Fotod: Loodusmaja Taru

11/18/2026

Eelmisel nädalal avati Loodusmaja Taru. Avamisele ma küll ei jõudnud, kuid mul oli võimalus hoonet külastada juba mõni aeg varem. Pean tunnistama, et hoone jättis mulle sügava mulje. Olin seda külastust oodanud tegelikult juba ehituse algusest peale ning käinud aeg-ajalt uudistamas, kuidas tööd edenevad.

Arhitektuuribüroo Kavakava arhitektide Siiri Vallneri, Indrek Peili, Kristel Niisukese ja Ko Ai loodud Taru on minu jaoks üks viimaste aastate muljetavaldavamaid näiteid sellest, kuidas puit, klaas, valgus ja avarus võivad moodustada erakordselt mõjuva ruumilise terviku.

Esialgu läksin sinna pildistama siseuksi, kuid võimalust kasutades vaatasin ka veidi laiemalt ringi. Eriti paelus mind üks haruldane hetk hoone valmimisprotsessis. Hoone oli peaaegu valmis, sisetööd olid lõpusirgel, kuid mööbli paigaldamiseni polnud veel jõutud. Just sellises, veel sisustamata olekus pääses minu jaoks kõige paremini esile hoone arhitektuurne võlu.
Selle maja suurimaks väärtuseks pean avarust ja läbipaistvust. Kohati avaneb pilk läbi nelja järjestikuse ruumi otse õue. Rohked klaaspinnad lasevad päevavalgusel tungida sügavale hoone sisemusse, peaaegu igasse ruumi. Nii tekib põnev ruumiline mäng, kus sise- ja välisruumi piirid kohati justkui hajuvad.

Sügavat muljet avaldas mulle ka tohututele puitkaartele toetuv majaosa. Selle konstruktsiooni võimsus ja elegants olid juba iseenesest tähelepanuväärsed, kuid erilise mõõtme andsid kogemusele ehitaja selgitused. Tema kirjeldused aitasid mõista, kui keerukas ja läbimõeldud on olnud selle erakordse lahenduse teostamine.

Tagantjärele olen eriti õnnelik, et sain hoonet pildistada just enne mööbli saabumist. Tühjades ruumides pääsesid arhitektuursed vormid, valguse liikumine ja klaaspindade peegeldused kõige ehedamalt mõjule. See oli haruldane võimalus näha ja jäädvustada arhitektuuri hetkel, mil ruum ise oli veel häiringutest vaba ja kõige mõjusamal viisil vaadeldav.


Tekst Olev Mihkelmaa


Vaata veel: