Minu lugu

Kes ma olen

Minu nimi on Olev Mihkelmaa.

Nimi tundub küll lihtne, kuid tegelikult saab sellega alatasa nalja. Ma pean enda nime väga hoolega ja õigete rõhkudega hääldama ametiasutustes, sündmustele registreerides, kauplustes ja mujal. Kirjapanija võib väga kergesti eksida tulles välja iselaadse omaloominguga. Nime saab väga erinevalt kirjutada: Olev Mihkelmaa, Olev Mihkel Maa, Olev-Mihkel Maa, Mihkel Maa, Mihkel Olevmaa. Mihkliks kutsumisega olen juba nii harjunud, et kulm ka ei liigu. Tegelikult olen ikka Olev.

Sündisin 1982. aastal.

Olen abielus ja 5. lapse isa.

Töötan vabakutselise fotograafina.

Mis on minu huvid

Olen loomult uudishimulik ja vaimustun kergesti, seetõttu tegelen veel mitmete hobidega.

Klassikaline muusika ja audiosaated

Kui töötlen pilte või istun autoroolis, kuulan klassikalist muusikat või audiosaateid. Olen veetnud tuhandeid tunde ERR-i arhiivi seltsis.

Minu esimeseks lemmikuks oli Helgi Erilaiu "Aja jälg kivis". Eriliselt armastan Vikerraadio mammutsarju: Hendrik Relve "Kuula rändajat", David Vseviovi "Müstiline Venemaa", Piret Kriivani "Eesti lugu" ja muidugi "Mnemoturniiri". Väiksematest sarjadest hindan väga Martti Kalda "Valgus tuleb idast" ja "Hommikumaa vägevad". Lõppenud sarjadest võiks veel jätkuda "Beethoveni sõber" ja "Veel üks maailm".

Reisimine, matkamine

Reisimine on minu suur kirg, lausa füüsiline vajadus. Pikalt ühe koha peal püsida on talumatu. Fotograafi töö ise tähendab õnneks sagedasi sõite linnade ja riikide vahel.

Minu reisid ja matkad on sageli kombineeritud autoga sihtkohta jõudmise ja jalgsi liikumise vahel. Sõidan Soome, Norra või lõuna poole. Jõuan mõnda põnevasse paika ja teen päeva või paari pikkuse tiiru. Sõidan jälle edasi ja vaatan mõnes teises kohas ringi. Eestis kasutan olemasolevaid matkaradu või mõtlen välja mõne metsikuma marsruudi.

Tunnen suurt rõõmu iga pikema sõidu üle. Kui tahan pildistada ja portfooliot täiendada, pean reisima üksi. Neil kordadel sõidan pikki vahemaid, naudin iseenda seltskonda ja uute põnevate paikade jäädvustamist.

Reiside ja matkade puhul püüan kogu protsessi hoida võimalikult spontaanse. Matkates tahan olla vaba. Muidugi ei tähenda see, et kuhugi uisapäisa tormaksin. Alati teen piirkonna kohta eeltööd ja sean paika võimalikud sihtkohad, mis mulle huvi pakuvad. Samuti tean, millal teed alustan ja millal pean tagasi jõudma. Nende kahe ajahetke vaheline aeg sõltub ilmast ja minu tujudest. Kui vähegi võimalik, ööbin lageda taeva all magamiskotis.

Toit ja kokkamine

Ma armastan head toitu ja köögis tegutsemist. Mõned peavad mind gurmaaniks, ise ma nii ei arva, lihtsalt armastan väga head toitu. Oliivid, sink, punane vein ja juustud. Eriti juustud, see on minu nõrkus - mida vanemad ja vängemad, seda parem. Itaalia supermaketist võtaksin hea meelega pool kaupa kaasa. Ehtsat gruusia kööki naudiksin päevade kaupa. Heast aasia toidust ma ei räägigi.

Nädalavahetusel teen pannkooke või Norra stiilis pehmeid vahvleid moosi, hapukoore ja Gudbrandsdaleni juustuga. Mõnikord küpsetan saiakesi, kringlit või teen lihtsamat sorti koogi. Olen teinud pizzat, sushit, hinkaalisid, ravioolisid, pastat, suvel šašlõkki ja jäätist.

Teater

Armastan teatris käia. Isiklikult naudin kõige rohkem Estoniat, tema suure trupi ja hea kvaliteedi pärast. Etendustest eelistan klassikat, eriti vene klassikat ja muidugi Tammsaaret, temast ei saa üle ega ümber.

Meie pere lemmikuteks on Estonia, Draamateater, Tallinna Linnateater, Eesti Noorsooteater ja Endla. Üldiselt käime ikka vaatamas tükke, mille juures jääb ruumi aruteluks. Poisidki küsivad peale iga etendust "Mis selle loo mõte oli?" Kõige rohkem teebki mulle rõõmu laste teatriarmastus ja vastupidavus.

Mis on mu jaoks keeruline

Olen düsgraaf. Minu jaoks on õigekiri igapäevane teema, millega tegelema pean, sest ma lihtsalt ei erista häälikupikkusi ja teen teisigi huvitavaid vigu.

