Fotoreis 2022: Rail Baltic

Ma armastan ronge lapsepõlvest saati. Sugulaste juures Sõmerul tuhisesid rongid maja tagant läbi katkematus reas - mitte praegused lühikesed reisirongid, vaid tõelised pikad kaubarongid. Mõnel mitu vedurit ees ja peaaegu sada vagunit järel.

Kõõlusime teiste poistega alailma rööbaste veerel ja raudteelgi. Korjasime käsikärusse teele pudenenud põlevkivitükke, et neid saaks talvel katlasse pista. Rööbastele pandud mündid läksid rongi rataste all plönniks. Kui vedas, jäi mündi jäljend rööpale. Kivikesed ja muu väiksem sodi lendasid kenasti laiali, kui vedur neist üle kihutas.

Imestan siiani, kuidas meil niiviisi päevade kaupa ohtlike mänge harrastada lubati. Praegu ei kujutaks ma enda laste puhul niisuguseid lõbustusi ettegi. Eks need tembud jäid üheksakümnendate algusesse, kus ohutusest ja paljust muustki saadi hoopis teistmoodi aru.

Nende helgete mälestuste toel olen ikka rongisõitu armastanud ja eelistan rööbastel kulgemist igal võimalusel bussisõidule. Seda lugugi kirjutan Tartu-Tallinn rongis.

Nii pole raske arvata, kui väga ma ootan Rail Baltica valmimist. Olen kindlasti esimeste seas, kes esimesele Varssavi rongile piletid ostab.

Sinna läheb paraku veel mitu aastat aega ja ma ei suutnud nii kaua oodata. Nii võtsingi 2022. aasta jõulueelsel nädalal nõuks praegusi rongiliine kasutades uue raudtee eelne reis ära teha.

Kõigepealt, kas see on üldse võimalik?

Väikese uurimise järel sain aru, et on küll, kuid ühe väikese erandiga. Jelgava – Šiauliai lõik tuleb läbida bussiga. Piletite ostmine võttis küll natuke pusimist. Nagu Eestiski, ulatub Lätis rongipiletite etteostmise võimalus vaid kahe nädala kaugusele. Lõpuks sain siiski kogu vajaliku pääsmete paketi ja asusin 19. detsembri 2022 hommikul Tallinnast teele.

19. detsember 2022

07:56 Balti jaam

Pimedus. Perroonide veeres seisab mitmeid ronge, kõik minu vanad tuttavad porgandid. Muid värve pole siin koroona algusest saati nähtud. Vaevalt Moskva või Peterburi sildiga siniseid pikamaaronge niipea uuesti näha saab.

Ühele rongile on kirjutatud Valga, astun sisse, leian enda koha esimeses klassis, kus istmed on natuke pehmemad ja ruumi rohkem. Tartu vahelisi sõite teen ikka tavaklassis, kuid lõbureisil võib ju veidi enam mugavusi olla. Arvuti mahub kenasti lauakesele, jalaruumi jätkub küllaga.

Sõit ise pole muus mõttes midagi erilist. Vähehaaval läheb valgemaks, aknast vaatab vastu eestimaine talvemaastik lumiste puude ja vahetevahel mööda vilksavate linnakestega. Täiesti oma, kümneid kordi nähtud.

Tartus läheb rong pooleks, nagu labida ette jäänud vihmauss. Üks ots vonkleb edasi Koidula suunas, teine jätkab teed Valga poole. Tartust peale tulnud vanem daam räägib telefonis sõbrannale pikalt-laialt, kuidas tema linnas käinud, mida seal teinud ja mida ta siis tegema hakkab, kui koju jõuab. Proua väljub Peedul, sealt algab minu jaoks tundmatu maa. Rongiga pole ma sellest külast kaugemale sõitnud. Varsti jääb Elvagi selja taha, siis veel mitu teist peatust.

Kunagi võis raudteed pidada elu tuiksooneks, mis sünnitas uusi asulaid ja kasvatas linnaks nii mõnegi pisikese küla. Praegu tundub nagu raudtee läbiks ääremaad. Võib-olla süvendavad seda muljet teeäärsed padrikud, rabamaastikud ja põlluveered, kus pole näha suuremat elu. Raudtee oleks kui servapealne maailm, mille lähedust keegi väga ei armasta.

