Pakime hädad kuldpaberisse?

Armastan head arhitektuuri. 

Kõik viimase aja riigigümnaasiumid, teatrimajad, kultuurikeskused, muuseumid ja paljud teised üliägedad objektid inspireerivad mind ja panevad käe kaamerat otsima. 

Aga eile ma vihastasin.

Linnateatri uut hoonet vaadates tundus see liiga ilus, lavatehnika oli liiga hea, saali akustika oli liiga hea - liiga hea võrreldes näitleja palgaga.

Inimene, kes pingutab igal õhtul, et meid, vaatajaid, võluda enda ehtsate emotsioonidega ja lihvitud lavatehnikaga, ei saa endale lubada normaalset äraelamist ühel töökohal töötades. 

Nagu ütles üks näitleja: "mina saangi kultuuritöötaja miinimumpalka". See on 1600 bruto.

Sama lugu on kõigi päästemajade, koolimajade ja veel paljude teiste majadega. 

Vorm on ilus, töökeskkond ideaalilähedane, kuid selles majas töötav inimene peab iga päev mõtlema, kuidas ta ots-otsaga kokku tuleb, sest ainult palgast ei piisa normaalseks toimetulekuks. 

Hinnatõus sööb aina enam kultuuritöötajate, kunstnike, päästjate, õpetajate ja paljude teiste palku. 

Kuid meil on väga ilusad majad.

Niisiis oleme ühiskonnana jõudnud olukorrani, kus me ei saa seda ilu endale lubada. 

Oleme pakkinud igapäevase häda kuldpaberisse.

Tekst: Olev Mihkelmaa