• 10+ aastat kogemust
  • 500+ ettevõttega koostöö
  • 2100+ pildistatud projekti
  • 200+ tehtud fotokoolitust

KUTSU MIND PILDISTAMA VÕI KOOLITAMA

HELISTA VÕI KIRJUTA

+372 5341 4678

info@olev.ee

Aja jälg kivis kaart

teisipäev 23. juuli 2019

Kui fotosid töötlen või autoroolis istun, kuulan ERR-i arhiivist raadiosaateid. Tänaseks polegi enam lihtne midagi uut ja mulle huvitavat leida. Pean kaevuma aina sügavamale vanemasse arhiivi ossa. Viimasel ajal olen kuulanud sarja "Maailmapilt" üheksakümnendatest pärit saateid ja imestanud, kui palju meie maailmapilt on sellest ajast muutunud.

Minu erilised lemmikud on mammutsarjad:

  • Hendrik Relve "Kuula rändajat"
  • David Vseviovi "Müstiline Venemaa"
  • Piret Kriivani "Eesti lugu"
  • ja muidugi "Mnemoturniir".

Väiksematest sarjadest hindan väga Marti Kalda

  • "Valgus tuleb idast" ja
  • "Hommikumaa vägevad"

Lõppenud sarjadest võiks veel jätkuda

  • "Beethoveni sõber" ja
  • "Veel üks maailm"

Olen veetnud tuhandeid tunde ERR-i arhiivi seltsis, mis pole muidugi võrreldav saadeta autorite tööga.

Helgi Erilaiu "Aja jälg kivis" on minu üks esimestest lemmikutest. Avastasin selle sarja  2004. aastal laulupeolt koju sõites. Tänaseks juba lõppenud sarja mõningaid osasid kuulan ikka uuesti, eriti reisil olles sihtkohaga tutvumiseks või uute reisiplaanide tegemise aegu. Vahel ka lihtsalt niisama mõnusaks helitaustaks.

Eelmise aasta oktoobris käisin pojaga reisil. Enne uude sihtkohta jõudmist otsisin välja saate, mis selle paiga kohta käis. Enda mälu värskendamiseks ja poisile ettevalmistuseks. Kasutada sain muidugi ainult neid saateid, mille olemasolu ma mäletasin, arhiivis leidub neid üle 400. Tagasi jõudes mõtlesin asja enda jaoks lihtsamaks teha ja kõik saated kaardile kanda. Hakkasin tööga vähehaaval peale.

Alguses tegin mõned tehnilised apsud, siis jälle soovisin veel paremat tulemust, tänaseks sain tööga valmis ja kandsin kaardile 404 raadio- ja 2 visuaalse pildiga saadet. Iga saate kohta on kaardil punkt. Sellele vajutades avaneb link saate juurde, saate kirjeldus, Wikipeediast või minu enda arhiivist pärit foto kõnealusest objektist. Kaart sobib kasutamiseks igal ajahetkel - kodus või reisil.

See Aja jälg kivis kaart on ka sulle kasutamiseks leitav siit.

Head nautimist!


Kui soovid edaspidi kursis olla blogipostitustega, liitu uudiskirjaga!

Kutsu mind pildistama, kirjuta info@olev.ee!

 

Kas tahad Riia linna näha?

teisipäev 02. juuli 2019

Karjapoistel olevat olnud nooremate kulul naljatlemiseks "mäng". Küsitud mõne jõnglase käest, kes maailma kavalust veel ei tundnud: "Kas tahad Riia linna näha?" Kui too jaatavalt vastas, kästud tal peadpidi kotti ronida ja hakatud väikestviisi ihunuhtlust andma. Seejuures küsitud: "Kas Riia linn juba paistab?" Nüpeldatud senikaua, kui hakkas "paistma".

Minu kodu juurest hakkab Riia linn paistma umbes kolme tunni järel, kui oma auto ringteelt Brīvības gatvele keeran. Päevast Riiat olen teab mitmel korral näha saanud, varahommikust aga mitte. Nii alustasingi seekord teekonda õhtul, puhkasin enne Koiva jõe ületamist ja sain auto viie paiku hommikul Daugava kaldale pargitud.

Hommikune melu polnud veel alanud. Ainult jõelaeva kapten võttis roolikambris hommikueinet ja jõel lähenes seltskond aerulaudadel. Vaatlesin üle sileda vee rahvusraamatukogu hoonet, mis on päris hästi õnnestunud. Veidi vasakult paistis kunagine röögatus ringhäälingukompleks, saare teises otsas asuvat teletorni polnud eriti näha. Rongid kihutasid üle raudteesilla, linn hakkas vähehaaval ärkama.

Turu juures jäid lauatajad mulle jälle kord ette, lisades pildile veidi elu, nad olid ilmselt kanaliringile suundumas. Minu suur lemmik, turg ise polnud veel avatud, Bussijaamas liikusid Eesti bussijuhid, jalakäijate tunnelis kohtasin aga Edward von Lõngust. Noh tegelikult ikka tema suurepärast tööd, mida saab telefoniäpi abil elavaks muuta. See vist oligi kogu jalutuskäigu tippsündmus.

Vanalinnas külastasin vabaduse sammast, millele paistis valgus valelt poolt, seepärast pildistasin hoopis Laima kella hommikuses tühjuses. Kogemata leidsin veel "Hea rüütli" kuju ning ühe koloneli, kes istus maja nurgal õllevaadi seljas.

Siis avati esimene toidukauplus, soetasin kotitäie head-paremat ja võtsin Daugava kaldal hommikueinet. Oli mõnus jalutuskäik enne tööpäeva algust.


Kui soovid edaspidi kursis olla blogipostitustega, liitu uudiskirjaga!

Kutsu mind pildistama, kirjuta info@olev.ee!