11:05 Valga

Kus asub Eesti kõige uhkem raudteejaam? Küllap Haapsalus. Tartu jaamahoone on samuti kena, kuid Valga jaam mõjub kõige suurejoonelisemalt. Küllap toidab seda muljet hoone märkimisväärne suurus võrreldes kõigi teiste madalate majadega. Stalinistlikus vaimus hele ehitis kõrgub üle ümbruskonna ja on jalakäijate sillalt hästi vaadeldav. Hoone valmis stalinistliku arhitektuuristiili tuules, ometi tunnen natuke Eliel Saarineni hõngu hõljumas, võib-olla on see siiski soovmõtlemine?

Riia rongi veel ei paista, õieti tuleb teda oodata mitu tundi. Kasutan aega kolamiseks, nagu tegid seda Sten Marsingi salga liikmed Holger Kaintsi samanimelises raamatus. Autor küll ei maini, millises linnas raamatu tegevus toimub, kuid kirjelduste järgi meenutab poiste kodulinn kõige enam just Valgat.

Mis on Valga-Valka olemus? Sombusel ja pimedal detsembripäeval tekib omamoodi nukrus hinge. Olen näinud ka rõõmsamat linna mõnel suvisel päeval või 20. augustil, kui peatänav seisab lipuehtes.

Valgas peetakse lugu taaskasutusest, mida kinnitab vastavate kaupluste märkimisväärne hulk. Paraku pole majade taaskasutus sellele veel järele jõudnud.

Rohkem, kui sajandivanused hooned peatänava ümbruses jätavad väga võluva mulje, nende vahele pikitud kultuurimaja ning muudki nõukaaegsed suurehitised pakuvad ajaloole omapärast kontrasti.

Piirile valminud puhkeala ühendab sujuvalt Eestit ja Lätit. Riigi vahetumist märgib kitsas piirikraavike, milles sibavad ringi sinikaelpardid. Kas meie või lätlaste omad, seda ei tea.

Teen ka Valkas väikse tiiru. Erinevus linnade vahel on küll märgatav, kuid mitte tugevalt silmatorkav. Läti pool mõjub kuidagi väiksema ja madalamana, kuid rohkem ühtlasena. Jalutan Eestisse tagasi ja hangin endale järgmiseks etapiks teemoona kaasa.

15:03 Valga raudteejaam

Neljatunnine paus romantilises väikelinnas saab kohe läbi. Jaamas seisab juba mullegi tuttav Riia vagunitehase DR1A kollakassinine rong. Edelaraudtee veerem just selle sugulastest koosneski, väga nostalgiline, eriti väljast vaadates. Sisustus on küll uuenduskuuri läbinud, puupinkide asemel seisavad vagunis pehmemad bussiistmed. Võtan koha sisse akna all ja ootan starti. Peale enda näen veel üht reisijat.

Hakkamegi liikuma. Lumine maastik, hämar rong, kütet pole vist veel sisse lülitatud. Üsna vilu ja kõle.

Aina hämardub, Läti võsa teeserval küll ei erine millegi poolest Eesti omast. Siinse raudtee rööbasteotsad pole kokku keevitatud, seepärast kuulen iseloomulikku raudteel sõitmise rütmi.

On ju varajased bluesirütmidki inspireeritud rööpaid lugevate vagunite ühetaolisest helist. Mida muud pidigi lõunaosariikide põllutööline enda laulude vundamendiks seadma, kui liipreid lugevat rongi, millega ta linna õnne otsima läks, olgu sihiks New Orleans või Memphis. Kujutlusvõime veab mind siiski alt. Väikestest peatustest rongile astuvad talveriietesse uppunud lätlased ei meenuta kuidagi rõõmsaid tumedanahalisi selle mõnest Ameerika filmist.

Ikka pagana külm on. Sel vagunil vist polegi õiget kütet. Vattpüksid ja puhvaika oleksid siin asja eest. Järjest mööduvad tuttavad linnakesed Valmiera, Cēsis, Sigulda. Enne Riiat hakkan külmast värisema mõeldes heldimusega meie soojade ja mugavate Stadleri rongidele.

17:45 Riia

Nüüd tuleb küll kusagilt sooja jooki leida. Tass kuuma kakaod teeb olemise palju paremaks.

