Fotoblogi

Inimestega vesteldes kumab mõnikord läbi arvamus, et elan lõbusat ja glamuurset elu. Lihtsalt sõidan ringi ja pildistan natuke siin ja seal. See justkui polekski päris õige töö, aga saan selle eest head tasu.

Vabatahtlik töö ja fotograafia käivad sageli kokku. Puutun vabatahtlikkusega kokku vähemalt paaril korral aastas. Enamasti midagi pildistades, koolitades või enda tööst rääkides.

Vabakutseline on eelkõige inimene, kes töötab iseenda alluvuses. Ettevõtja eesmärgiks on oma äri pidevalt kasvatada, suurendada kasumit ja töötajate arvu, vallutada uusi turge jne. Vabakutseline teeb samu asju, kuid palju väiksemas mõõdus.

Selliseid küsimusi kuulen ma üsna tihti ja vastan jaatavalt. Vahel on pärija väga üllatunud ja küsib uuesti, kelle juures ma siis ikka töötan. Seletan, et mul on üks väga kange ülemus, kes puhkepäevi ei anna ja on üsna järeleandmatu. Näen küsija silmis kaastunnet, kuniks ta mõistab, et ma ise olengi see ülemus. Sellele järgneb arutelu teemal...

Tallinna Sidekooli lõpetamisel rääkis õpetaja meile: "Praegused lõputööd on teie elu parimad pildid üsna pikaks ajaks, sest lähiajal teil vaevalt õnnestub mõnda pildistamisse nii palju aega ja energiat panustada". See mõte tegi mind veidi kurvaks - kas tõesti tuleb nüüd hakata tegelema millegi vähem väärtuslikuga ja teha pilte kuidagi vähem...

Minu postkasti jõudis ühe neiu kiri. Tema küsimuseks oli: "Kuidas saada fotograafiks ja kas selleks peab kindlasti kooli minema?" Samas oli ta kunstikooli sissesaamise osas kahtleval seisukohal. Kindlasti on veel neid noori, kes samale küsimusele vastust otsivad. Minu vastus oli järgmine.

Mõne asja üle oma elus olen ma eriti õnnelik, näiteks oma praeguste õpingute üle Kõrgemas Kunstikoolis Pallas. Käia 40. aastasena Tallinnast Tartusse statsionaarõppes, on tõeline privileeg.

Hobist ärini

03/27/2023

Hobi ja töö ühendamisest on ilmselt paljud unistanud. Mul õnnestus unistus reaalsuseks muuta. Selle sisse mahub erinevaid asju, mis tegelikult ajas muutuvad.