Vaata veel:

Riia fotod Foto: Olev MihkelmaaRiia fotod Foto: Olev MihkelmaaRiia fotod Foto: Olev MihkelmaaRiia fotod Foto: Olev MihkelmaaRiia fotod Foto: Olev MihkelmaaRiia fotod Foto: Olev MihkelmaaRiia fotod Foto: Olev MihkelmaaRiia fotod Foto: Olev MihkelmaaRiia fotod Foto: Olev Mihkelmaa
 

Brüssel

teisipäev 02. juuli 2019

Minu Brüsselis käik oli seotud hotelli pildistamisega. Lennuks valisin eelneva päeva hommiku, et saaksin linnaga tutvuda ja portfooliot täiendada.

Brüssel pole kuigi suur linn, erinevalt mõnest teisest Euroopa pealinnast, mille haaramisega võib kergesti hätta jääda. Ühe päevaga õnnestus mul vanalinnaga tuttavaks saada ja teha tiir Atomiumi juurde. Oleksin võinud rohkemgi jõuda, süvenemise huvides valisin väiksema programmi.

Minu jalutuskäigud viisid mitmel korral kullasäralisele raekoja platsile. Kindlasti on see väljak oma uhke raekojaga üks kaunimaid. Raekoda ise troonib uhkelt kõigi teiste hoonete üle, pannes turiste imetlevaid päid kuklasse ajama. Melu vaibub väljakul ehk ainult varastel hommikutundidel, ülejäänud osal päevast pole pildistamiseks inimtühja hetke loota.

Vastukaaluks vanalinnale kõrguvad sealsamas suured europilvelõhkujad tuhandete ametnikega. Büroohooneid ümbritseb korrastatud linnaruum, mis võib lõppeda kui lõigatult, asendudes võsastunud pargiga. Kõikvõimalik kirju seltskond pesitseb sealsamas ja veedab oma sisutühju päevi õhtusse. Nii suured kontrastid tundusid mulle üllatavad, Euroopa pealinnas poleks ma sellist muljet oodanud.

Kui soovid edaspidi kursis olla blogipostitustega, liitu uudiskirjaga!

Kutsu mind pildistama, kirjuta info@olev.ee!

Vaata veel:

Brüsseli fotod Foto: Olev MihkelmaaBrüsseli fotod Foto: Olev MihkelmaaBrüsseli fotod Foto: Olev MihkelmaaBrüsseli fotod Foto: Olev MihkelmaaBrüsseli fotod Foto: Olev MihkelmaaBrüsseli fotod Foto: Olev MihkelmaaBrüsseli fotod Foto: Olev MihkelmaaBrüsseli fotod Foto: Olev MihkelmaaBrüsseli fotod Foto: Olev MihkelmaaBrüsseli fotod Foto: Olev MihkelmaaBrüsseli fotod Foto: Olev MihkelmaaBrüsseli fotod Foto: Olev MihkelmaaBrüsseli fotod Foto: Olev Mihkelmaa
 

Sügisene õppereis Itaaliasse

teisipäev 26. veebruar 2019

Suvi kulub mul enamasti suure sebimise peale. September jätkub samas vaimus. Oktoober on see-eest juba rahulikum ja saan ette võtta traditsiooniks saanud õppereisi. Samahästi võib seda ka pildipanga täiendamise reisiks nimetada.

Varem olen käinud korduvalt Rootsis, Soomes ja Norras. Viimasel ajal kisub mind rohkem Kesk-Euroopa poole. Võtan nädala vabaks ja lihtsalt lähen maid avastama ja pildistama. Paistab nagu oleks lõbureis, aga tegelikult pole see nii. Kuna minu ambitsioonid ei piirdu Eestiga, pean end kohalike oludega kurssi viima. Samal ajal kogun pildipanga ja portfoolio jaoks materjali.

Kui vähegi võimalik, reisin enda autoga. Ühest küljest väga tülikas valik, sest vähemalt esimese hooga tuleb hea hulk maad lihtsalt läbi kulgeda. Teisalt saan nautida täielikku valikuvabadust sihtkoha ja kulgemise tempo osas.

Reisi planeerin jooksu pealt ilmakaardi järgi. Sihtkohta võin igal hetkel muuta, halva ilma korral peangi seda tegema. Teele asudes tean vaid seda, millal pean tagasi olema. Lendamine tähendaks vähemalt osalist ettemääratust, isegi rendiauto kasutamise korral.

Eelmisel sügisel sattusin uuesti Põhja-Itaaliasse, sest Veneetsia ei andnud mulle rahu. Otse sinna sõita olnuks liialt igav, seepärast tegin tiiru läbi Põhja-Poola ja peatusin Copernicu sünnilinnas Torunis.

Tegin väikese põike Berliini. Kihutasin läbi öise Saksamaa ja Šveitsi Liechtensteini. Alles mägedes võtsin aja veidike maha ja turnisin mäenõlvadel. Vaatasin ringi alpikülades, tiirutasin serpentiinidel ja ületasin lõpuks üsna üksildase mäekuru Itaalia piiril.

Õhtuks jõudsin Veneetsiasse ja võtsin hotellis koha sisse. Hotelliga vedas mul tõsiselt. Saabusin Hotel Marconi üsna hilisel tunnil, suur fotokott õlal ja statiiv näpu otsas. Küllap vastuvõtus aimati minu huvisid ja anti üks kahest suurepärase vaatega toast, mille rõdule sain statiivi üles seada.

Toa aknast avanes miljonivaade suurele kanalile ja Rialto sillale. Päikesetõusuks muutus miljonivaade kahe miljoni vaateks, tõusev päike valas kanali äärsed villad punaka valgusega üle.

Juba ainult selle kümne minuti imelise valguse eest tasus kogu reis ennast kuhjaga ära.

