Ledshopi tooteid olen tänaseks pildistanud pool aastat. Erinevaid tooteid ja valminud objekte mahub sellesse aega juba üsna mitu. Mõned objektid ootavad veel pildistamist, teised on alles ehitusjärgus. Pikaajalise koostöö on mõlemat pidi mugav. Mina tean, milliseid tootefotosid tellija soovib ja kliendil pole vaja iga pildistamise eel uuesti põhjalikumat selgitustööd teha.
Helsingi Hiltoni pildistamine on ilmselt minu käesoleva aasta kõige vahvam projekt. Võiks ju arvata, et hotellid on ikka hotellid, aga seekord mitte. Iga pildistamist vajav ese või ruum tervikuna nägi nii äge välja, et töögi sujus väga ladusalt - vasest detailid, palju tumedat spooni ja vahvaid disainlampe. Baarilett ja selle tagasein kokku moodustas omamoodi skulptuuri, mis ennast aatriumi lae poole sirutas. Sain kuulda, et restorani disainer olevat Lõuna-Aafrikast pärit ja seda oli mõnedes elementides tunda.
Kas ma kardan kõrgust? Olen ikka arvanud, et mitte eriti. Selle blogi juures pean tunnistama, et ilmselt ikka kardan. Minu jaoks pole vähimatki probleemi seista Tallinna Teletornis klaasist põranda peal või ronida mõne kõrghoone katusele ja sealt alla vaadata.
Veluxi kalendri jaoks pilte tehes tuli majadele läheneda hoopis väljastpoolt. Üks võimalus olnuks kasutada drooni, mida mul hetkel pole ja millega ei saaks nii hästi 9. astmelist HDR-i pildistada. Otsustasin seetõttu rentida tõstuki ja haakisin selle oma tööautole sappa.
Objektil kõrgustesse pürgides hakkas kohale jõudma, et käärtõstuki peenikese ja kõikuva masti otsas 18. meetri kõrgusel kõõluda polegi teab mis suur lust. Allolev pilt annab korvist avaneva vaate väga realistlikult edasi. Mõistusega saan ma muidugi aru, et raskusjõud ja füüsikaseadused hoiavad mind kenasti maa küljes kinni, kuid puht tunnetuslikust küljest on see riistapuu ikka päris paras proovikivi igale esmakasutajale.
Et kas ma jätsin midagi sellepärast pildistamata? Seda küll mitte ja kui vaja teeksin sama tööd kohe uuesti. Väike vaheldus ja närvikõdi kulub alati ära.
On üsna loomulik, et osa päringutest jäävadki vaid päringuteks ja tellimuse saab mõni teine fotograaf. Vahel jõuan pakkumuse esitamise eel ka mõned proovipildid teha. Eelmisel aastal sõitsin läbi ühe kliendi juurest ja arutasin temaga puitakende pildistamist. Tal oli soov saada veidi loomingulisemaid pilte ja panna mind natuke proovile. Haarasin autost kaamera ja läksime koos lattu. Valisime välja mõned aknad-uksed ning klõpsisin kiirelt mõnikümmend kaadrit. Kuigi see projekt ei jätkunud, said päris lahedad pildid ja sobivad blogis avaldamiseks väga hästi.
Mul on hea meel pildistada sellised asju, mis ka tööväliselt huvi pakuvad. Puukoi köögimööbel sobiks meie enda renoveeritava kodu kööki ideaalselt. Korralik täispuidust mööbel, mis peaks mitu põlve üle elama, kui mood vahepeal ei muutu. Ehk pöördubki kliendi ja teenusepakkuja suhe ühel päeval vastupidisesse järjekorda. Seni saan kõigile soovitusi jagada. On tõesti hea kaup.
Eesti on tuntud väikeste aga tublide tootmisettevõtete poolest, vähemalt mina arvan nii. Üks hea näide sellest on Moshi, kes toodab väga erinevaid kosmeetikatooteid porgandiõlist sääsetõrjevahendi ja nahakoorijateni. Pärnus tegutseva ettevõtte kodulehel saab kõike seda kraami endale soetada. Mõni neist toodetest lõhnab pigem nii, et tahaksin purgist mõne suutäie suhu pista. Kuna tegemist on looduslähedaste toodetega, ei tohiks sellest ka midagi halba juhtuda.
Kui ma Harju tänaval oma kaamera üles seadsin ja täie pühendumisega prügikaste pildistama hakkasin, jäi mõnigi möödakäija seisma. Mõni tuli päris otse küsima, et mida ma siin õigupoolest teen. Selgitasin neile, et mul on eriline nõrkus just prügikastide vastu.
Extery on Eestis tegutsev välimööbli tootja, kes enamuse enda kaupa piiri taha saadab. Mõni nende toodetest ühendatakse ka siinse maapinnaga ja pakub istumisvõimalust või võtab möödujatelt prügi vastu. Tallinna vanalinn oli vaid üks paljudest kohtadest, kus nende toodete pildistamisega tegelesin ja teen seda ka edaspidi. Mõnede piltide puhul kasutasin ka stuudiovälkude abi.
Päris vahvad padjad, kas pole? Sellised natuke jämedakoelise olekuga aga samas kodused ja värvirikkad. Mulle küll meeldivad.
Tegelikult sain pildistada veel head hulka sama tehnikaga valmistatud tooteid, mille otstarvet polnud just lihtne ära mõistatada. Mõni nägi välja nagu päkapiku kübar, teine jälle oleks võinud elevandile sokiks sobida. Asjade omanik aga selgitas, et neid peaks pigem korvideks nimetama ja sinna võib kõikvõimalikke asju sisse panna. Ma siis uskusin teda :)
Värvivalik on ka muljetavaldav ja rõõmsameelne, kohe ei saanud värvinäidiste pilte blogist välja jätta.
Vaata Kodukudum kodulehte ja jälgi nende tegemisi facebookis.
Mul on väga hea meel, et lõpuks saan ka mõned voodite fotod blogis avaldada. Tegemist on Red Curranti toodanguga, mille tootefotode avaldamiseks loa sain.
Voodeid pildistan juba mitu aastat, kuid kõik senised tooted on olnud seotud ärisaladusega ja nende avaldamine pole võimalik. Sama lugu kordub paljude teistegi toodete ja tehastega, mille fotosid kasutatakse kitsal eesmärgil. Vahel üllatun isegi, mida meie tööstuses toodetakse ja millise kaubamärgi all nad turule jõuavad.
Kas sina tead, millega Standard tegeleb? Minevikust tekivad muidugi seosed nõukaaegsete saepuruplaadist mööblitükkide ja muu selle taolisega, aga praegu... Mina küll ei teadnud, enne kui nad minuga ühendust võtsid.
Praegu toodavad nad tipptasemel hotelli- ja büroomööblit. Pea kõigi Eesti tuntumate hotellide tubades on nende sisustuse täislahendused: Viru hotell, Olümpia, Viimsi SPA, Palace, Tervise Paradiis, Estonia SPA ja nii edasi veel väga pikalt. Põhiline osa toodangust läheb muidugi ekspordiks üle kogu maailma. Nii on ka allolevas pildivalikus lisaks Tallinna esindushotellidele fotosid paarist Vilniuse hotellist. Ootan põnevusega, mida järgmiseks pildistada saan.