järgmine sihtkoht oli Signagi linnake, kus üsna mõnusalt õhtust sõime. Veidi euroopalikumaks kohendatud roogade kõrvale degusteerisime kohalikke veine. Kahtlemata olid kõik neist head, kuid väga täidlase olekuga lillakaspunane vein jättis kõige parema mulje. Kohalikud nimetavad seda "hiiglase vereks".

Signagi linn ise oli kenasti restaureeritud ja väga puhas. Kui keskusest kõrvale vaatasime, hakkas ka reaalsem elu silma. Lauamängu mängivad vanamehed olid väga ehedad. Luusisime veel natuke ringi ja keerasime autonina Tbilisi poole tagasi.

Sõites hakkas silma, et igal piirkonnal on mingi oma tegevusala ja kaup teepervel müümiseks. Näiteks kitsejuust, võrkkiiged või pähklid, mis on keedetud viinamarjamahla kastetud. Alguses arvasin, et need on vorstid, kuid tegelikult lükitakse pähklid nööri otsa ja kastetakse mahlaanumasse. Protsess on peaaegu samasugune nagu küünalde valmistamine.

Gruusia pealinn Tbilisi

Peale pikka sõitu jõudsime hotelli tagasi, värskendasime ennast ja läksime linna peale kolama. Põikasime vanalinna ja vaatasime sealseid suveniiripoode, kus leidus palju klassikalist turisminänni. Midagi väga ägedat või algupärast siiski silma ei hakanud. Tikitud ja vilditud tooted olid ehk kõige põnevamad. Tahtsin tübeteikat osta, aga Merle laitis selle mõtte maha.

Ööklubide piirkond oli üsna euroopalik ja korrastatud. Samas hakkas seal üsna ruttu igav. Tegelik linn algas siis, kui peatänavast veidi kõrvale astusime.

Enamasti olid majad üsna kulunud välimusega ja hoovid paistsid päris õnnetud välja. Samas käis elu nagu ikka, uksed olid tänavale avatud ja õhtusöögi lõhn tungis ninna. Kõik oli kuidagi väga kodune ja sõbralik. Hetkekski ei tekkinud tunnet, et seal võiks ebaturvaline olla. Tänavad olid võrdlamisi mustad, kuid see ei häirinud. Siiski pani imestama, millistes majades tegelikult inimesed elasid. Mõni neist oli sama hästi, kui kokku vajunud, kuid rõdul kuivatas keegi pesu.

Kui hotelli tagasi jõudsime, tundus see juba väga asjakohase ja konteksti sobivana. Lihtsalt ongi niisugune elu. Suur kaubandus puudus, põhiline äri oli  väikestes poodides ja turgudel. Keegi müüs tänaval sihvkasid, popkorne või midagi muud, millega on väga raske ennast elatada. Sellest rääkis ka linnaosa suure ja ilusa katedraali ümbrus. Sisuliselt oli seal agul, kuid kõik võtavad niisugust keskkonda kuidagi loomulikult.

Hoove ja tänavaid katsid viinamarjaväädid, granaadipõõsad õitsesid. Puudel rippusid noored kreekapähklid, hurmaad ning viigimarjad. Üht õitsevat puud uurides tungis ninna tugev aprikoosilõhn. Kõike, mis on meie poelettidel, võib seal lihtsalt puuotsast korjata. Mulle paistis see mingi müstikana.

Tbilisi liiklus

Esimese hooga oli päris kõhe sealset linnaliiklust jälgida. Kõik tundus kaootiline ja üsna ohtlik. Ku keegi tahtis pöörata, siis ta lihtsalt pööras ja tegi endale teed. Sõidurajad olid pigem tinglikud - kui auto läbi mahtus, siis see oligi sõidurada. Kiiruspiirangud peaaegu puudusid, sest politseil polevat kiirusmõõtjaid. Eriline oli veel see, et ringteele sisenejal oli eesõigus ja ringil olija pidi talle teed andma.

Siiski sain paari päevaga aru, et tegelikult on ka autoga liikumine üsna turvaline ja tõsiseid liiklusõnnetusi sageli ei esine. Reeglite puhul on oluline, et kõik neist ühtemoodi aru saavad ja grusiinidel on ühine arusaam, kuidas liiklus toimib. Signaalitamist oli väga palju, kuid see polnud sama tähendusega, mis meil. Väiksem piuks tähendas pigem seda, et ma olen siin ja arvesta sellega, et sa mulle otsa ei sõidaks. Pikemat pillilugu võiks tõlkida umbes nii: "Katsu nüüd eest ära hoida!".