E-maili saates pean teksti mitu korda üle lugema, ega ma siis ka kõiki vigu üles ei leia. Vahel loen teksti sõnahaaval tagurpidises järjestuses, nii tulevad eksimused paremini välja. Väga olulised tekstid pean enne ärasaatmist kontrollida andma. Nii et kui leiate mõnes minu tekstis vea, võite selle põhjuse kergesti tuvastada.

Fotograafi tööd düsgraafia muidugi ei sega, võib-olla annab juurdegi. Tasakaalu mõttes saan ehk just sellepärast pildistamisega paremini hakkama.

Mul on raske hoida järjepidevust, kui pean mitut asja korraga meeles pidama. Tavaliselt lähevad mõlemad meelest ja jäävad tegemata.

Olen lausa patoloogiline unustaja. Et enda tegevustega järje peal püsida, pean hoolega kalendrit järgima. Kui mul on midagi meeles, pean selle ruttu kirja panema või ära tegema, muidu võibki tegemata jääda.

Hindan enda võimeid üle. Enamasti olen ikka ajahädas ja kõik tegevused võtavad planeeritust palju rohkem aega. Kui ma mõne tööga planeeritust varem valmis saan, peaks seda eraldi tähistama.

Minu jutt pole alati kõige selgem. Mõte jookseb sõnadest kiiremini või ei jõua neile järele. Võin üsna pikalt rääkida ilma, et midagi ütleksin.

Peale kõige kipun laiskusesse kalduma ja tegelen vaid nende asjadega, mille tegemist pole võimalik kuidagi vältida.

Kuidas ma siis eluga hakkama saan? Iga häda vähendamiseks on mul omad meetmed. Püüan asju kirja panna või kohe ära teha, planeerin aega varuga ja harjutan selgemate vastuste andmist. Teistele need mured enamasti nähtavad pole.

Mis on minu miks

Fotograafia on mu suur kirg, ilma selleta ei kujuta ma ennast ette. Fotograafia on mu kutsumus, mitte vaid elukutse. Mulle meeldib pildistada ja viibida sündmuste keskmes.

Minu suhtlemis- ja tähelepanuvajadus toetavad fotograafi ametit. Seltskonnas viibides võin juhtimise kerge vaevaga enda peale võtta ja oma tugevat häält kasutades rahvast suunata, teinekord isegi naerma ajada. Lektorina sadade inimeste ette lavale astuda pole mulle probleemiks.

Mul on teatav loomupärane anne võõraste inimestega vabalt suhelda, luua õhkkonda, oma tahet ellu viia. Pulmades või konverentsidel kasutan meeleldi neid võimeid, kui olukord seda eeldab. Rambivalguses tunnen ennast hästi ja naudin hetki, mil kogu publiku tähelepanu on mulle suunatud.

Minu fotograafi teekond

Loodusfoto

Kunagi pidasin end veendunud loodusfotograafiks. Päris alguses tundus mulle ainuvõimalikuna koos kaameraga maastikul ringi uidata ja vaadata, mida põnevat seal pildistamiseks leidub.

Loodusest pole ma muidugi pääsenud. Piisab vaid uksest välja astuda, kui pean loodusega tegelema. Iga õues pildistatud foto juures jälgin ilma, päikese liikumist, aastaaega ja valguse langemisnurka. Interjöörifotodele tungib loodus läbi akende ja mõjutab tulemust oluliselt. Ainult akendeta ruumis töötades pääsen looduse mõjust. Nii olengi ühest küljest loodusfotost kaugenenud, kuid teisalt tegelen loodusega igapäevaselt aina rohkem ja sügavamalt.

Päriselt loodust pildistama jõuan praegu paar korda aastas, neid hetki naudin täiega.

Kihnu

Järgmisena otsisin väljundit enda kultuurihuvile ja jõudsin Kihnu. Kihnus töötades lisandus loodusele inimlik mõõde ja võimalus pildistades erilistest sündmustest osa saada ning uusi tutvusi luua.

Harri Jõgisalu kirjutas Kihnu elust lasteraamatu "Maaleib" (Eesti Raamat 1984). Teos kirjeldab põhjalikult Kihnu elu kõiki peamisi aspekte, kihnlaste mõttemaailma ja traditsioone. Vanaema luges paljusid raamatuid ette, kuid "Maaleib" kuulus minu suurte lemmikute hulka. Mõnda lõiku mäletan praeguseni peast.

Neist ettelugemistest jäi mulle midagi hinge, mis kannustas täiskasvanuna Kihnuga lähemalt tutvust tegema ja sealset kultuuri fotograafina jäädvustama. 2009. aastast olen käinud Kihnus pildistamas erinevaid kultuurisündmusi, inimesi ning eluolu.

Kihnus tegutsesin kuni 2016. aastani. Valminud fotosid säilitab Kihnu Muuseum, osa piltidest asub Eesti Rahvaluule Arhiivis.

Religioonifoto

Kihnus käies puutusin kokku religioonifotode temaatikaga. Mõiste religioonifoto võtab hästi kokku kõik fotograafia alateemad, mis seostuvad kiriklike toimingutega. Nende hulka kuuluvad kiriklikud laulatused, ristimistalitused, kiriklikud matused, jumalateenistused ja mitmesugused muud liturgilised toimingud nagu palvused, ristikäigud jne.

