Mis see paber sulle annab?

Vestlustes kerkivad ikka esile mingid tüüpküsimused, millele tuleb vastust anda. Üks neist puudutab kooliskäimist laiemalt või minu praeguseid õpinguid Pallases.

"Mis see paber sulle annab?" on üks läbivamaid küsimusi. Mingis mõttes tundub isegi naljakas, kuidas nii saab küsida. Kui ma koolis käin, järelikult on sellel mingi põhjus ja ma vajan seda. Paraku seisab küsimuse taustal kahtlus, kas seda koolis käimist on ikka vaja.

Tavaliselt vastan, et paber ise ei annagi mitte midagi, kuigi tegelikult ikka annab mulle tulevikus parema võimaluse õppejõuna toimetada. Hoopis tähtsam on läbitud teekond ja saadud kogemused - mõned vajalikumad, teised vähem tähtsad, kuid ikkagi kogemused.

Pallas on mulle andnud hea laiapõhjalise arusaama, mis on kunst ja kuidas temast aru saada. Olen saanud proovida erinevaid kunstiloomise viise ja tehnikaid. Mõnega olen rohkem õnnestunud, teisega enam vaeva näinud. Paletil õlivärve segades olen nautinud uute toonide tekkimist ja akti joonistades kirunud, miks keha proportsioonide paika saamine peab nii keerukas olema.

Juba aastaid tegutsenud fotograafina on mul ka selles vallas veel väga palju õppida olnud. Pigem leian end mõttelt, et selle nelja aastaga ei jõua ju veel suurt midagi selgeks saada, aega lihtsalt on liiga vähe.

Olen õppinud uutmoodi mõtlema ja laiendanud enda piire paljudes väikestes ja suurtes asjades.

Ja mis kõige tähtsam - olen aru saanud, et ma suudan tegelikult veel rohkem, kui ma seni olen arvanud.

Tekst: Olev Mihkelmaa