Meie teedelt tuntud hullud möödasõidud olid seal igapäevase liikluse lahutamatu osa, kuid suhtumine neisse oli teistsugune. Kui keegi tahtis mööda sõita, hoidis ettejääja viisakalt kõrvale ja vastutulija võttis ka teeperve poole. Kui vaja, tekkis kenasti kolmas rada ja kõik osapooled said kenasti hakkama. Milleks tühjast tüli teha.

Vaba suhtlus paistis tegelikult igal sammul silma. Inimesed said teineteisega igal ajahetkel vabalt rääkida. Kui oli vaja midagi küsida, siis lihtsalt küsiti ja vastus oli kiire ning adekvaatne. Võibolla on see üks parimaid asju, mida eestlastel oleks grusiinidelt õppida. Paraku oleme põhjamaarahvas, mis teha.

Lehmad ja lambad olid gruusia teede lahutamatu osa. Kui neid oli vähe, loovis autojuht karjast kiirust vähendamata mööda. Kui rohkem, siis tuli hoog maha võtta. Loomad teadsid, et kui nad ennast äkiliselt ei liiguta, on kõik hästi ja keegi ei saa haiget.

Tbilisi turg

Kui sul on raha üle ja tahad natuke laristada, siis mine turule. Usun, et väljend "laristama" peab olema Gruusiast pärit, sest sealne rahaühik on lari.

Väikesed turud olid pea iga nurga peal, kuna kogu kaubanduselu põhines väikestel poodidel ja kauplustel. Õnneks pole suured kaubanduskeskused veel võimust võtnud ja väikekaubandust ära tapnud. Nägime ainult ühte kaubatemplit kaugel linna servas.

Kindlasti soovitan külastada ühte suurematest turgudest, mis asub rahvusstaadioni kõrval. Sealne tohutu kaubanduselu pakkus kustumatuid elamusi. Müüa oli kõike, mida võis ette kujutada, hinnad polnud kõrged. Toidu ostmisel tuleb muidugi tähelepanelik olla, kuid isiklikult arvan, et muretsemiseks pole põhjust. Soojalt soovitan proovida kõikvõimalikke saiu ja saiakesi, nende valik võtab silme eest kirjuks. 

Turismireisi ajakavas peaks kloostrite ja kirikute asemel hoopis turud ja äärelinna ekskursioonid olema, siis saaksid turistid tõelise Gruusiaga tuttavaks.
Uskuge mind, see kogemus on väga lummav ja eriline.

Ka see oli tähelepanuväärne, et pildistamine polnud kusagil probleemiks. Keegi ei tõstnud kätt ette ja kõik olid sõbralikud. Nii vaba suhtumist ei osanud ma oodata. Põhimõtteliselt võis suvalisse hoovi sisse astuda ja sooja vastuvõtu peale kindel olla.

Kazbek

Üks vanamees ütles mulle: "Kui sa pole Kazbekki näinud, siis sa pole Gruusiat näinud". Nii me siis istusimegi järgmisel hommikul autosse ja asusime selle uhke mäe poole teele. Veidi eemal Tbilisist hakkas Kaukasus jälle paistma. Mida kaugemale jõudsime, seda rohkem pidi meie autojuht peatusi tegema, sest ma lihtsalt ei suutnud pildistamata olla. Aina uued mäed ja orud, ühed kaunimad kui teised.

Vana sõjatee kulges mööda jõeorgu ja tõusis lõpuks mööda serpantiine peaaegu 2400. meetri kõrgusele. Juba oli teeservades lund ja muidugi lõputuid lambakarju ning mütsimüüjaid. Vahepeal oli näha tervet kobarat mägihotelle. Ka üks suusakuurort hakkas silma.

Ilmselt oligi neil mägiteedel sõitmine reisi kõige huvitavam osa. Kazbek ise paistis vaid läbi pilvede ja ei pakkunudki nii suurt silmailu, kui vahepealsed maastikud. Selle päeva kohta võiks rahulikult väita, et teekond oli kohalejõudmisest palju olulisem. Kui mägi nähtud, läksime tuldud teed tagasi. Tegime veel mõned pildistamispeatused.

Eriti tähelepanuväärne oli otse mäeküljelt alla voolav mineraalveeoja, mille rauarikas vesi oli suure soolade lademe moodustanud. Võtsin sealt pudelisse vett ja avastasin imestusega, et vesi oli gaasiline. Midagi nii põnevat ei osanud ma oodata, et mäe küljelt alla voolav vesi saab gaseeritud olla. Nagu selgus, ei säili selline vesi eriti kaua ja muutus paari tunni järel häguseks.

Kogu mägiteedel sõitmine oli paras tivoli. Kuigi autojuht võttis asja mõistusega, olime linna tagasi jõudes üsna läbiloksutatud. Samuti kiskus ilm aina palavamaks, seega käisime söömas ja heitsime puhkama.