Igal kirikul on oma rituaalid ja kombetalitused, mis võivad olla mõttelt sarnased, kuid sisult rohkem või vähem erinevad. Olen hästi kursis luteri kiriku riitustega kuuludes ise luterlaste hulka. Kõige sagedamini pildistan katoliku kiriku teenistusi, lähedalt tunnen ka Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku teenistuskorda. Iga kirik oma erisustega on isemoodi inspireeriv vaime mõtteruum, millest osasaamine on mulle ka isiklikus plaanis oluline.

Omaette väikese, aga olulise kategooria religioonifotost moodustavad kirikupeade visiidid, mida olen saanud jäädvustada. Nii käisin fotograafina kaasas Konstantinoopoli patriarhi Bartolomeuse visiidil, samuti pildistasin paavst Frantsiscuse külaskäiku Eestisse.

Perefoto

Avastasin järjest uusi põnevaid teemasid. Peresid pildistades sain lihvida enda suhtlemis- ja koostööoskust.

Perede jäädvustamine on mind õpetanud eri vanuses inimestega koostööd tegema. Tihtipeale näen kogu perekonda esimest korda. Esimesest hetkest peab algama tulemuslik koostöö, mille õnnestumine sõltub eelkõige fotograafi oskusest luua meeldivat õhkkonda, suunata tegevusi, arvestada kõigi vajadustega. Perepildistamine on kui psühholoogitöö. Kõigil beebidest vanavanemateni peab olema tore koos tegutseda, nii tulevadki vahvad pildid.

Stuudiofoto

Mõnest portreefotost looduses arenesid esimesed stuudiosessioonid. Nii sai fotostuudios perede pildistamisest üheks perioodiks mulle peaaegu põhitöö. Tänaseks olen stuudios pildistades veetnud sadu toredaid tunde, õppinud valgust tunnetama ja iga pereliikmega koostööd tegema. Lisandunud on tootefotode pildistamine fotostuudios.

Stuudio peamine võlu seisneb valguses, mida saan ise täielikult kontrollida. Kui tahan, kasutan kasvõi viite või kuute erinevat välklampi, saan konstrueerida keerukaid valguslahendusi, luua erinevaid valgusefekte, tekitada tuult, vihma või lumesadu. Võin luua ise seda kõike, mis on olemas ka õues pildistades, kuid seal ei allu ilm minu tahtele.

Pulmafoto

Oma esimese pulma pildistasin 2008. aasta suvel. Head sõbrad, Helen ja Tarvo palusid mind enda pulmapäeva jäädvustama. Tore, et nad mind usaldasid. Tagantjärele ei oska ma öelda, kuidas oli minu valmisoleku ja eneseusaldusega. Pildid said päris vahvad, sellest hakkas lugu vähehaaval edasi arenema.

Järgmises pulmas seisin juhuse tahtel rohkem põõsa taga peidus ja lasin "päris" pulmafotograafil oma tööd teha. Sealt edasi võtsin pulmafotograafi rolli jälle kindlalt enda kätte ja muudkui pildistasin, kuni tänase päevani välja.

Esimestel kordadel tundus pulma pildistamine millegi eriliselt suure ja tähtsana, koos tohutu vastutuskoorma ja hirmuga midagi valesti teha. Täna võtan pulmapäevi rahulikult. Enne väljasõitu kontrollin, kas akud on laetud, mälukaardid tühjad ja tehnika korras. Sõlmin lipsu ette ja lähen. Mida see pulmapäev täpselt endaga kaasa toob, selgub töö käigus. Siiski oskan iga uue olukorra puhul ette aimata, mil viisil see areneda võiks ja kuidas enda liikumisi ning võttenurki seadma peaks. Pulmadest on tulnud võime suuremaid rahvahulki enda tahtmist mööda grupipildile sättida.

Tänaseks olen pildistanud 100+ pulma. Ühel suvel käisin igal nädalal vähemalt ühes pulmas kui mitte kolmes, aasta peale tuli kokku 30+ pulma. Praegu pildistan pulmi vähemalt korra aastas. Omaette mälestusväärsed on päikesetõusupulmad koos paaripanija Allan Tarustega.

Matusefoto

Ühel hetkel sattusin matuseid pildistama. Matuste või lahkunu enda pildistamine pole mulle probleemiks. Tegelikult peitub ärasaatmise tseremoonias märkimisväärne hulk ilu ja puhtaid tundeid - armastust, kurbust, leina, vahel ka andestamist. Seda kõike läbi kaamera jälgides saan ka ise protsessist osa ja aitan läbi piltide kellegi mälestust hoida. Peied kujutavad endast mingis osas suguvõsakokkutulekut, matusepildid on perekonnaloo ja sugupuu uurimise seisukohast hindamatu genealoogilise väärtusega.

Fotod sünnist surmani

"Fotod sünnist surmani" võiks ehk olla fotograafi slogan. Olen pildistanud kõikvõimalikke sündmuseid, mis inimese ellu kuuluvad - oma viie lapse sündi, ristseid, laste sünnipäevi, lasteaia, põhi-, kesk- ja ülikooli lõpuaktuseid, pulmi, pulma-aastapäevi, laste- ja perefotosid, juubeleid, suguvõsa kokkutulekuid ja matuseid.

