Suhtlemisest

Tegelikult ma kardan inimesi. Neil kes mind tunnevad, võib olla raske seda väidet uskuda, aga nii see tõesti on.

Seltskonnas viibides võin juhtimise kerge vaevaga enda peale võtta ja oma tugevat häält kasutades rahvast suunata, teinekord isegi naerma ajada. Lektorina sadade inimeste ette lavale astuda pole mingisuguseks probleemiks. Mul on teatav loomupärane anne võõraste inimestega vabalt suhelda, luua õhkkonda, oma tahet ellu viia. Pulmades või konverentsidel kasutan meeleldi neid võimeid, kui olukord seda eeldab.

Minu loomupärane edevus soosib avatud suhtlemist. Rambivalguses tunnen ennast hästi ja naudin hetki, mil kogu publiku tähelepanu on mulle suunatud. Ja ikkagi, ma kardan inimesi.

Töiseid telefonikõnesid püüan viimase võimaluseni edasi lükata. Mulle ei meeldi teed küsida. Olen valmis mingi paiga leidmisele mõttetult aega kulutama, kui ainult ei peaks uue inimesega suhtlema ja enda haavatavust näitama. Pelgan kahtlase välimusega inimesi, olen valmis koheselt kaitsesse asuma, kui mõni neist mind tülitab.

Igapäevaelus pean selle veidra kartuse lihtsalt jõuga kõrvale suruma. Teen mõnikord päevas kümneid telefonikõnesid, suhtlen rohkem kui saja inimesega, küsin võõrastelt teed ja liigun pimedal ajal kahtlastes kohtades. Ega alateadliku hirmu pärast saa midagi tegemata jätta.