Borjomi vesi

Kolmanda päeva retk viis meid Borjomi lätetele. Sõitu oli sinna pea 200 kilomeetrit. Õnneks polnud see mägitee, vaid riigi esimene maantee, mis oli päris heas korras. Sõit oli siiski üheks päevaks natuke liiga pikk.

Kogu Borjomi ala on tohutu rahvuspark ja erinevates paikades asuvad mineraalveeallikad või -puurkaevud. Osa neist annavad sooja vett, teised külma. Päris ehtsa borjomi vee saamiseks tuli ületada väike sild üle jõe ja veidi kallast pidi jalutada. Siis leidsime eest jõepinnast väljaturritava toru, millest seda kuulsat vett nirises. Vesi oli tõesti suurepärane, mõnusalt soolakas ja karge.

Toru lähedal müüsid tädikesed 5. liitriseid kanistreid, millega vett kaasa võtta sai. Tegelikult pole sellisel anumal suurt mõtet, kuna paari tunni pärast on vesi juba kõlbmatu. Liitrist-paarist piisab täiesti.

Jõeäärne loodus oli Eestile üllatavalt sarnane - kuusad, lepad ning palju tuttavaid taimi. Kui mõnd eestlast peaks seal mälukaotus tabama, võiks ta arvata, et on Taevaskojas, kuigi mäed pole päris sellised. Tegelikult polegi seal peale mineraalvee esmapilgul midagi erilist vaadata. Pargi sügavustest leiab aga kindlasti palju põnevat.

Külaturg

Tagasiteel külastasime teele jäävat turgu, mis pakkus oma kaubavaliku ja heakorraga tõelise elamuse. Nagu Tbilisi turulgi, oli müüa kõike, mida võis ette kujutada. Tänavatolmus kümblevad tomatid jäid meist siiski lettidele. Samas peaksid nad peale pesemist kenasti söödavad olema. Lootsime leida vahvaid mänguasju, kuid peale Hiinast toodud sodi polnud peaaegu midagi müüa.

Hotelli jõudes olime kolmepäevasest ringiloksumisest üsna läbi, kuid kosusime varsti ja läksime turule sisseoste tegema. Võtsime pagariärist peotäie gruusia leibu ehk purisid (mis pakiti kenasti ajalehetüki sisse), hea pundi mahlapulki, kuivatatud ploome ja mahlast tehtud paberimoodi kraami. Peale õhtusööki oli paar tundi magamiseks ja jälle viis takso meid linnutiivul öisele lennule.

Gruusia köök

Sealne köök on kuulus enda külluslikkuse ja maitsvate roogade poolest. Nii hakkasime ka meie seda head kööki otsima ja lõpuks ka leidsime. Juhtus see alles kolmandal päeval.

Esimese päeva restoranitoit Signagis oli küll maitsev, kuid mitte eriti gruusiapärane. Teisel päeval lähtusime autojuhi soovitusest ja külastasime ühte Tbilisi vanalinna söögikohta. Selgus, et pigem oli see enda olemuselt kiirsöögikoht ja kulinaarne elamus jäi oodatust tagasihoidlikumaks.

Kolmandal päeval meil siiski vedas. Silmasime teel Borjomi üht erilise välimuseta šašlõkiputkat ja otsustasime sisse astuda. Seda ei pidanud me kahetsema. Toidud olid ülimaitsvad ja tõeliselt värsked. Nagu ikka, käis toidu kõrvale värske leib. Peale rüüpasime Tarhunni.

Erilise elamuse pakkus hatšapuri, mis kujutas endast juustutäidisega valget leiba. Midagi nii head pole ma väga pikka aega saanud. Soovitan soojalt järele proovida. Kui oled Borjomi sõitmas, peatu siin jõekäärus ja sea ennast verandal sisse. Saad suurepärase maitseelamuse ja imeilusa vaate pealekauba. Kolme inimese korralikuks söögikorraks kulus meil 45 larit (23 €).

Sama päeva õhtul olime juba targemad, otsisime Tbilisi linnas kehakinnituseks võrdlemisi nurgataguse koha. Tohutu õhtusöögi hinnaks kujunes 35 larit. Eriti heaks osutus sulguni juust ja muidugi hinkalid. Hinkalid on pelmeenide vanemad vennad, mis viisid keele alla. Ettekandja küsis, kas toon 10 või 20 tükki. Otsustasin siiski kümnega piirduda ja suure vaevaga sain seitsmest jagu.

Sellist nurgatagust kohta võiks pigem viimasel päeval soovitada, sest mingi kõhuhäda külge saamine pole päris välistatud.