Varem jäädvustasingi rohkem perefotosid ja pulmi. Täna pakub erakliendiga töötamine toredat vaheldust ärikliendi projektidele. Kui tellimus tuleb, pildistan hea meelega. Tihti kohtan samu inimesi sünnipäeval, konverentsil, ehitusobjektil või suguvõsa kokkutulekul.

Ettevõtetele ja avalikule sektorile pildistamine

Edasi läks elu aina põnevamaks. Märkamatult lisandusid loodusmaastikele linnamaastikud, tehnoloogia-, tööstus- ja meditsiiniettevõtted, suurüritused, toodete pildistamine ja palju muud.

Ärikliendile pildistamine on täna minu põhitegevus. Pildistan ka avalikule sektorile ja MTÜ-dele.

Aitan enda kliente väga erinevate projektide juures. Jäädvustan arhitektuuri, kinnisvara, tööstust, tooteid, töötajaid, sündmuseid jm. Teeme turundus- ja müügifotosid või brändingu- ja reklaampilte.

Ettevõtetega töötamise juures meeldib mulle kõige enam asjalikkus ja professionaalne suhtumine. Need omadused iseloomustavad iga hästi õnnestunud projekti, millesse mõlemad osapooled on kogu energiaga panustanud. Naudin iga projekti ja rõõmustan, kui klient saab selle tulemusena veel edukamalt edasi minna.

Spetsialiseerumine

Kas fotograafina spetsialiseeruda või hoida laia profiili? See küsimus vaevas mind eriti karjääri alguses. Paljud kogenud fotograafid soovitasid võimalikult kitsalt spetsialiseeruda ja tegeleda vaid ühe teemaga olgu selleks moe-, toote-, pere-, maastikufoto või mõni muu pildistamisteema.

Tundsin, et tegelen liiga paljude asjadega ja seetõttu ei valda õigupoolest ühtegi teemat kuigi hästi. Alustasin loodusfotograafiast ja liikusin sealt edasi pere- ja pulmafotograafiks ning omakorda edasi äriklientide poole. Koguaeg tiksus kuklas mõte spetsialiseerumisest: "Miks ma ikka veel pole selleni jõudnud, kas ma ei saagi sellega hakkama?"

Täna ma sellele enam ei mõtle. Minu teemade valik ongi lai. Tegelen rasketööstusettevõtetega ja samal ajal pildistan modellidega lavastuslikke fotosid. Kasutan arhitektuurifotos oma loodustunnetust ja kannan üle perefotograafia töövõtteid ametiportreedele.

Eesti tingimustes on kitsas spetsialiseerumine väga riskantne, sest ükski kliendigrupp pole kuigi suur. Lisaks võib üks klient samal ajal vajada perefotosid, detailivaadet tootest, loodusfotot ja öist pilti tööstusobjektist. Iga uus teema, millesse sukeldun, annab uusi kogemusi. Viimastel aastatel on tee minu juurde leidnud kliendid, kes hindavad just laiapõhjalist profiili.

Koolitamisest

Fotokoolitaja staaž on mul täpselt sama pikk, kui vabakutselise fotograafi elu - tänaseks juba 13 aastat.

Esimese koolituse tegin Pärnumaa Kutsehariduskeskuses 2009. aasta kevadel. Ei tea küll, kust võis selline julgus tulla. Olin ju veel päris algaja, kuigi Tallinna Sidekooli fotograafia eriala lõpetanuna ikka üht-teist teadsin.

Tänaseni läbiviidud fotokoolitusi ja fotokursuseid tuleb kokku 200+.

Tegin pikalt koostööd Fotoluksiga, sellele järgnes Fotograaf Olev Mihkelmaa fotokooli esimene aktiivsem periood iganädalaste fototundidega Tallinnas. Ühel aastal tegin koostööd Loov Eestiga, mille sisuks oli rääkida ettevõtjatele turundusfotode kasutamisest.

Lisaks tellimuskoolitustele annan kõigile soovijate eratunde just sel teemal, milles nad abi vajavad.

Naudin võimalust enda teadmiseid jagada. Õnnestunud koolitus annab mulle endalegi palju juurde - õpin ise õpetades.

Eriti armastan ettevõtjate koolitamist, kes võivad samal ajal olla minu fototööde kliendid. Koolitajana fototeemadest rääkides saan klientide vajadustest ja probleemidest üha parema ülevaate. Uusi teadmisi võin jällegi kasutada pildistamise projektide juures.

Enda kogemuste jagamine peaks olema iga professionaali töö loomulik osa.

Alguste algus

Huvide või hobide tagamaad ulatuvad tihti lapsepõlve. Minu isa toimetas hobifotograafina, sealt sain fotograafia huvi. Veetsime isaga pikki tunde vannitoas tema fotosid ilmutades. Ilmselt polnud ma selleks hetkeks veel kooliikka jõudnud, kui analooglabori võludega tuttavaks sain. Eriline fotokeemia lõhn, hämar ruum, punane valgus, suurendusaparaat ja selle juhtpult. Võiksin sellesse maailma iga kell uuesti sukelduda ja olen seda aegajalt ka teinud.

