Hea perepilt lastega ei tähenda, et kõik vaatavad kaamerasse

Olen fotograafina pildistanud sadu peresid. Sageli tullakse fotosessioonile kindla ootusega, et lapsed peavad istuma paigal ja vaatama otse kaamerasse. Vanemad püüavad lapsi manitseda ning suunata, et saavutada soovitud tulemust, kuid see tekitab tihti asjatut pinget ja kunstlikke naeratusi. 

Minu fotograafi töös on erilise väärtusega just need hetked, kus keegi ei vaata fotokaamerasse. Hea perepilt ei ole pelgalt dokumentatsioon, vaid lugu suhetest ja koosolemise rõõmust. Kui lapsed saavad vabalt tegutseda ja mängida, tekivad ehedad emotsioonid, mis on aastate pärast vaadates palju tähendusrikkamad kui täiuslikult lavastatud poosid. 

Loomulikkus ja pildistatava tegeliku olemuse tabamine on perede jäädvustamisel kõige olulisem. Fotograafina on minu ülesanne luua usalduslik õhkkond, kus pereliikmed saavad olla nemad ise. See on segu psühholoogiast ja märkamisest, kus edu sõltub oskusest luua mõnus keskkond. Lapsed tunnevad end kõige paremini, kui pildistamine on mänguline protsess, mitte kohustus. 

Millised perepildid on sulle olulisemad aastate möödudes, kas need, kus kõik on korrektselt paigal, või need, mis annavad edasi hetke tegelikku ja vahetut meeleolu? 

Tekst Olev Mihkelmaa