Päeva veetsin linnas ringi kolades. San Marco väljak, mis õhtul oli olnud vaikne ja inimtühi, kubises jälle turistidest. Õnneks pühkis tõusuvesi suuremalt osalt väljakult turistid minema. Mis nii viga pildistada.

Õhtupoolikul tegin pikema sõidu Buranole, mis paistab silma oma värviliste majade poolest. Kui mõni majaomanik soovib enda kodu fassaadi värvida, peab ta tooni linnavalitsuses kooskõlastama. Valida saab vaid mõne tooni vahel, mis sobivad naabermajadega kõige paremini.

Huvilisi jagus sinnagi. Veneetsias endas tundub turistide hulk sügisel üsna talutav. Suvel on neid kindlasti kordades rohkem. Buranole viiv veebuss täitus sadamas pilgeni. Kohalikke võis sõitjatest olla umbes 1/5. Paratamatult tekkis küsimus, kuidas linn sellist turistide hulka taluda suudab. Ühest servast kindlasti suudab, teisest jällegi mitte väga hästi. 

Saarel viibides jäin isegi mõtlikuks, kui nägin kahte aasia turisti kohalike pesunööride taustal üksteisest ohjeldamatult pilte klõpsimas. Samas kõrval seisis suitsetades kohalik vanadaam ja heitis pildistajatele poole ükskõikseid, kuid samas põlglikke pilke. Kusagil kolmandal korrusel tõmmati aken demonstratiivse pauguga kinni. See pidi olema mõeldud mulle, kes ma oma statiivi kõrval seistes asiaatide lahkumist ootasin.

Samas käib elu ikka omasoodu ja Itaalia poisikesed mängivad siingi igal võimalusel jalgpalli. Astu aga paar sammu turistide sipelgaradadest kõrvale ja näedki igapäevast elu.

Õhtud on soojad ja päevad päikeselised.

Ööd on aga võluvad ja värviküllased.

Õhtuhämaruses viis rong mind jälle mandrile, kuhu auto olin jätnud. Keskööks ületasin alpides Austria piiri.

Täiskuu valgustas mägesid ja sundis vaadet pikemalt imetlema. Ühel avaramal serpentiinikäärul seadsin kaameragi üles. Paistab, et olen siiski harjunud rohkem päeval pildistama, seepärast tuli piltki päris päevane välja.

Järgmisel hommikul üritasin Großglockneri kuruületust, paraku polnud see suverehvidega lubatud. Kulgesin läbi Tiroli mägiteedel ja nautisin mäetippudesse takerdunud pilvi.

Siinkohal tervitused minu õpetajale Rain Tirulile, kes on Tiroliga alati hingesugulust tundnud.

Väikese põikena astusin läbi Saltzpurgist, et heita pilk „Heliseva Muusika“ võttepaikadele. See oligi viimane päris sihtpunkt, millest kodutee algas.

Üks unistus jäi paraku selgi korral täitmata. See on üsna pisike ja veidi tobegi - tahan oma käega puu otsast apelsine korjata. Hoidsin juba eelmise reisi ajal külavaheteedel silmad lahti. Mõnda puud isegi nägin ilusate kollaste viljade all lookas. Kahjuks kasvasid nad aia taga või küünitasid oma oksi üle väravate kõnniteedele. No ei olnud mul julgust päise päeva ajal apelsiniraksu minna. Sel reisin kordus sama lugu.

Väikeseks lohutuseks leidsin mõne pargipuu alt kreeka pähkleid ja paar hurmaad sattusid ka pihku. Itaaliast lahkumise hetkeks oli juba üsna meeleheitel ja peaaegu kõigeks valmis. Läbi öiste külakeste Austria poole liikudes hoidsin silmad hoolega lahti. Märkasingi paari puud punaste viljadega. Paraku osutusid needki hurmaadeks. Alpid aina lähenesid ja kõrgus merepinnast kasvas iga kilomeetriga, paraku vähenesid minu võimalused vähemalt sama kiiresti.

Siis nägin ühes hoovis pisikest apelsinipuud, mõned kenad viljad okstel rippumas. Otsustasin riskida ja end üle aia küünitades vähemalt ükski neist kätte saada. Tegin väikese tiiru ja peatasin auto teisel pool tänavat. Paotasin autoukse ja valmistusin sööstuks. Jõudsin teha mõned arglikud sammud, kui hoovis pistis terve kari väikeseid koeranähvitsaid raevukalt lõugama. Putkasin autosse ja põgenesin häbiga. Vat sulle armastust kolme apelsini vastu.

Kui soovid edaspidi kursis olla blogipostitustega, liitu uudiskirjaga!

Kui soovid mind pildistama kutsuda, kirjuta info@olev.ee!

Loe veel:

Fotoreis Itaaliasse Foto: Olev MihkelmaaFotoreis Itaaliasse Foto: Olev MihkelmaaFotoreis Itaaliasse Foto: Olev MihkelmaaFotoreis Itaaliasse Foto: Olev MihkelmaaFotoreis Itaaliasse Foto: Olev MihkelmaaFotoreis Itaaliasse Foto: Olev MihkelmaaFotoreis Itaaliasse Foto: Olev MihkelmaaFotoreis Itaaliasse Foto: Olev MihkelmaaFotoreis Itaaliasse Foto: Olev MihkelmaaFotoreis Itaaliasse Foto: Olev MihkelmaaFotoreis Itaaliasse Foto: Olev MihkelmaaFotoreis Itaaliasse Foto: Olev MihkelmaaFotoreis Itaaliasse Foto: Olev MihkelmaaFotoreis Itaaliasse Foto: Olev MihkelmaaFotoreis Itaaliasse Foto: Olev MihkelmaaFotoreis Itaaliasse Foto: Olev MihkelmaaFotoreis Itaaliasse Foto: Olev MihkelmaaFotoreis Itaaliasse Foto: Olev MihkelmaaFotoreis Itaaliasse Foto: Olev MihkelmaaFotoreis Itaaliasse Foto: Olev MihkelmaaFotoreis Itaaliasse Foto: Olev MihkelmaaFotoreis Itaaliasse Foto: Olev MihkelmaaFotoreis Itaaliasse Foto: Olev MihkelmaaFotoreis Itaaliasse Foto: Olev MihkelmaaFotoreis Itaaliasse Foto: Olev MihkelmaaFotoreis Itaaliasse Foto: Olev MihkelmaaFotoreis Itaaliasse Foto: Olev Mihkelmaa
 

Veneetsia

laupäev 11. november 2017

Kas see oli reis või hoopis unenägu? Täna järele mõeldes usun pigem viimast võimalust. Kindel võin olla ainult selles, et asusin üksinda teele ühel teisipäeva õhtul ilma selge eesmärgita. Vastikult pime ja vihmane ilm ei andud palju lootust oma teel midagi paremat leida.

Hommikul kell 6 leidsin ennast Varssavis, kus valitses veel hullem vihm ja pimedus. Värskendasin ennast kohviga ja mõtlesin, kuhu edasi suunduda. Teele asudes leppisin endaga kokku, kuhu iganes ma ei läheks, kohal pean olema kolmapäeva õhtuks.

Tõsisemalt kaalusin Bukaresti, mis kilomeetrite poolest asus lähemal, ajaliselt aga kaugemal. Mõtlesin veel Viinile, Prahale ja Berliinile, aga need tundusid liiga lähedal. Lõpuks leidsin Veneetsia ainult 13 tunnise sõidu kaugusel olevat ja alustasin kiirteede rägastiku läbimist, mis mind üle Alpide viisid. Õhtul üheksa paiku jõudsin Santa Croceile. Enesetunne paistis siiski liiga unenäoline, et veel samal õhtul linna avastama minna.

Järgmise päeva hommik tähendas väikest pusimist auto parkimisel ja rongipileti hankimisega Mestre raudteejaamast. Veneetsia algas minu jaoks sellest hetkest, kui astusin platvormile ja kuulsin kõlaritest "Venezia Santa Lucia". Veerand tundi hiljem olin ühes täiesti tavalises suurlinna raudteejaamas, mis ei paistnud millegi poolest unenäoline. Unenägu algas jaamaesiselt väljakult.

Nägin enda ees hommikuses uduvines Canal Grande rahutut veepinda ja tohutut sagimist kanalil ja kallastel, kus tunglesid turistide hulgad. Ma polnud seal sugugi üksi ja võtsin aega seda melu jälgida. Kõigil oli vaja selfisid teha samal ajal, kui nad oma tohutuid kohvreid üle Ponte degli Scalzi venitasid, et neid järel lohistades linna tänavate rägastikku kaduda. Läksin nendega kaasa ja keerasin teisele kaldale jõudes sipelgarajalt kõrvale, nii sain ennast jälle vabamalt tunda. Vaiksed kõrvaltänavad pole peateedest sugugi halvemad.

Käikudes ja võlvialustel ekseldes püüdsin vähehaaval enda Veneetsiat leida ja kogu muinasjuttu talletada. Kollakad majad roheliste aknaluukide ja üle kanalite tõmmatud pesunööridega, vanad tänavavalgustid ja marmorist tahutud nimeplaadid uste kõrval. Stiilselt hooletu ja väljapeetult räämas kõrvaltänav lõpeb mõne kitsa kanaliga või suubub veel kitsamasse käiku, kust läbimahtumiseks pean kõhu sisse tõmbama.

Kuigi pingutan tugevalt, et ära eksida, leian ennast varsti Ponte di Rialtolt. Veel natuke püüdlikku eksimist ja jõuan San Marcole, kuhu kiiremad turistid on pikkadest selfie peatustest hoolimata, enne mind kohale jõudnud.

Need, kes pole ennast restoranidest eksitada lasknud, looklevad sadu meetreid pikas ussitaolises rivis ühe sakilise fassaadiga maja poole, mis nad mõne aja pärast teisest küljest uuesti väljakule poetab. Leian seal niigi palju inimesi olevat ja otsustan enda kohalolekuga seltskonda mitte täiendada. Väiksemadki kirikud Veneetsias lausa ägavad vana kunsti raskuse all, nende suursuguste väärtuse nautimiseks pole vaja tundide kaupa ussimängu mängida.

Märkan hoopis, et minu fotokott ja statiiv on imelikul kombel raskemaks muutunud ja üldse on keeruline aru saada, mis häda pärast ma kogu seda kola endaga kaasa vean. Minust targem inimene oleks võtnud kaasa ainult kaamera ja fiksobjektiivi, millega ta tegelikult pildistab ning kogu ülejäänud kolu ilusti hoiule pannud. Nii kipub ikka olema, kui plaanid on tegudest suuremad.

Selle peale istun veebussi ja naudin mõnusat tunnikest vapuretto liinil number 2. Puhkepaus annab uut jaksu ekslemiseks kõrvaltänavatel ja seisva veega kanalite kallastel, kuniks raudteejaama tagasi jõuan. Kalaturule jään paraku hiljaks, kalad on juba läinud aga lõhn õnneks veel mitte.

Unenägu polnud pikk, aga muutis unistused palju reaalsemaks. Kindlasti tulen tagasi ja vaatan seda imelist paika, kuni ta muutub palju tõelisemaks ja näitab kõiki enda salasoppe.