Jaama turvamehed vaatavad mind ja minu statiivil kaamerat kahtlustavate pilkudega. "Mida ta õige teha kavatseb?" Otsin sisevaate pildistamiseks vaiksema nurgataguse, jõuan statiivi peaaegu paika panna, kui mehed juba minu poole jooksevad. "Ei tohi pildistada!" No mis teha, see oli minu reisi oluline osa, teha foto igast jaamast, mida läbin ja rongis, millesse astun. Praegune aeg on turvanõudeid muutnud. Seega piirdun õues pildistamisega, siia mind keegi segama ei tule. Ilmselt ei armasta ka turvatöötajad jäist tuult.

18:39 Riia – Jelgava rong

Seegi rong on mulle tuttav. Taas Riia vagunitehase toodang ER2, värskem modifikatsioon. Pehme kattega istmed, küte töötab. Sõitjaid jätkub igale istmele. Ületame Daugava pika raudteesilla. Sõidu edenedes pudeneb reisijaid aina vähemaks, kaovad pimedusse. Paistab, et mõned Boldi toidukullerid käivad oma roheliste kuubikutega Jelgavast Riiga tööle. Slaavi keeli kõneldakse palju enam läti keelest, mida eelmisel sõidul kuulsin. Lõpuks jätkub mahaminejaid ka lõpp-peatusesse. Tegelikult on hiiglama põnev vaadelda, mil viisil meie lõunanaabrid talvisel ajal oma igapäevast elu elavad.

19:21 Jelgava

Siin tuleb rong maha jätta ja bussi oodata. Uurisin ka alternatiivset marsruuti läbi Daugavpilsi ja Turmantasse küla Leedu poolel, seal jäänuks raudteesõidu katkestuse pikkuseks alla 20. kilomeetri. Paraku polnud päris selge, kuidas kõige mõistlikumalt puuduvat vahemaad katta. Eelduseks olnuks üks täiendav ööbimine Daugavpilsis. Nii läksin kergema vastupanu teed ning panustasin Flixbusi liinile Jelgava ja Šiauliai vahel. Samuti vastab minu praegune valik paremini tulevase Rail Baltica trassile.

Jõulueelne Jelgava jätab koduse mulje. Kasutan aega jalutamiseks ja väikeseks eineks enne esimese päeva viimast etappi. Siin linnakeses võiks rohkemgi aega veeta.

21:15 Jelgava bussijaam

Nurga tagant tuiskab välja roheline buss. Üks juhtidest hüppab välja ja palub mul kiiresti peale ronida. Neil olevat kiire. Piletit nad näha ei soovi. Küllap on üksiku reisija lisandumine neile niigi hästi teada. Jätkame teed Šiauliai suunas, sõit pole pikk, alla kahe tunni. Tegelikult on see buss teel Tallinnast Varssavisse nagu ma isegi. Siiski pole minu eesmärgiks võimalikult kiiresti liikuda. Kohale jõudmine ongi teisejärguline eesmärk sellel väikesel seiklusel.

Enamik reisijaid magavad, teine osa valgub tankimispeatuse ajal õue suitsetama. Pikamaabussid kujutavad endast omamoodi nähtust, mis võimaldab üsna soodsalt kogu Euroopas ringi liikuda. Saan selle olemust tunda tagasiteel, kui sama liini vastupidises suunas kasutan.

Enne Šiauliaid püüan bussiaknast kuulsat ristimäge tabada. Viimati käisin seal augustis, lummav paik. Läbi udu ta sealt tõesti paistab. Väga oluline peatuspaik Jakobitee kõrvalharul, palverännuteel, mis nüüd on ka Eestis kenasti maha märgitud tänu Eesti Jaakobitee Sõprade Seltsile.

22:25 Šiauliai bussijaam

Linn paistab üsna vaikne. Kaubanduskeskused suleti poole tunni eest. Kassimuuseum jääb täna samuti ära, mis on tore paik linna servas, kus lisaks eksponaatidele liigub ringi kümmekond elusat kassi. Sõidan taksoga hotelli, tänaseks on juba küllalt reisitud.

