Laulu- ja tantsupeost

Oli see vast vesine laulupidu. Rongkäiku ajal käisime mitu korda toas riideid vahetamas ja end soojendamas, õnneks on meil nüüd rongkäiguvaatega korter, võime ka aknast pidu nautida. Õigel ajal viisin keskmise lapse rahvusraamatukogu juurde, kus tema koor kogunes. Vähemalt ühe korra elus peaks iga eestlane tantsumurule või laulukaare alla jõudma, et seda imelist tunnet ise kogeda.

Poja esinemist saime jälgida avakontserdil ühendkooride koosseisus, peale seda pagesime vihma eest tuppa teleka ette. ERR-i ülekanded aitasid meid ka tantsupeost ja pühapäevasest suurkontserdist osa saada.

Laulu- ja tantsupidu on eestlaseks olemise väga oluline osa, mulle oli tänavune juba õige mitmes pidu. Lapsevanema, fotograafi või pealtvaatajana osalesin 2017., 2019., 2023. aastal, varemgi olen peol käinud. Naudin seda väga ja ootan iga järgmist pidu suure elevusega.

Tean, mis tunne on kõndida tantsumurul ja seista laulukaare all. Kõige parema meelega võtan ikka kaamerakoti kaasa ja täidan rolli, mis mulle sobib, kuid mine tea, äkki sünnib väike ime ja hakkan ise ka laulma või tantsima?

Selleks korraks on siis tantsud tantsitud ja laulud lauldud. Aitäh imeliste emotsioonide eest! Kohtumiseni 2028. aastal, sellest tuleb võimas pidu!

Tekst: Olev Mihkelmaa