Veneetsia Foto: Olev MihkelmaaVeneetsia Foto: Olev MihkelmaaVeneetsia Foto: Olev MihkelmaaVeneetsia Foto: Olev MihkelmaaVeneetsia Foto: Olev MihkelmaaVeneetsia Foto: Olev MihkelmaaVeneetsia Foto: Olev MihkelmaaVeneetsia Foto: Olev MihkelmaaVeneetsia Foto: Olev MihkelmaaVeneetsia Foto: Olev MihkelmaaVeneetsia Foto: Olev MihkelmaaVeneetsia Foto: Olev MihkelmaaVeneetsia Foto: Olev MihkelmaaVeneetsia Foto: Olev MihkelmaaVeneetsia Foto: Olev MihkelmaaVeneetsia Foto: Olev MihkelmaaVeneetsia Foto: Olev MihkelmaaVeneetsia Foto: Olev MihkelmaaVeneetsia Foto: Olev MihkelmaaVeneetsia Foto: Olev Mihkelmaa
 

Päris virmalised

neljapäev 23. veebruar 2017

Jälgin kerge kipitusega hinges, kuidas teised Eesti fotograafid põhjarannikul või mujalgi, öösiti virmalisi passimas käivad. Tahaksin hea meelega nende asemel olla ja kusagil tuulisel pankrannikul tundide kaupa külmetada. Paraku on nii, et mul jääb sellisteks ettevõtmisteks aega napiks, sest öösel tuleks ju magada ja kui otsustan mitte magada, jääb järgmine päev tugevalt ühte jalga lonkama. Mis tootepilte sa ikka enam teed, kui oled ööde kaupa virmalisi oodanud ja vahel isegi vaadanud. Aga mingi lahendus peab minu murele ju leiduma ja see asub umbes 1600 km põhja pool.

Nii saigi see tee taaskord ette võetud ja sõber Allanile Nordkappi lähistele külla sõidetud. Planeerisin sõidu just sügisesele koolivaheajale, et saaksin ka vanima poja kaasa võtta.

Esimene päev ja öö ning teinegi päev sinna otsa kulub suuremalt osalt sõidule, mis muutub ühel hetkel mingiks deliiriumi sarnaseks kogemuseks. Ikka nii, et õhtul istud laevale, siis sõidad kuni varaste hommikutundideni. Kusagil peale Oulut keerad võsa vahele ja magad natuke. Hommikul peatud Tornios ja kosutad ennast. Hakkad aga jälle sõitma.

Alguses näitab GPS 750 kilomeetrit sihtkohani ja siis hakkavad need sajad kilomeetrid vähehaaval sulama. Kui jääb veel umbes 150 km, siis tundub, et oled sama hästi, kui kohal. Õnneks pole see viimane osa enam sirgel teel kulgemine ja ärkvel püsimine polegi teab, mis raske.  No ja siis jõuadki kohale - kas õhtu hakul või natuke hiljem.

Meil läks seekord natuke rohkem aega, sest terve päeva pilvisena püsinud taevas hakkas enne Altat vähehaaval rebenema ja Sennalandetile jõudes kadusid pilved sootuks. Veidike virmalisi oli juba varem näha olnud, aga just kõige kõrgema mäenuki peal läks selline tulevärk lahti, mida ma seni veel näinud ei olnud. Kogu taevas lõi äkki roheliselt leegitsema ja pilkane pimedus asendus maheda valgusega.

Sellistel hetkedel võib juhtuda, et pildistamine läheb sootuks meelest, või kui meelest ei lähe, siis untsu läheb ikka. Küll jääb akuplokk autosse ja õiged seaded on suure ähmiga meelest läinud ning teravusega on igavene jama. No siis ikka lõpuks saad paar hädist pilti, mis teistele võivad ehk päris efektsed tunduda, aga ei suuda kuidagi kirjeldada, mida sa tegelikult enda ümber näed. Sellistel hetkedel pole muud teha, kui kaamera rahule jätta ja lihtsalt enda ümber vaadata ning vaimustusest karjuda.

Järgmisel päeval kolasime Honningsvagis ja selle lähistel mägedes ning pidasime plaani, kuhu õhtul virmaliste jahile minna. Saigi valitud välja üks kaluriküla päris avatud ookeani rannikul. Kui juba veidi pimenema hakkas, seadsime ennast kaameratega mäeseljakule ootele.

Ilmal polnud viga, aga tuul tahtis kõik asjad lendu viia, mis ketiga maa külge kinnitatud polnud. Jälle tuli tõdeda, et parem vaata silmaga ja salvesta mälulindile. Suurepärane päikeseloojang jäi küll videole, aga tuul väristas kaamerat ja pilt hüppas üsna märgatavalt. Hiljem pagesime rannikult mägede varju, kus tuul nii palju ei kimbutanud. Taevas läks tulemöll aina võimsamaks ja värvide valik ulatus rohelisest heleroosani, mida ma Eesti virmaliste puhul veel näinud pole.

Samas said veel paar asja selgeks. Esiteks, mees vii oma objektiivid Overalli ja lase läätsede paigutus üle reguleerida. Keskmistel avadel võib küll pilt kenasti terav olla, aga täisava puhul muutuvad servad juba nii palju uduseks, et tulemus ei kannata kriitikat. Eks see ole paljude 16-35 2,8 L torude sünnipärane nõrkus, aga praegune seis läheb selle piirest juba liiga palju välja.

Teiseks arvesta, et kui sul on kaasas üks seitsmeaastane tegelane, kes peab küll kogu reisi vintsutused kenasti vastu, saabub tema jaoks ühel hetkel piir. Siis pole muud teha, kui sellega leppida, et noorhärra enam ei jaksa oodata. Kui ta muidu veel vastu peaks, siis sellega ta leppida ei taha, kui isa ikka pildistab ja ei tule mõnusasse sooja onni limonaadi jooma hoolimata korduvatest lubadustest seda teha.

Virmalised said lõpuks vaadatud, vähemalt selleks korraks. Meist jäid nad veel vehklema, kui Allani majja tagasi jõudsime. Järgmisel päeval kolasime pojaga veel mägedes ja käisime Nordkappi uudistamas. Sealt tagasiteel läks ilm aina paremaks ja pilvede alt piiluv päike tekitas ainult sellele kandile omaseid kargetoonilisi valgusmänge. Õhtuks läks taevas pilve ja maa magnetväli rahunes, seega polnud mõtet rohkem kondama minna.