Tõeliselt hämmastav oli, et hommikul kell 9 polnud kusagilt normaalset kohvi saada. Hotellis pakuti miskit lahustuvat kohvi ja neis vähestes kohtades, mis hommikul lahti oli,  kuulsime vaid Nescafest. Samas oli turul väga häid kohviube müüa. Huvitav, milleks nad neid ube kasutavad? Pudru keetmiseks nad ju ei kõlba!

Kuigi veepudeliga ringi jalutamine on ikka täiega turistide värk, oli see paratamatu. Mineraalveest sai meie alaline kaaslane kogu Gruusia ajaks, kuna värske vesi oli ikkagi veidi kahtlane valik, just oma teistsuguste bakterite tõttu. Eriti armsaks sai vesi just viimase päeva õhtul, kui kell19 näitas termomeeter 36 soojakraadi (hommikul ootas meid Tallinn 7. kraadiga).

Gruusia leib

Kuna leib käib iga toidu alla, peale ja juurde, ei saa ma sellest niisama mööda minna. Ühel hommikul väljusin hotellist kuue paiku ja läksin linna avastama. Pea igal tänaval oli mõni väike pagaritöökoda erilise leivaahjuga, mis oli poolenisti maa-all. Lõpuks astusin ühte sellisesse kohta sisse, et värsket leiba osta. Ees ootas väga mõnus seltskond ja leivategu paistis olevat täies hoos. Küsisin pildistamiseks luba ja asusin omapärast protsessi pildile püüdma.

Hästi kerkinud leivataigen kaaluti parajateks tükkideks ja asetati taignaalusele. Pagar võttis aluse ja sukeldus sellega ahju sügavusse ning mätsis taigna kiire liigutusega ahju seinale. Küpsemistemperatuur oli päris kõrge, kuna leib valmis umbes kümne minutiga. Teine pagar lõi valmis leivale konksu sisse ja lükkas kuldpruuni pätsi labidakesega seina küljest lahti.

Tundus väga lihtne protsess, kuid eks ta ainult tundus, tegelikult oli see ikka päris peen kunst. Ma ei imesta sugugi, et grusiinid igal võimalusel leiba söövad, see on lihtalt nii maitsev. Kui Eestis ütleb keegi "Kas sa paned pea ka ahju, kui keegi seda teha käsib?", siis gruusia pagarid teevad seda iga päev ja lugematu arvu kordi.

Gruusia areng

Huvitav oli näha Gruusiat tema majanduse arengu alguses. Paljud asjad olid veel viletsad, kuid kõikjal käis tohutu ehitustegevus. Majanduse areng on olnud kiire, kuid minna on veel väga pikk tee. Siiski tundus, et inimesed olid seal võrdlemisi õnnelikud, kuigi paljude elujärg jättis soovida.

Potentsiaali paistis olevat meeletult - nii puuvilja, veinide kui turismi alal. Kui kõik hästi läheb, muutub ka linnapilt rõõmsamaks ja elujärg paraneb. Igaljuhul on Gruusial väga palju põnevat pakkuda.

Religioon tekitas minus aukartust. Kui oleksin Gruusiasse sündind, võtaksin sealset usku väga tõsiselt ja lööksin igal hommikul mõne kiriku poole risti ette. Eestis on tõsiusklike hulk nii väike, et see ei moodusta kriitilist massi. Grusiin aga ei saa kuidagi teisiti elada, kui lihtsalt peab uskuma. Seda enam, et neil on omad pühamehed ja religioosne pärimus. Kui buss katedraalist mööda sõitis , lõid reisijad risti ette, see juba oli midagi!

Lähme koos Gruusiat pildistama

Võiks öelda, et selle reisiga sain ainult väikese lõhna ninna sellest, mida tollel mägisel maal tegelikult pakkuda on. Tahaksin võtta rohkem aega erinevate paikade uurimiseks ja vaadata neid põhjalikult läbi kaamerasilma. Eriti hea aeg on selleks sügisel, kui kõik viljad valmivad ja vein käima pannakse. Unistan juba, kuidas saaksin kõiki soojamaavilju ise puu otsast noppida ja seda imelist aega pildile püüda. Nüüd juba tean, mida sinna otsima lähen.

Plaanisin uut reisi juba selleks sügiseks, kuid täpselt septembri teises pooles toimuvad Gruusias valimised ning Venemaa proovib kõik teha, et seal võimalikult pingelist olukorda tekitada. Usutavasti kõik laabub, kuid seis on siiski parasjagu segane. Seetõttu jääb vähemalt planeeritud ajal reis ära. Siiski pole ma plaani päris maha matnud - kui mitte sel aastal, siis vast järgmisel. Kui sul on asja vastu huvi, anna endast julgesti teada.

Gruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev MihkelmaaGruusia Foto: Olev Mihkelmaa