Naljakas lugu minu nimega
"Tere, Mihkel!"
"Tere-tere, kuidas läheb?"
Sarnast dialoogi pean vähemalt paar koda aastas, vahel sagedaminigi. Kes siis on see Mihkel? Eks ikka mina ise.
Kas mind häirib, kui vestluskaaslane nimega eksib? Loomulikult mitte. Mihkliks kutsumisega olen juba nii harjunud, et kulm ka ei liigu. Pigem jätan võimalusel eksitusele üldse tähelepanu juhtimata ja lähen suhtlusega edasi. Milleks vestluskaaslases piinlikust tekitada.
Ametiasutustes, sündmustele registreerides, kauplustes ja mujal pean enda nime väga hoolega ja õigete rõhkudega hääldama. Kirjapanija võib väga kergesti eksida tulles välja iselaadse omaloominguga. Nime saab väga erinevalt kirjutada:
- Olev Mihkelmaa,
- Olev Mihkel Maa,
- Olev-Mihkel Maa,
- Mihkel Maa,
- Mihkel Olevmaa.
Rohkem praegu ei meenu, variante võib veel olla.
Kunagi oli isapoolse suguvõsa perekonnanimeks Mihkelmann. Nimede eestistamise aegu sai mannist maa. Üks sarnane eestistamise juhtum on teada Viljandimaalt Loodi külast, teine Tahkurannast. Nende suguvõsade nimi pole tänasesse päeva jõudnud.
Tegemist on unikaalse perenimega, mille edasikandmise au kuulub mulle ja läheb edasi minu lastele. Kui teile kasvõi saja aasta pärast mõni Mihkelmaa ette juhtub, võite tema esivanema kergesti kindlaks teha.
Tekst: Olev Mihkelmaa