Uuel hommikul istusime varakult autosse ja keerasime otsa Rovaniemi poole. Mägedes võis isegi natuke lund näha, kuid talv polnud sinna täielikult kohale jõudnud. Peale paari peatust Inari järve ääres ja Ivalos, jõudsime õhtuks rongile ja järgmiseks hommikus juba Helsingisse. Seal oled juba samahästi kui kodus. Ainult sutsti üle mere ja veel natuke maad autoga.

Nii vingeid virmalisi pole ma veel näinud, kui sel reisil. Päris üleval põhjas on nende nägemise tõenäosus muidugi oluliselt suurem, kui Eestis, aga tegelikult meil ikka vedas. Olgem ausad, mis on meie virmalised selles vastu? No hästi, leidub erandeid nagu need, mida ükskord Lihulaski näha võis, aga põhjamaised taevatuled pakuvad ikka hoopis midagi muud.

Reis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev MihkelmaaReis Põhja-Norrasse Foto: Olev Mihkelmaa
 

Helsingi Time-lapse

teisipäev 27. jaanuar 2015

Käisin Helsingis Kekkilä pressiüritust pildistamas. Muuhulgas jäi aega linnas ringi vaadata ja selle käigus sündis üks time-lapse.

Helsingi raudteejaam on üks minu lemmikkohtadest. Selles paigas toimuv pidev liikumine lummab mind, rääkimata jaama stiilsest sisearhitektuurist - mõnusalt põhjamaine ja väljapeetult pealinlik. Sadamas jäi silma kohalik laevaliiklus, mis toimub Kauppatori - Suomenlinna liinil.

Kui päris aus olla, polegi ma time-lapse teemaga põhjalikult tegelenud. Eelmise aasta lõpus uuendasin aga enda tehnikaparki ja sellega koos tekkisid paremad võimalused aja voolamist jäädvustada.

Tänud ka Toomas Ilile, kelle koostatud Time-lapse fotograafia kursus aitas vältida mitmeid möödalaskmisi. Enne materjaliga tutvumist teadsin üldjoontes, kuidas neid filme tehakse, kvaliteetset tulemust poleks ma iseenda tarkusest siiski saanud.

 

Korras nagu Norras!

esmaspäev 29. september 2014

Sügisene pildistamise reis sai üle-eelmisel nädalal tehtud. Miks jälle Norra? Küllap sellepärast, et praegune aeg sobib just põhja pool matkamiseks kõige
paremini. Sääski enam pole ja öökülma enamasti veel ei ole. Järgmisel aastal
mõtlen midagi uut välja, kuid eelmistest käikudest jäi üht-teist kripeldama.

Laupäeva õhtul läksin pulmast otse laevale ja järgmise päeva lõunaks jõudsime Altasse, sõiduaega kulus selleks umbes 15 tundi. Tahtsime Alta kanjonit vaatama minna, kuid viimane osa teest polnud liikluseks avatud, matkata oleks tulnud 15 km, kuid õhtuseks jalutuskäiguks oli seda natuke palju. Edasisel teel Hammerfesti proovisime kala püüda, kuid tormise ilmaga polnud kaladel söögiisu, sihtpunkti jõudsime hämaras.

Järgmise päeva vaatasin Hammerfestis ringi, viisin ühe varasema foto galeriisse müüki, kõõlusin mägedes, püüdsin kala. Ülejärgmisel päeval jätsin Allani ja tema sõbra Hammerfesti maha ja sõitsin Tromso poole.

Kõigepealt jäi teele Sennalandet - platoo mägede vahel, kus põhjapõdrad talvituvad. Suurem osa neist on praegu sinna juba kokku aetud. Porosid pildistada on üsna lihtne, kui meie metsloomadega võrrelda. Inimest nad paaniliselt ei karda, kuid viiekümnest meetrist palju lähemale ei lase, siis näitavad juba tagumikke. Väikese passimise ja hiilimisega peaks neile väga lähedale saama.

Järgmise kohana tasub mainida Landfiordi. Mind köidab seal peamiselt üks tore vaade pikki fjordi sisemaa poole. Edasi kulges tee üle paari 300-400 meetri kõrguse kuru ja jälle fjordide servi mööda.

Paarisaja kilomeetri järel tuli Skipotnfiord, selle kaldale jäin ööbima. Õhtul läks taevas selgeks ja virmalised vehklesid päris mitu tundi. Rohelisele lisaks avaldusid ka punased ja sinised toonid. Roheline jääb siiski valdavaks, kuigi Eestis domineerib rohkem punakas toon.

Kalastamise seisukohast peaks Skipotn olema üks parimaid paiku kaldalt püüdmiseks. Kaldast läheb kohe peaaegu püstloodis sügavaks, suurtele turskadele peaks seal väga meeldima. Millegipärast polnud neid turskasid sel ega ka järgmisel päeval kodus. Või, kui olid, siis kõhud neil tühjad polnud. Sain ainult ühe pisikese alla kilo kaaluva kalakese. Madalamast veest püüdsin paar pannitäit saidat - sellised pisikesed punnid 100 grammi kanti.

Järgmise päeva ilm polnud pildistamiseks hea - pilves ning sombune. Sõitsin edasi Narvikisse, kus lootsin tuttavaid külastada, kuid seekord ei läinud sellega õnneks.

Õhtuhämaruses sõitsin Lofootidele ning otsisin ööbimiskoha. Pimeduse saabudes kumasid virmalised läbi uduvihmase pilvekihi. Lofootide erinevus muust Norra rannikust seisneb peamiselt selles, et sihvakate mägede vahel leidub päris palju siledat maad. Umbes nagu Saaremaa, kuid aegajalt viskab mõne mäe tasandikkude vahele :) Teele jääb üle kümne tunneli, enne kui tee saarestiku teise otsa Å nimelisse paika jõuab. Ilmselgelt on maastik kena ja turistidele meeldib seal väga, kui majutuskohtade ja muu taolise järgi otsustada.

Sama käärulist teed mööda 330 kilomeetrit tagasi nühkida ma enam ei viitsinud, kuigi Norra mõistes on see "ühe silmapilgu kaugusel". Õnneks polnud vajadustki, sest samast paigast sai sõita laevaga Bodosse.  Ainult 3,5 tundi ja olingi suurel maal tagasi. Ilmateade lubas järgmise päeva pärastlõunaks vihma, samas tahtsin Svartiseni liustikule minna.

Kuna sinna oli Bodost ainult tühised 230 km, sõitsin selle vahemaa ära ja jõudsin 5 paiku hommikul liustikule lähimasse parklasse. Magasin paar tundi ja matkasin mägedesse. Turismi hooajal saab autoga paar kilomeetrit edasi sõita, sealt viib paat mööda järve veel 5 kilomeetrit edasi. Lisaks kolm kilomeetrit jalutamist ja oledki liustiku juures.

Hooaeg oli selleks aastaks juba läbi, matkamist tuli seetõttu kokku üle 20 kilomeetri. Võib-olla oligi hea, kuna peale minu polnud seal liikumas ühtegi hingelist. Paks udukiht hajus päeva peale ja tagasi sain t-särgi väel kõndida.

Sealsed kaljud sisaldavad palju rauaühendeid, kihiti muutuvad värvid kollakast punaseni, sest iga kiht "roostetab" omamoodi. Liustik ise on nagu mäest alla roomav suur valkjas-sinine elukas, kes tilgub ja soliseb ning ajab igast otsast vett välja. Sulavetest moodustuvad valkja veega järved ning jõed, mis pahinal mäest alla tormavad. Liiga lähedale ei tasu talle minna, tükid võivad iga hetk lahti murduda.

Kuue tunniga sain oma matka tehtud ja hakkasin koju tagasi sõitma. Sealsed vahemaad paistavad tüütult pikad, siitpoolt minnes on esimesed 700 km üsna ühtemoodi võsa, siis alles hakkab midagi juhtuma. Kui lõpuks kohale jõuad on see muidugi vaeva väärt.

Mulle tundub, et põhjaalad ongi kõige kättesaadavam sihtkoht, kui tekib soov mõnda põnevasse paika pildistama minna. Põhimõtteliselt on sealne hinnatase muidugi meie omast kõrgem, kuid nutikalt tegutsedes pole otsest vajadust Norra poolel peaaegu midagi kulutada kui ehk autokütus välja arvata. Päevaga saab sinna kohale ja sama kiiresti tagasi, kõik on väga lihtne.

Üks asi veel. Eestis on ikka öeldud: "Korras nagu Norras". Riik kui selline võib küll korras olla, kuid sellist laga pole ma kusagil mujal näinud, kui seal randades ja majapidamiste ümber vedeleb.  Küll leidub seal rauakolu ja plastikut ja üldse kõiksugust prahti. Paistab, et see mis käest kukub sinna samasse kohta ka vedelema jääb. Eriti hakkas niisugune hoolimatus mulle sellel korral kaugematel põhjaaladel silma. Lõunapool läheb see lugu natuke paremaks.

Norra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev MihkelmaaNorra fotopank Foto: Olev Mihkelmaa
 

Polaaröö

neljapäev 23. jaanuar 2014

Kuna selle talve alguses lund just liiga palju polnud, otsustasin ise põhja poole valget maad vaatama sõita. Teele asusin esimesel jaanuaril koos sõbra Paavoga. 

Laevale minnes näitas termomeeter kahte soojakraadi. Helsingisse jõudsime üheksa paiku õhtul ja otsustasime enne ööbimist nii kaua sõita, kuni lume piirini jõuame. Paraku püsis auto termomeeter jonnakalt kahe soojakraadi juures ja langes alles kell kolm öösel miinuspoolele.

Järgmisel päeval jõudsime Kuusamo lähedale Riisitundurile. Tavaliselt saab praegusel aastaajal seal lumme mattunud puid imetleda. Pikalt püsinud sulailm oli paraku sealgi oma töö teinud. Väiksema lumekihiga puud sain ikkagi pildile.

Edasi põhja suundudes muutusid teed samuti põhjamaisteks - see tähendab jäist ja üsna konarlikku sõidurada, millele puistatakse liiva vaid suurematel tõusudel ja ristmikel. Eesti teedel sõitmine on selle kõrval puhas lust. Kohalikud on niisuguse teega harjunud ja kihutavad naelte klõbinal sajaga mööda.

Norra piiri lähistel juhtusime kokku saamidega, kes meid külla kutsusid. Sõitmisele vahelduseks kulus selline kultuuriprogramm ära. Tõstsime koos klaase ja rääkisime maailma asjadest. Üks saamidest istus põrandal ja joigus aeg-ajalt vestluse vahele. Võib-olla oli see üks paremaid hetki reisi jooksul - ehtne ja spontaanne joigumine on päris eriline.

Meie võõrustaja osutus põdrakasvatajaks, kes õhtu edenedes teatas, et tegelikult on just tema Finnmargi maakonna kõige suurem põdrakasvataja. Teistel võib ju rohkem põtru olla, kuid teist nii pikka ja rasket meest polevat ühtegi. Põdrakasvataja tüdruksõber tegeles muusika ja kunstiga. Lahkudes saime tema plaadi kaasa.

