Fotoblogi

Miks ma teen fotograafi ja koolitaja tööd?

Juuli oli esimene puhkuse kuu, aga mitte ainult.

Matkata on vahva. Eriti koos sõprade, perega või üksi.

Reisimine on minu suur kirg, lausa füüsiline vajadus. Pikalt ühe koha peal püsida on talumatu. Fotograafi töö ise tähendab õnneks pidevas liikumises olemist. Enamasti toimetan Tallinna ümbruses ja mujal Eestis.

Kui fotosid töötlen või autoroolis istun, kuulan ERR-i arhiivist raadiosaateid. Tänaseks polegi enam lihtne midagi uut ja mulle huvitavat leida. Pean kaevuma aina sügavamale vanemasse arhiivi ossa. Viimasel ajal olen kuulanud sarja "Maailmapilt" üheksakümnendatest pärit saateid ja imestanud, kui palju meie maailmapilt on sellest ajast muutunud.

Oli see vast vesine laulupidu. Rongkäiku ajal käisime mitu korda toas riideid vahetamas ja end soojendamas, õnneks on meil nüüd rongkäiguvaatega korter, võime ka aknast pidu nautida. Õigel ajal viisin keskmise lapse rahvusraamatukogu juurde, kus tema koor kogunes. Vähemalt ühe korra elus peaks iga eestlane tantsumurule või laulukaare alla jõudma,...

Kiriklike talituste pildistamiseni olen jõudnud samm-haaval ettearvatavat, kuid samas ka üllatuslikku rada mööda. Isapoolse luterliku tausta tõttu pole kirik mulle kunagi võõras olnud.

Juuni oli lõpetamiste kuu, koolid said läbi ja algas suvi!

Kihnu on populaarne kultuurireiside sihtkoht. Lisaks turistidele jõuab saarele märkimisväärsel hulgal fotograafe, kes soovivad sealset kultuuri jäädvustada. Miks Kihnu saar neid huvitab ja millest on nende huvi motiveeritud? Kas see on huvi traditsioonide vastu, soov midagi uut teada saada, jäädvustada rahvakunsti? Talletada tulevastele põlvedele...

Kas siis keegi enam matuseid pildistab? Jah pildistab ikka. Minagi pildistan matuseid.