20. detsember 2022

07:00 Šiauliai raudteejaam

Öösel on jäävihma sadanud. Linn tundub tõelise liuväljana. Jaamas kõnetab mind üks kohalik meesterahvas, kurdab enda kurba saatust ja kõiksuguseid hädasid. Peaaegu võiksin teda uskuda, kuid aidata siiski ei saa. Kerjuseid on ju mitmesuguseid, mõned tüütud, teised ebameeldivad, kolmandad usutavad. Kuidas ära tunda inimene, kes tegelikult abi vajab?

Varasel tunnil koguneb jaama pisuke hulk rahvast, peamiselt vanemaid inimesi. Jaam meenutab planeeringult veidi Valga jaama, kuigi jaamahoone nii uhke pole. Samasugune jalakäijate sild ooteplatvormist lääne pool, sama jaamahoone paigutus. Saabub üleni jääkihiga kaetud rong, aknad samuti jääkattega üle valatud. Ehk oleks kohasem seda sõidukit rööbasbussiks nimetada? Koosneb ta ju ühest vagunist, mille keskel kahe poolega uks. Niisuguse riistapuu kauge sugulane sõitis kunagi Haapsalu liinil, teda kutsuti Lendavaks Läänlaseks.

07:35 Šiauliai – Kaunase rong

Sõit selle masinaga on üsna mugav, kuigi alguses pusivad rongijuhid mingi tehnilise häda kallal ja ei saa sõitu alustada. Kõik ootavad kannatlikult ja küsimusi ei esita.

Sõidame Leedu kõige olulisemal raudteetrassil Vilnius-Klaipeda, vastu tuleb uhkeid kahekordseid pikamaaronge. Nende hulgas peaks olema ka suurelt reklaamitud jõulurong. Fotode järgi otsustades meenutab selle sisekujundus veidi idaekspressi või mõnd teist luksusrongi, mis sajandi eest raudteid kaunistasid.

Kaunas jääb sellest põhitrassist veidi lõuna poole, pakkudes ühendust Königsbergiga. Linnaga, mida matemaatikud tunnevad "Königsbergi sildade probleemi" kaudu. Kuidas läbida kõik 7 silda, ületades neid vaid ühel korral ja jõuda sealjuures alguspunkti tagasi. Ülesande lahendamine osutus võimatuks, kuid seda lahendada püüdnud Leonhard Euler pani enese teadmata aluse graafiteooriale. Täna tunneme seda linna Kaliningradina. Nagu tellitult, näen vastu tulemas kinni plommitud vaguniuste ning vene kotkastega kaunistatud rongi, nii see raudteeliiklus vene enklaaviga käib.

Minu rong peatub igas väikeses jaamas, liigub üsna rahulikus tempos, tõesti nagu maaliini buss. Kaunasesse jõudmiseks tuleb tal teha üsna suur kaar ida poole ja siis uuesti õiges suunas rühkima hakata. Veidi enne kohalejõudmist üllatab mind võimas raudteetunnel. Tervelt 1859. m pikkune ehitis läbi suure künka. Kohe jõuamegi Kaunase raudteejaama.

10:00 Kaunase raudteejaam

Tõeliselt võimas jaamahoone, linna pääsuks jalakäijate tunnelid, suur ootesaal tohutu kunstkuusega. Olemuselt veidi ignorantne. Küllap tuleb see aastaajast, et paljud paigad sel reisil tunduvad kuidagi külmade ja mahajäetutena. Ootesaali seinal näen suurt plakatit tulevasest Rail Baltica trassist, mis lubab hoopis kiiremat ühendus Kesk-Euroopaga.

Veedan aega jaama pildistades ja sean sammud linna poole. Äkki leian end tõeliselt turult. Sellist pilti võis näha Tallinna keskturul tema parimatel päevadel. Kena nõukogulik õhkkond. Viledate seintega suur turuhall täis kõiksugust vahvat kraami ja värvikaid kauplejaid. Paljud istuvad kasukates. Leida võib suuri merekalu ja suurepäraseid lihatooteid, võikange, pirukaid, sadat sorti kalmuküünlaid ja Hiina lipse. Kaamera jätsin kotti, tegin vaid telefoniga mõned salapildid.

Lõunasöögiks leidsin toreda Gruusia toidukoha lähedal kaubanduskeskuses, maitsesin eeskujulikku Hatšapuri Adjarulit - pirukat, millele lüüakse värske muna. Peale rüüpasin ehtsat Tarhunni, minu lapsepõlve saunaskäikude jooki. Libedate tänavate tõttu jäi pikem jalutuskäik kesklinna teiseks korraks. Tegelikult oligi juba aeg ennast jaama tagasi sättida.

