Kas oled kuulnud düsgraafiast või tead kedagi, kes õigekirjaga igapäevaselt vaeva näeb ja imelikke vigu teeb? Minu jaoks on see igapäevane teema, millega tegelema pean, sest ma lihtsalt ei erista häälikupikkuseid ja teen teisigi huvitavaid vigu.
Minu sügavam teatrihuvi sai alguse Tallinna Linnateatri praktikast Tallinna Sidekooli õpingute ajal, kus Priit Grepi juhendamisel etendusi pildistasin.
Kes teie peres süüa teeb? Meil on sellega nii ja naa. Kui olen kodus, teen enamasti ise süüa. Minu äraolekul saavad teised muidugi hakkama. Mulle meeldib kokata.
Matkata on vahva. Eriti koos sõprade, perega või üksi.
Reisimine on minu suur kirg, lausa füüsiline vajadus. Pikalt ühe koha peal püsida on talumatu. Fotograafi töö ise tähendab õnneks pidevas liikumises olemist. Enamasti toimetan Tallinna ümbruses ja mujal Eestis. Viimasel ajal käin aina rohkem kaugemalgi.
Kui fotosid töötlen või autoroolis istun, kuulan ERR-i arhiivist raadiosaateid. Tänaseks polegi enam lihtne midagi uut ja mulle huvitavat leida. Pean kaevuma aina sügavamale vanemasse arhiivi ossa. Viimasel ajal olen kuulanud sarja "Maailmapilt" üheksakümnendatest pärit saateid ja imestanud, kui palju meie maailmapilt on sellest ajast muutunud.
"Tere, Mihkel!"
"Tere-tere, kuidas läheb?"
Vana aasta sai just ära saadetud. 2022. aastal polnud väga vigagi, kui just sõda välja arvata, mida ei saa millegagi õigustada ega pehmendada. Uueks aastaks on vaja leida head eesmärgid ja seada uued sihid.
Olen aasta lõpul ikka üle õla vaadanud ja mõelnud, mida tasub meenutada. Seegi aasta oli väga tegus ja sündmusterohke, võttis mind detsembri keskpaigaks päris võhmale. Jõuluajal olen õnneks saanud hinge tagasi tõmmata.
