Fotoreis 2023: London

Üheksakümnendatel, kui piirid avanesid, hakkasid eestlased reisima. Välismaal käinud korraldasid sugulastele midagi peo sarnast, et enda erilistest kogemustest rääkida ja imetlevaid pilke nautida.

Praegu kõlab "ma käisin Londonis" hoopis teisiti. Isegi niivõrd teisiti, et sellise väikese reisi mainimine võib tunduda ebaolulise detailina. Kes meist siis poleks Londonis käinud. Mina paraku polnud "väikesele saarele" varem jõudnud. Läksin sinna enda väikesi unistusi täitma ja lõputöö jaoks pildistama. 

Väikesed unistused täitusid juba lennujaamast rongiga linna poole veeredes. Vaguni akendest möödus eht inglaslik maastik väikeste kollakatest tellistest majakeste ridadega. Neid äärelinnamaju on ju filmidest nähtud ja raamatuid lugedes elavalt ette kujutatud. Ometi tekib hoopis teistsugune tunne, kui näed oma silmaga väikekodanlikke eluasemeid, mis on tõesti päriselt olemas ja neid on igal sammul.

Rong peatub Victoria jaamas, seiklus algab. Westminsteri katedraal, Westminster Abbey, Big Ben, Trafalgari väljak, Buckinghami palee, St. Pauli katedraal, Tower, Briti muuseum, Soho, Baker Street, Tate Modern, Shakespeare's Globe, Greenwichi observatoorium, Meremuuseum ja nii edasi aina uued, kuid samas tuttavad paigad. Enda kujutlustes olen neis kümneid kordi viibinud. 

Oleks täiesti asjatu kirjeldada parlamendihoonet või vaateratast, Thamesi jõge, Toweri silda. Neid teab ju igaüks. Üksikutest paikadest olulisem on mulje ja tunnetus, mida see linn mulle pakub.

London on kindlasti minu moodi linn, me sobime suurepäraselt. Eriti armastan lõputuid metrooliine, rahvast täis tänavaid, kahakordseid busse ja lahedaid toidukohti igal sammul. Sõbralikke inimesi, turvalist õhkkonda, Victoria ajastust pärit maju ja uusi pilvelõhkujaid.

Loomulikult on olemas ka teistsugune London, kuid sel korral piirdun romantilise käsitlusega.

Tekst: Olev Mihkelmaa