Alguses kasutasin isa kaameraid, esimesena sai päriselt minu omaks Smena 6, hiljem FED 5 ja Zenit E. Sellest ajast pole palju pilte säilinud. Kaamerad ise seisavad aga tänini riiulis koos mitmete hiljem lisandunud pildimasinatega.

Kuidas minust sai fotograaf?

Tegelikult oleksin võinud jääda auto-traktori remondilukksepa eriala juurde, mille Vana-Vigalas omandasin. Luksepaõpingute ajal 2000. aastal käisin praktikal Soomes, stipendiumi eest ostsin Nikoni analoogkaamera, millega mitu aastat kätt harjutasin.

Pidasin ennast väga andekaks fotograafiks, vedasin kaamera töökottagi kaasa. Täna on neid esimesi pilte väga lõbus vaadata. Samal ajal tekkis kindel plaan fotograafiks õppida. Ime läbi saingi sisse Tallinna Sidekooli.

Peale lõpetamist tuli minu pildistamistesse paus. Töötasin mitmel muul erialal, võtsin vaid harva kaamera kätte. Sisimas oli siiski soov fotograafiaga edasi tegeleda.

2008. aastal ei pidanud ma enam vastu, ostsin esimese digikaamera ja hakkasin taas pildistama.

Ajapikku kujunes minust pere- ja pulmafotograaf. 2010. aastal lõpetasin palgatööl käimise ja keskendusin ainult fotoärile.

Fotoäri ülesehitamine

Praeguseks on sooloprojektist saanud pereäri. Alguses suunasime kogu energia internetiturundusse. Tegime kodulehe, optimeerisime sisu erinevatele otsingusõnadele ja panustasime SEO-le nii palju, kui oskasime.

Esinduslikku portfooliot siis veel polnud, kõik tööd jõudsid blogisse ja aitasid uusi kliente tuua. Blogiturundus töötas mõnda aega väga hästi, praeguseks on selle roll teisenenud.

Minu fotoäri käivitusfaas kujunes 5. aasta pikkuseks. Nagu olin lubanud, teenisin digikaamerasse tehtud investeeringu tagasi.

Fotograafia on samasugune ettevõtlus nagu iga teinegi. Olenemata pildistamisvaldkonnast, on tegemist sesoonse äriga. Pere- ja pulmapiltide hooaeg seostub eelkõige suve ja jõuludega. Ärikliendiga töötades sõltub minu tegevus majandusaasta tsüklist ja üldisest majanduskeskkonnast. Aasta alguses on enamasti kokkuvõtete aeg, uued plaanid ja eelarved avanevad märtsis, kevadhooaja lõpetab jaanipäev. Uus aktiivsus tärkab peale suvepuhkusi augustist lõpus kestes jõuludeni.

Täna leiab minu tegemiste kohta infot kodulehelt, kuid olen aktiivne ka sotsiaalmeedias. Facebookile on lisandunud Instagram ja LinkedIn.

Haridus

Kaks aastat, 2002-2004, veetsin Tallinna Sidekoolis fotograafiat õppides. Oma esimesed kliendid leidsin Sidekooli praktikate ajal. Töö konveiermeetodil koolides õpilasi pildistades ei jätnud küll sügavat muljet, kuid praktika Priit Grepi juhendamisel Tallinna Linnateatris on siiani eredalt meeles.

Praktikaga kaasnes vaba sissepääs kõigile etendustele. Nii saingi kogu repertuaari üle vaadata, mõnigi kord lahkusin etenduselt väga tugeva elamusega. Kõndisin läbi öise linna nagu udupilves. Eriti selgelt mäletan Adolf Šapiro "Isad ja pojad" lavastusest saadud emotsiooni. See oli kui peapõrutus, millest toibumiseks kulus mitu päeva.

2021. aasta sügisest olen uuesti haridust omandamas, õpin fotograafiat Tartu Kõrgemas Kunstikoolis Pallas.

Kui minu uus haridustee jutuks tuleb, tekib seltskonnas erinevaid küsimusi. Kas seda fotograafiat peab siis nii palju õppima? Mis siis ajab neljakümnendates meest uuesti õppima eriala, mille ta 20. aasta eest juba omandas?

Eelkõige sai ajendiks kaks asjaolu. Tallinna Sidekoolis fotograafiat õppides saime hea tehnilise hariduse, tegemist oli ikkagi kutsekooliga. Kunstiline vundament jäi õhukeseks. Aja jooksul tundsin sellest aina rohkem puudust.

Fotograafia kui üks kunstiliik toetub samadele alustaladele, kui mistahes teine kunstiala. Ilma alusteadmisteta tajusin, et minu tegevus fotograafina ripuks justkui õhus.

Praegu otsingi koolist üldiste kunstiainete abil vajalikke teadmisi puuduste kõrvaldamiseks. Praktilised ja tehnilised oskused on loomulikult olulised, kuid kunstilist alust ei saa kuidagi alahinnata.

Paralleelselt pildistamisele olen palju koolitajana tegutsenud ja tahan seda suunda jätkata, võib-olla ühel päeval õppejõu tööle tõsisemalt keskenduda. See aga eeldab kõrgharidust, mis on mul seni omandamata jäänud. Fotograafe on palju, kuid õppejõude oluliselt vähem.

Paraku mõlemas koolis pole fotograafia eriala õppekavas ettevõtlust, turundust ega müüki, oskused tuleb ikka ise praktikas omandada. Arvan, et need peaks kindlasti tulevikus programmides olema samaväärselt tehniliste baasoskuste ja kunstiliste alustega.

Elu parimad pildid

Tallinna Sidekooli lõpetamisel rääkis õpetaja meile: "Praegused lõputööd on teie elu parimad pildid üsna pikaks ajaks, sest lähiajal teil vaevalt õnnestub mõnda pildistamisse nii palju aega ja energiat panustada". See mõte tegi mind veidi kurvaks - kas tõesti tuleb nüüd hakata tegelema millegi vähem väärtuslikuga ja teha pilte kuidagi vähem pühendunult? Olen alati mõelnud, et see ei peaks nii olema, iga tööd tehes tuleb anda endast parim. Pildistada just nii, et iga järgmine pilt oleks sinu elu parim.

Pole vahet, mida ma pildistan, iga tööga kasvavad kogemused, arenevad oskused ning fotograafi nägemus. On loomulik, et iga järgmine töö peab olema eelmisest millegi poolest parem. Paremus võib peituda väikestes pisiasjades, mis on peaaegu märkamatud, kuid mitme aasta peale kokku paistab erinevus selgelt silma.

Nii olengi mõnda objekti jäädvustades tundnud, et need on kindlasti minu elu parimad pildid. Parimad, kuni järgmise pildistamiseni.

Kas sa oledki ainult fotograaf, päris tööl ei käigi?

Selliseid küsimusi kuulen ma üsna tihti ja vastan jaatavalt. Vahel on pärija väga üllatunud ja küsib uuesti, kelle juures ma siis ikka töötan. Seletan, et mul on üks väga kange ülemus, kes puhkepäevi ei paku ja on üsna järeleandmatu. Näen küsija silmis kaastunnet, kuniks ta mõistab, et ma ise olengi see ülemus. Sellele järgneb arutelu teemal "kuidas on see võimalik?"

Olen iseenda tööandja ja kellegi teise käest palka ei saa. Ega vabakutselise fotograafi elule palju alternatiive polegi, kui soovin valitud erialal tegutseda. "Päris" fotograafe töötab ajakirjanduses. Mõned on leidnud koha muuseumis, kinnisvarabüroode hingekirjas või reklaaminduses. Ülejäänud tegutsevad vabakutselistena enda ettevõtete alt, neist omakorda paljud töötavad samal ajal mõnel muul erialal.

Mida tähendab sõna vabakutseline?

Vabakutseline on eelkõige inimene, kes töötab iseenda alluvuses. Ettevõtja eesmärgiks on oma äri pidevalt kasvatada, suurendada kasumit ja töötajate arvu, vallutada uusi turge jne. Vabakutseline teeb samu asju, kuid palju väiksemas mõõdus.

Vabakutselise edu sõltub vahetult temast endast. Kui ta pingutab, läheb hästi. Laseb ta end veidikeseks puhkama, on ka sellel kohe tagajärjed. Temagi eesmärgiks on käivet kasvatada ja aina edukamalt töötada, kõik puudutab siiski vaid teda ennast ja veel mõnda abilist, kes kogu süsteemi käigus hoida aitab.

Kui vabakutseline peaks oma tegemistest kõrvale jääma, ei toimu enam äritegevust. Suurem ettevõte saab seevastu mõnda aega ka ilma omaniku juhtimiseta hakkama.

Miks ma olen vabakutseline? Sest nii on mul vabadus. Võin ise otsustada, mis kell ma hommikul tõusen, millal tööpäeva alustan või lõpetan, mis sellest, et minu tööpäevad algavad mõnikord enne kukke koitu ja kulgevad hiliste, isegi varaste tundideni. Ikkagi oman ma täielikku kontrolli kogu ajakava üle. Üheks suureks eeliseks on võimalus oma töö- ja eraelu tasakaalus hoida.

Iga vabadus tähendab samal ajal vastutust, siiski on hea vastutada vaid iseenda ees.

Näilisus versus tegelikkus

Inimestega vesteldes kumab mõnikord läbi arvamus, et elan lõbusat ja glamuurset elu. Lihtsalt sõidan ringi ja pildistan natuke siin ja seal. See justkui polekski päris õige töö, aga saan selle eest head tasu.

Sõbrad, teil on õigus, aga selle taga on tohutu suur hulk tööd. Suures osas sellist tööd, mis väljast vaadates kätte ei paista. Võib-olla ainult siis, kui sõidate minu kontorist öösel mööda ja mõtlete, miks Olev on tule põlema jätnud.

Tegelikkuses on lood pigem vastupidi. Vabakutselise fotograafina püsima jäämine eeldab pidevat turundustööd, uute suundadega kursis olemist, tegevuste analüüsi, oskuste arendamist ja teenuste müüki.

Niiviisi täie pühendumisega töötades ongi võimalik vabakutselise elu nautida ja lubada endale täpselt samasugust äraelamist, kui igal teisel palgatöötajal.

Pere-ettevõte

Poanse OÜ on pere-ettevõte. Poanse on väike küla Pärnumaal, kus asub minu esivanemate talu, meie lapsed on talu kaheksas põlvkond.

Meeskond

Õnneks pole ma mikroettevõttes üksi - abikaasa, Merle Mihkelmaa töötab koos minuga. Ta tegeleb turunduse ja müügi juhtimisega.

Sageli arvatakse, et minu blogitekste või infokirju koostab ka tema. Nii see siiski pole, tekstid on minu kirjutatud. Pildistamise ja fototöötlusega tegelen samuti ise.

Merle eestvedamisel on loodud koduleht ning olen aktiivselt olemas sotsiaalmeedias - LinkedInis, Facebookis ja Instagramis. Tema haldamisel jooksevad pildipostitused, blogipostitused ja storyd.

Merle tegeleb enamasti jooksvate kliendipäringutega, saadab hinnapakkumisi ja lepib kliendiga kokku pildistamise aja ja koha. Tema hoolitseb, et mul oleks pildistamise päevadel olemas kõik vajalik info - klientide kontaktid ja objektide asukohad.

Koos planeerime mu töögraafiku nii, et töö-, kooli- kui pereelu graafik oleks võimalikult tasakaalus. Pere-ettevõttes tuleb üksteist iga päev toetada ja igal hetkel koostööd teha.

Perekond

Täna pean oma esmaseks ülesandeks pere eest hoolitsemist. Pildistamisega saan perele leiva lauale tuua. Minu pildistamised ja töötlusajad planeerime enamasti pere elurütmi järgi. Töötades iseenda alluvuses, saame minu graafikut vabalt planeerida. See sobib meie pere vajadustega, kus kasvab viis last.

Olen väga vähestelt pere tähtsündmustelt puudunud ja saanud lapsi peaaegu alati vajalikesse kohtadesse toimetada või saatjana kaasa minna.

Minu töö sobib meie elustiiliga, seda võib julgelt nimetada elustiiliäriks.

Kes on minu kliendid?

Fotograafia on sektorite ülene teenus, mida vajavad peaaegu kõik ettevõtted ja asutused varem või hiljem, kui nad soovivad mõnd uut eesmärki saavutada.

Minu uusi kliente iseloomustab hästi sõna "hädavajadus". Nad jõuavad minu juurde enamasti siis, kui senised lahendused pildimaterjali saamiseks enam ei toimi või nende kvaliteet pole piisav.

Neil on tekkinud vältimatu vajadus piltide järele, kuna uus koduleht vajab värsket fotopanka; ees on tähtis esitlus, mida peavad ilmestama professionaalsed fotod; just on valmis saanud objekt, mis kohe-kohe kliendile üle antakse.

Uute klientidega teeme põhjaliku eeltöö, täpsustame tehnilisi nõudeid, fotode hilisemaid kasutusviise ja ideed, mida pildid peavad edasi andma. Eeltöö võtab mõnikord rohkemgi aega, kui pildistamine. Täpselt õigete fotode saamiseks tuleb ettevalmistust alati tõsiselt võtta.

Iga projekti juures on kõige tähtsam ühiselt aru saada, mida täpselt tellija vajab ja kuidas soovitud tulemuseni jõuda.

Nii liigungi koos kliendiga vastavalt sellele, millised vajadused tal tekivad. Pidevalt lisandub uusi kontakte. Tänaseks olen töötanud sadade ettevõtetega.

Püsikliendid

Suurema osa ajast tegelen püsiklientidega, kes tellivad teenust vajaduspõhiselt mõned korrad aastas. On ka neid, kellega töötan süsteemselt igal aastal teatud ajal. Peamiselt on sellised ettevõtted seotud ehitussektoriga ja vajavad objektidest referentsfotosid.

Iga aastaga on mul aina rohkem püsikliente, kellega koostöö sujub. Mõne neist töötan juba aastaid koos.

Püsiklendiks saamisel on väga oluline roll kontaktisikutel. Pigem ongi minu kliendiks inimene, kellega ma ettevõttes suhtlen. Uude töökohta liikudes võtab ta mind sageli kaasa ja koostöö jätkub.

Pikaajaliste klientidega käime juba sissetallatud rajal. Tean, mida nad vajavad ja kuidas oodatud tulemus saavutada. Nemad teavad, mida mult oodata ja milliseid ettevalmistusi teha, et töö õnnestuks.

Milline on minu ideaalne klient?

Parima kliendi kõige tähtsam omadus on valmidus koostööks. Iga pildistamine kujutab endast koostööprojekti, mille õnnestumisesse peavad panustama mõlemad osapooled.

Leidub töid, kus läheb vaja tellija vahetut kohalolekut. Samuti pildistamisi, kus oleme õige raja juba aastatega sisse tallanud, piisab põhiliste detailide üle täpsustamisest - seegi on koostöö.

Vahel eeldavad tellijad, et fotograaf teeb kogu töö iseseisvalt. Ka nii saab töö valmis, kuid tulemus võib tellija soovidest erineda.

Mul käib alati väike jõnks selgroost läbi, kui klient ütleb, et ta mind täielikult usaldab. Loomulikult olen meelitatud, kuid ootan usalduse asemel koostööd.

Armastan kliente, kes jõuavad minuni, kuna neile meeldivad minu fotod. See on kõige parem garantii teineteise mõistmisele ja heale töötulemusele.