Varem kodus Kaunas -Varssavi rongile piletit ostes imestasin, kuidas on rongis nii napilt vabu kohti ja miks pileti eest nii väikest hinda küsitakse. 7. tunnise sõidu eest 20 eurot pole just suur summa. Veidi hiljem märkasin uudist, mille kohaselt taasavati see liin alles 11. detsembril peale 9. aastast pausi. Milline õnnelik juhus, et just praegu enda reisi ette võtsin. Ühest reisikirjast küll mäletan mingit kohalike rongide ühendust Leedu ja Poola vahel, kuid sellest rääkiv kirjatükk jäi mul leidmata.

Seisan statiivil kaameraga perroonil, teisi ootajaidki on kogunenud päris kenake hulk. Näen juba eemalt pikkade sammudega lähenevat turvameest. Küllap ta minu juurde tuleb, jah nii see on. Küsib leedu keeles viisakalt, mida ma siin teen. Hindan tema inglise keele oskuse ebatõenäoliseks ja palun vene keelele üle minna. Saan vastuseks hoopis teises toonis käratuse "mida sa siin teed!" No hästi, pakin siis kaamera kotti, mis siin ikka vaielda.

Õnneks tegin Kaunase jaamapildid juba varem ära. Mingis mõttes kummaline ja kasutu reegel, mida kehtestada. Kui kellelgi on tõesti soov jaama kuritahtlikel eesmärkidel pildistada, teeb ta seda hoopis pisemate seadmetega ja täiesti märkamatult. Eriti tobe oleks niisugust luuretööd suure profikaamera ja kolaka statiiviga ette võtta.

13:20 Varssavi rong

Pikk rong ujubki tunnelist välja, täitsa viisakas ja uus masin. Teen oma rongipildi telefoniga, kedagi pole keelamas. Leian istekoha ja sean end aknast välja vaatama. Kaunase ümbrus paistab olevat mõnusalt künklik, tee kulgeb algul ühe mäe nõlval Nemunase jõe kallast pidi. Künklik maastik jätkub veel mõnda aega, kuni Poola piiri lähenedes tasaseks muutub.

Tegemist pole ekspressrongiga, väiksemaid külavahepeatusi tuleb üsna tihti ette. Vagunid meenutavad veidi meie enda Stadlereid, kuid tunduvad seest kitsamad. Eesti rongid on madalapõhjalised, perroonilt astud otse rongi põranda tasandile. Ainult rattapealsete istekohtadeni jõudmiseks tuleb paar sammu trepist üles astuda. Leedu rongide sees astmeid pole, küll aga peavad vanemad inimesed madalatelt ooteplatvormidelt mitu pikka astet üles turnima, enne kui istuma saavad.

Praegu on tegemist pigem linnalähirongi, kui pikamaarongiga. Küllap pole neid uuele liinile lihtsalt jätkunud. Teenindus jätab väga hea mulje. Keskmise pikkusega rongi peale kolm toredat teenindajat, kellelt näksi ja jooke osta, kaks vedurijuhti. Seda pole sugugi vähe.

Tegelikult ei sõidagi minu rong Poola, vaid lõpetab reisi Mockava jaamakeses enne Poola piiri. Minu kõrvus kõlab see nimi kangesti Moskva sarnaselt, kuigi näha on vaid väheldast jaamahoonet ja lõputuna näivat segametsa selle ümber. Siin peaks meid ootama teine rong, millele tuleb ümber istuda. Paraku pole seda veel näha. Teatatakse 45. minutilisest hilinemisest. Rahvas valgub klaaslibedale platvormile jalgu sirutama. Ootamisega muutub aeg igavaks, kuid mingit alternatiivset tegevust hetkel võtta pole.

16:00 Mockava

Lõpuks paistabki metsaviiru taustal pikk siniste vagunite rivi. Klassikalised pikamaarongivagunid eraldiseisva veduriga, mis tuleb nüüd veel rongi teise otsa ümber haakida. Kõik reisijad kolivad oma kodinad Poola rongile üle, sealt tuleb omakorda vastu teine rahvahulk, kes soovib Vilniusesse jõuda. Kuigi vagunid paistavad väljast vanamoelised, ootab mind sees täiesti viisaks ja tänapäevane sisustus. Mugavad ja pehmed istmed, piisavalt jalaruumi. Mis siis ikka, asume jälle teele.