Järgmisel päeval jäi päike horisondi taha. Lumised väljad pakkusid oma kontrastidega huvitavaid vaateid. Pika jääraja sõidu järel jõudsime maailma põhjapoolsemasse linna Hammerfesti ja veetsime seal mõned päevad. Virmalistega nii hästi ei vedanud, kui minu sügisese reisi ajal. Parimat pildistamismõnu pakkus linna panoraam. Seda võtet on tuhanded piltnikud enne mind teinud, kuid mõned kohad on lihtsalt nii erilised, et neid tuleb pildistada.

Hammerfest on golfi hoovuse tõttu talvel ka kõige soojem linn Norras. Tagasitee alguses oli mere ääres sula, kuid juba 50 kilomeetri järel Sennalandi platool valitses 18 kraadine külm ja paks udu, mis silmapiiri ära kaotas. Pidasime ühel mäeharjal kinni ja nautisime müstilist valget pimedust.

1600 kilomeetrine tagasitee möödus tavapärases igavuses. Soome on tõeliselt pirakas maa ja suurema osa ajast paistab autoaknast ainult võsa :)


Loe veel:

Polaaröö Foto: Olev MihkelmaaPolaaröö Foto: Olev MihkelmaaPolaaröö Foto: Olev MihkelmaaPolaaröö Foto: Olev MihkelmaaPolaaröö Foto: Olev MihkelmaaPolaaröö Foto: Olev MihkelmaaPolaaröö Foto: Olev MihkelmaaPolaaröö Foto: Olev MihkelmaaPolaaröö Foto: Olev MihkelmaaPolaaröö Foto: Olev MihkelmaaPolaaröö Foto: Olev MihkelmaaPolaaröö Foto: Olev MihkelmaaPolaaröö Foto: Olev Mihkelmaa
 

Norra sügisvärvid

teisipäev 29. oktoober 2013

Suvel, jaanipäeva aegu, käisin vaatamas, kuidas mulle põhjas meeldib ja kas sinna tasub fotoretki ette võtta. Veendusin, et tasub küll.

Septembri alguses olid minu sügisesed reisiplaanid veel lahtised. Siis avanes võimalus koos sõbra Allaniga uuesti Põhja-Norrasse sõita. Septembri lõpus on seal parasjagu sügisvärvide aeg ja head võimalused värvilisi pilte saada.

Reisi alguses autoga Soomet läbides veendusin taas, et põhja jõudmiseks tuleb vähemalt ööpäeva jagu igava võsa vahel sõita. Alles peale Torniot läheb pilt veidi huvitavamaks ja fotokaamera tasub igaks juhuks välja otsida. Kui Tallinnast õhtuse laevaga üle lahe loksuda ja suurem osa ööst sõita, võib hommikuks Oulu lähedale jõudu ja järgmise öö kusagil Muonio kandis veeta. 

Muonio lähistel leidub palju korralikke matkaonne, milles võib ööbida. Valisimegi ühe neist välja ja matkasime selleni jõudmiseks umbes 6 km läbi tundra. Ühel hetkel hakkas mõnusat lund sadama ja hommikuks oli maa valge. Mäe seljal asuvast onnist tagasi matkates selgus, et sellise ilmaga püsib lumi vaid tundurite tippudel ja oru põhjas pole sellest jälgegi.

Sõitsime edasi mööda Soome "käsivart" Kilpisjärvini. Taevas püsis pilves ja kraadiklaas näitas veidi üle nulli. Olime plaaninud seal matkata, kuid ilma paranemist polnud loota ja üle mägede Norra poole minnes võis palju paremat ilma nautida. Mäeületuse järel hakkaski temperatuur kiiresti tõusma ja Soome piiril raagus olnud puud polnud Norra poolel veel lehti kaotanud. Golfi hoovus on ikka võimas asi.



Õhtuhämaruses saabusime Tromsösse ja jäime sinna ööbima. Järgmine päev kulus Tromsös Allani matkabussi transpordi ettevalmistamisele ja kalapüügile.
Õhtul võtsin meie senise transpordivahendi juhtimise üle, kuna Allan istus 1967. aastal valmistatud Volvo bussi rooli. Mõnesaja kilomeetri järel lõpetas vanake koostöö ja vajas järgmisel hommikul traktori abi, et jälle liikuma saada ning õhtuks 550. kilomeetri järel üle mägede Hammerfesti jõuda.

Bussi transportimise päev sobis pildistamiseks kõige paremini. Sain enda tahtmist mööda peatusi teha ja mõnusat maastiku jäädvustada. Järgmistel päevadel samaväärset ilma enam polnud. Põhjas ongi hea pildistamisilm paras vedamine. Iga kell võib midagi muutuda ja hea valgus läheb kaduma. Päikeselist ilma võib vahel nädalaid oodata.

Hammerfestis polnud ilusast sügisest suurt midagi alles. Ainult mustikavarred andsid hallile talveootusele värvi. Järgmistel päevadel matkasin mägedes ja veetsin öö ühes hütis. Esialgu ei paistnud selges õhtutaevas midagi vaatamisväärset, kuid 11 paiku hakkas virmaliste tulemöll hoogu koguma.

Panin fotokaamera statiivile ja hakkasin erinevaid seadeid katsetama. Lõpuks pidin tõdema, et virmaliste jaoks võiks parema tundlikkusega pildimasinat kasutada. Lühema säriajaga jääb tulede vilkumine paremini pildile, kuid selleks peab ISO üsna kõrgele tõstma ja pildi kvaliteet jätab siis soovida.

Üle kogu taeva vehklevad virmalised jätsid fotodest palju võimsama mälupildi, pildistamiseks tuleb mul tagasi minna. Võib-olla teen seda juba jaanuari alguses. Seekord lendasin lihtsalt heade elamustega koju tagasi.

Norra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev MihkelmaaNorra sügis Foto: Olev Mihkelmaa
 
Kuvan postitused 1 kuni 10. Kokku on postitusi 12
<< Esimesed < Eelmised 1-10 11-12 Järgmised > Viimased >>