Matuste pildistamine
Kas siis keegi enam matuseid pildistab? Jah pildistab ikka. Minagi pildistan matuseid.
Matusele fotograafi tellimise komme on tõesti aja jooksul taandunud. Eriti võrreldes 30.-40. aasta taguse ajaga, kus olidki olemas puhtalt matusefotograafid. Neil professionaalidel oli väljaarendatud kindel süsteem. Olen kuulnud väljendit "matus 12. kaadriga". Kui nad tõesti 12. kaadriga hakkama said, mahtus 36. kaadrilisele filmilindile 3 matust. Praegugi leidub fotograafe, kes olulise osa oma ajast matustele pühendavad.
Miks sel kurval sündmusel võiks jätkuvalt pildistada? Matusepildid on väga suure genealoogilise väärtusega. Sugupuud uurides selgub sageli kibe tõde - parim või ainus pilt mõnest sugulasest pärineb matustelt. Juubelile ei pruugi kõik tulla, lähedase ärasaatmisele tullakse peaaegu alati.
Peied kujutavad endast mingis osas suguvõsakokkutulekut. Vesteldakse, tuletatakse lahkunut meede ja räägitakse ühistest mälestustest. Ollakse rõõmsad kohtumise üle ja lubatakse külla tulla või kokkutulek korraldada. Paraku kohtutakse kõige tõenäolisemalt järgmistel peiedel. Just sellepärast tulebki jäädvustada vähemalt grupipilt ja võimalust mööda kõigist osalejatest portreepildid noppida, kui meeleolu seda vähegi võimaldab.
Lahkunu enda või matuste pildistamine pole mulle probleemiks. Tegelikult peitub ärasaatmise tseremoonias märkimisväärne hulk ilu ja puhtaid tundeid - armastust, kurbust, leina, vahel ka andestamist. Seda kõike läbi kaamera jälgides saan ka ise protsessist osa ja aitan läbi piltide kellegi mälestust hoida.
Postmortal photography otsinguna kasutades võib aga leida hoopis isesuguse pildimaterjali. Eelmise sajandi alguses on olnud periood, kus pildistati lahkunuid nagu nad oleksid elavad. Teema tasub uurimist, kui närvid seda lubavad. Piltide hulgas on väga lummavaid kaadreid.
Tekst: Olev Mihkelmaa