Tegelikult oleks olnud kaval osta rongipilet Kaunasest Mockavasse, sest Leedu raudteefirma pakub vaid teise klassi pileteid. Poola rong koosneb aga suuremas osas kupeevagunitest, mille pileteid võib osta vaid Poola süsteemist. Hea teadmine, kui peaksin seda marsruuti kunagi veel samal viisil läbima.

Uskumatu, kuidas raudtee siinkandis nagu uss keerutab ümber külade ja linnade. Nagu oleks rööpaid üle olnud ja sirgel teel poleks kõik ära kulunud. Peale keerutamist jõuame Suwałkisse, kus omakorda on vaja vedur rongi teise otsa haakida, et saaks Varssavi poole edasi liikuda. Mis ime pärast küll sellist trikki vaja peaks olema? Sellega läheb oma 20. minutit kaduma, kuna jaam ehitati liini lõppjaamana, just nagu meie Balti jaam.

Poola on ikka suur riik. Seda pean igal korral tõdema, kui sealt läbi sõidan. Nii venivad kilomeetrid pealinna poole liikudes nagu teod. Aina uued linnad ja linnakesed jäävad seljataha. Augustów, Białystok, kes teab mis külad kõik veel, aga tee on siin sirge, uskumatult sirge. Lõik Topórist Varssavi eeslinnadeni tõmmati vist küll joonlauaga maha. Täiesti veatu sirglõik, üle 50. kilomeetri pikk. Sirge trass algab tegelikult juba Białystokist kaherealise esindusliku teena, tehes vaid üksikuid väikesi pöördeid.

Aga tagumik hakkab tõesti tunda andma, isegi pehmel ja mugaval istmel. Teen jalutuskäigu rongi ühest otsast teise. Ilmselt on meile vahepeal vaguneid juurde haagitud. Nii pikk see rong alguses küll polnud ja ometi näen ma vaid üksikuid vabu kohti. Eks ole ka jõulude eelne aeg.

Lõpuks Varssavi tuled. Uhke jalgpallistaadion otse Visla kaldal, vanalinna panoraam ja siis supsti tunnelisse. Kilomeeter kulgemist linna all, siis sihtjaam "Warszawa Centralna".

20:50 Varssavi keskraudteejaam

Kui rong jääb alguses hiljaks, tähendab see ka lõppjaama hilinemist. Tegelikult pidanuksime olema siin 20:13. Ju siis polnud pea viietunnise reisi jooksul kohta, kus kaotatud aega tagasi võita. Aga mul ükskõik, pole ju vaja kuhugi kindlaks kellaajaks jõuda. Siiski seisab kõrval perroonil Berliini kiirrong, ahvatledes pardale astuma. Siit edasi läheks sõit juba kiiresti, ükskõik millisesse Euroopa suurlinna.

Murphy seadus ütleb: " Kuhu iganes te ka ei läheks, seal te siis nüüd olete". Ja siin ma nüüd tõesti olen ja vaatan, kuidas kõige kiiremini hotelli saada. Bolti autod küll liiguvad minu poole, kuid lähevad enne kohale jõudmist kaduma. No pole viga, sõidan trammiga ühe peatusevahe jänest, küll homme vaatan seda pileti asja.

Oli ikka sõit. Tallinnast Varssavini 35 tundi kõige kiiremat rongireisi, mida täna on võimalik ette võtta. Rail Baltica valmides peaks reisi pikkus lühenema kuuele tunnile. No hästi, ega ma ju koguaeg ei sõitnud, pausid olid vahel. Puhast sõiduaega kogunes 18 tundi ja 15 minutit.

Filixbusi otseliiniga tagasi sõites võtab minu reis aega 18 tundi ja 30 minutit. Seega on raudteetransport bussist ikkagi kiirem, mida oligi vaja tõestada.

No oodake, aga Varssavi ise? Sellest peaks ju ka kirjutama. Minu reisi teine eesmärk oli selle linnaga kuidagi sõbraks saada. On ta ju alati justkui suur lamav lohepurakas risti jalus kõigil, kes soovivad maismaad pidi Kesk-Euroopasse jõuda. Tohutult suur ja mitte kõige meeldivam. Linnastus elab üle 3. miljoni inimese, rahvast kõnnib tõesti palju ka linnatänavatel.

