Igavad portreed
Mul on fotoarhiivis sadu pilte ja ühel päeval jäin pikemalt seisatama ühe pilditüübi juures. Valikusse sattus hulk portreefotosid, mida võiks esmapilgul nimetada igavateks. Nendel piltidel ei toimu mitte midagi. Inimene lihtsalt seisab ning vaatab otse fotokaamerasse. Fotod on tihti horisontaalsed ja ühtlase taustaga. Puudub igasugune väline tegevus või tähelepanu püüdev keskkond.
Minu fotograafi töös on need sageli kõige paremad kaadrid. Selline stiililine lihtsus on tegelikult teadlik valik. Kui kaadrist on eemaldatud kõik üleliigne, jääb fookusesse vaid inimene. Puuduvad rekvisiidid, mis võiksid vaatajat eksitada või pildile vale tähenduse anda.
Tavaliselt pildistan sellised portreed fotosessiooni lõpus. Selleks hetkeks on pildistatav protsessiga harjunud ja tunneb ennast vabalt. Sisemine kramp on kadunud ning asemele on tulnud tegelik emotsioon ja olemus. See on hetk, kus inimene ei püüa olla keegi teine vaid on tema ise.
Professionaalses suhtluses on usaldusväärsus määrava tähtsusega. Lihtne portree edastab neid väärtusi veenvamalt kui keeruline lavastus. See näitab inimest tema ehtsuses ja loob usutava kontakti. Puhtus ja selgus pildis toetavad tugevat isikubrändi.
Kas professionaalne portree vajab alati välist efektsust või peitubki tegelik mõju hoopis lihtsuses?
Tekst Olev Mihkelmaa
Vaata veel: