Kas seda fotograafiat peab siis nii palju õppima?
2021. aasta sügisest käin jälle koolis ja õpin fotograafiat. Kevad on käes ja teine kursus on läbi saamas.
Kui minu uus haridustee jutuks tuleb, tekib seltskonnas erinevaid küsimusi. Mis siis ajab kohe neljakümnendate künnist ületavat meest uuesti õppima eriala, mida ta 20. aasta eest juba õppis?
Eelkõige sai ajendiks kaks asjaolu. Tallinna Sidekoolis fotograafiat õppides saime hea tehnilise hariduse, tegemist oli ikkagi kutsekooliga. Kunstiline vundament jäi õhukeseks. Aja jooksul olen sellest aina rohkem puudust tundma hakanud.
Fotograafia kui üks kunstiliik toetub samadele alustaladele, kui mistahes teine kunstiala. Ilma alusteadmisteta tundsin, et minu tegevus fotograafina ripuks justki õhus.
Praegu otsingi koolist üldiste kunstiainete abil vajalikke teadmisi puuduste kõrvaldamiseks. Praktilised ja tehnilised teadmised on loomulikult olulised, kuid kunstilist alust ei saa kuidagi alahinnata.
Olen paralleelselt pildistamisele palju koolitajana tegutsenud ja tahan seda suunda jätkata, võib-olla ühel päeval õppejõu tööle tõsisemalt keskenduda. See aga eeldab kõrgharidust, mis on mul seni omandamata jäänud. Fotograafe on palju, kuid õppejõude oluliselt vähem.
Paraku mõlemas koolis pole fotograafia eriala õppekavas ettevõtlust, turundust ega müüki, oskused tuleb ikka ise praktikas omandada. Arvan, et see peaks kindlasti tulevikus programmides olema nii nagu tehnilised baasoskused ja kunstialused.
Tekst: Olev Mihkelmaa