Igal fotograafil on veidi erinev käekiri ja viis tööle läheneda. Kui minu eelmised tööd vastavad sellele, mida klient minult ootab, võin kergesti vajaliku tulemuse saavutada.

Hea klient teab täpselt, mida ta vajab ja otsib optimaalset lahendust tulemuse saavutamiseks. Projektid võivad takerduda, kui ettevõttele pole selge, kui palju ja milliseid fotosid ta vajab. Parimal juhul valmib mul täpselt õige kogus pilte, mis vastavad igas mõttes kliendi ootustele.

Aitäh sulle soovituse eest!

Uued kliendid jõuavad väga tihti minu juurde läbi soovituste. Olen kellelegi pildistanud, ta on tööga rahule jäänud ja annab mu kontakti edasi. Soovitusturundus töötab praegu minu kasuks rohkem, kui kunagi varem.

Tänan kõiki, kes mu töid armastavad ja kes mind on soovitanud! Tänu teile saan teha seda, mida armastan.

Fännklubi

Mul on ka oma fännklubi, kellele mu tööd meeldivad, nad hoiavad minu tegemistel silma peal ja soovitavad mind kõigile, kes pildistamist või fotokoolitust vajavad.

Liikuvuses olemine

Fotograafi töö tähendab muuhulgas vahemaade läbimist. Sõitmine meeldib mulle, see kuulub töö juurde. Tunnen ennast hästi, kui saan olla pidevalt liikumises ja uusi paiku avastada.

Fotograafi töö eeldab logistilist meisterlikkust, et olla õigeks ajaks õiges kohas.

Täna läbin aastas umbes 20 000 km. Seda pole väga palju, mul on olnud ka 45 000. km ja 60 000. km aastaid, kui elasime perega maakodus.

Liikumises olemine on mõnusam osa minu tööst.

Tallinn

Teen peamiselt koostööd Tallinna ettevõtetega. Põhilise tööaja veedan pealinnas ja selle lähiümbruses. Nii on see olnud algusest peale.

Mul on peatuspaik täiesti kesklinnas, kust Tallinna päevi alustan. Kõige parematel hommikutel viskan fotokoti ja statiivi üle õla ning kõnnin tööle. See on justkui eriline luksus, kui pole vajadust autosse istuda.

Tallinnas kohapeal olles saan klientide äkilistele vajadustele väga kiiresti reageerida ja aega lihtsamalt planeerida.

Eesti

Sellest hoolimata liigun pidevalt üle kogu Eesti ja kaugemalgi. Suure osa oma ajast veedan ratastel. Päeva võin alustada Tallinnast ja õhtuks läbi Narva Tartusse jõuda. Eesti pole liiga suur selleks, et mööda tehaseid, konverentse või ehitusfirmade objekte sõitmine märkimisväärne küsimus oleks.

Sõidan läbi ettevõtte harukontorid, tehased ja referentsobjektid Narvas, Rakveres, Tartus, Pärnus, Haapsalus. Aknaid, uksi, mööblit, tooteid valmistatakse ja paigaldatakse kõikjal. Tihti avastan uusi paiku ja ettevõtteid, mille olemasolust mul aimugi polnud.

Tõenäoliselt ei leidu Eestis ühtegi üle 500. elanikuga asulat, millest ma poleks viimase viie aasta jooksul läbi sõitnud.

Kiikan üle piiri

Eriti naudin neid töid, mis viivad mind Eestist välja. Paar korda aastas satun ikka kuhugi kaugemale, seda võiks siiski veel rohkem ette tulla. Olen pildistanud nii Helsingis ja mujal Soomes, Stockholmis, Riias, Vilniuses kui Brüsselis.

Mis on minu fotoalased eesmärgid?

Kõigepealt tahan ma pildistada, see tõesti meeldib mulle.

Soovin endale liikuvat ja mitmekülgset elu, mis ei kordaks end päevast päeva tuima järjekindlusega. Fotograafina saan seda endale lubada.

Soovin kohata uusi inimesi ja nendega koos midagi põnevat ette võtta. Sellist võimalust pakub mulle iga klient. Annan tema käsutusse kõik oma oskused ja teadmised. Koos saame luua uut väärtust ja lahendada turunduslikke väljakutseid. Piltide tellija inspireerib mind tegutsema.

Teen tööd, et iga järgmine projekt õnnestuks eelmisest paremini. Pildid peavad olema paremad, ajakasutus efektiivsem ja koostöö kliendiga läbimõeldum.

Veel üks eesmärk on realiseerida enda edevust. Mulle pakub naudingut näha enda pilte oluliste ettevõtete kodulehtedel, sotsiaalmeedias ja suurtel välireklaamitahvlitel. Neil hetkedel tunnen, et olen enda tööga midagi saavutanud.

Nojah tore on, aga laiem eesmärk?

Fotograafia on minu kutsumus, läbi mille ennast defineerin ja teostan. Pildistamine tähendab loomingut nagu loob helilooja või maalikunstnik. Mul on midagi öelda ja ma väljendan seda läbi fotode. See pole üks kindel asi või mõte, pigem kandub piltides edasi minu maailmakäsitlus ja olulised asjad, mida soovin vaatajatele nähtavaks muuta.

Broneeri

  • Kirjuta info@olev.ee
  • Helista +372 5341 4678