Linnast endast on raske midagi arvata. Jah vanalinn, niipalju kui temast alles, jätab sümpaatse mulje. Uhked kirikud, kena raekojaplats ja tõeliselt mõnus jõuluturg. Muide väga mõistlike hindadega. On tunda, et seda külastavadki peamiselt kohalikud ja naudivad rõõmuga kõike, mida pakutakse. Minu lemmikuks kujunesid väikesed grilljuustukesed, mida koos pohlamoosiga serveeriti. Tõeliselt vahva toit.

Muuseas, Poola jõulude sümboltegelaseks pole mitte jõuluvana, vaid "Pähklipurejast" tuntud nukk. Mulle meeldib see väga, kuulan sageli selle balleti muusikat arvutitöö taustaks.

Kesklinn mõjub samas ikka võrdlemisi hallina. Pommitati siin ju teise maailmasõja lahingutes plats täiesti lagedaks. Selle asemele kõrgub meeletult suur Kultuuri- ja Teaduse Palee. Kuigi ümbrusesse on kerkinud hulgaliselt kõrghooneid, tundub see kolakas ikka veel Varssavit valitsevat.

Jõulueelsel ajal mõtlesin paratamatule mänguasjapoodidele. Midagi võiks ju enda kodustele kaasa viia. Huvitaval kombel leidis kinnitust mitme aasta tagune kogemus. Poolas napib korralikke mänguasjapoode. No tõesti, on mänguasjapoed aga nende valik jääb meie Ülemiste keskuse kauplustele mitmekordselt alla.

Suurte toidukaupluste sortiment seevastu pakkus mulle rohkem huvi. Kahetsesin oma väikest seljakotti, mis piisavalt kaupa ei mahutanud. Põnevad juustud, teistmoodi küpsetised, mitmesugused külmutamata pelmeenid. Mõni huvitav napsipudel. Singid-vorstid sadat sorti. Kingitusedki leidsin samast poest.

Mida Varssavist veel esile tuua? Hea ühistransport. Metroo toimib suurepäraselt, lisaks linnalähirongid, trammid, bussid. Igale poole pääseb üsna kiiresti ja mugavalt, pilet pole kallis. Leidub palju väikesi poode, kust kiiret näksimist osta. Mõnusaid tänavatoidukohti on igal nurgal. Linn tervikuna jäi siiski kaugeks.

22. detsember 2022

17:30 Varssavi bussijaam

Kõik käigud on käidud. Kotid head-paremat täis, aeg tagasi sõita. Oleksin parema meelega lennanud, kuid enne pühi on lennuhinnad kõrgustesse tõusnud, seega võtan bussi. Flixbus sõidab iga päev Tallinn – Varssavi liinil.

Suur bussijaam kubiseb inimestest. Kasinalt valgustatud platvormidelt väljuvad üha uued kaugliinibussid. Seda sebimist annab ikka vaadata. Võtan veel suure kebabi, maitseb suurepäraselt!

Buss jääb küll tund aega hiljaks, lõpuks sukeldume siiski öhe – pikale sõidule, mis peab meid järgmise päeva lõunaks Tallinna viima. Buss on üsna mugav, kui välja arvata kasin jalaruum.

Sellisel pikal kulgemisel läbi otsatu Poola, suure Leedu ja veidi väiksema Läti tekib iselaadne poolune seisund. Reaalsus sulab kokku unenägudega ja vastupidi. Ühel hetkel oled Kaunases, siis peale pikka ärkvelolekut Riias, mõne minuti möödudes juba Tallinnas. Ikka hea tunne on kodus olla, pealegi saabuvad kohe jõulud, ilus aeg.

Ootan juba järgmist reisi, mis mind samale trassile viiks. Siis juba hoopis kiiremini ja mugavamalt. Siiski andis minu reis hea tunnetuse sellest, kui tähtsad meile on kiired maismaaühendused. Usun, et väärtustan varsti valmivat Rail Balticat nüüd hoopis rohkem, kui oman head võrdlust endiste reisivõimalustega. On, mida oodata!

Tekst: Olev Mihkelmaa